Rein Veidemann: „Lausungid ja pausid. Fuuga”.

Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 79 lk.

Rein Veidemann on oma raamatu „Lausungid ja pausid” arvustamise teinud tunduvalt lihtsamaks sellega, et luulekogu lõppu on lisatud autori märkuste-selgitustega „Lahtine leht”. Seletamine, taustaviited, faktidele juurde rääkimine on Rein Veidemanni teostele üldse iseloomulik. Arvatavasti pärineb niisugune soov õppejõuametist, kus kirjandusteose või ajastu selgeks tegemine nõuab kordamist ikka ja jälle. Nii kinnistuvad teadmised ja ka lugejad saavad sisukama pildi. Muidu võib jääda kahtluseiva, et sind mõistetakse valesti. Rein Veidemann tahab olla kindel. Oma suure mentori Valmar Adamsi 1924. aastal ilmunud debüütkogu lahtise lehe eeskujul annab ta ette teavet, et just sellised on asjaolud, autori seisukohad ja mõttekäigud. Rein Veidemann taotleb tugevamat ühtsussoovi enda ja lugeja vahel. Paraku jääb lugejal kogemata nii mõnigi avastus ja huvitav leid.

Rein Veidemann debüteerib luule­ta­jana 70-aastaselt, kuid tema ergas luu­­le­tunnetus avaldus juba üliõpilasaas­tatel. Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivraa­ma­tukogus on hoiul 30-leheküljeline Pärnus 1970. aastal koostatud ja masinakirjas paljundatud käsikiri „Lacrima” — kahe Reinu, Rein Veidemanni ja Rein Sanderi armastusluulevalimik. Seda haruldust sirvides köidab Rein Veidemanni lüürika erootilisus ja vahenditus suure tunde väljendamisel. Need värsid avavad ununenud hetki autori eluloos. Sealt pärineb pide „Lausungite ja pauside” „Prelüüdiga”, kus luuletaja seob kokku armastused, näeb säraval pilgul endisi aegu, kurvastab ajajooksu karmuse üle. Tänasesse argipäeva tulemise käigus on tasandunud lennukus ja haare, nauding ja ülendatus. Nukrus, siirus ja ausus köidavad ühte elu ja kogemuse. Rein Veidemann oleks pidanud jätkama luuletamist ka „suure pausi” ajal, tal olid selleks märkimisväärsed eeldused.

1970. aastate alguses osales Rein Veidemann innukalt Tartu ülikooli eesti filoloogide luuleteatri „Amores” etendustes. Sealgi puudutas teda poeesia. Gustav Suitsu ja Juhan Liivi luule lavastuste kõrge kujundikeel on toonud Rein Veidemanni kunagise hea kolleegi ja juhendaja Maie Kalda järeldusele, et seesama kujundideemon on teda kiusanud ka ise luuletama ja proosat kirjutama (R. Veidemann „Eksistentsiaalne Eesti”, 2010, lk 204). Soojendav kujunditunnetus on olemas igas Rein Veidemanni raamatus, ta otsib isegi oma ettekannetes ja loengutes pidepunkti argikõne ja peidetud sõna vahel. Ta mõtleb poeetiliselt.

Rein Veidemann astus kirjandusellu kriitikuna, esimesed käsitlused said kaante vahele 1980. aastate keskel. Ta on avameelne ja huvitav selleski. Algusest peale kannavad tema raamatud täpsustavat või suunavat alapealkirja, nagu mälestusi, pihtimusi, esseid, või sisaldavad need lisateavet: eluloousutlus, lühiromaan novellides, romaan kolmes vaatuses, memorandum. Ikka viited mil­lelegi teisele, laiemale ja piiritletule üheskoos. Täiuslikkuse-, kui mitte lõpetatusetaotlus kingib lugejale lootust.

70. sünnipäevaks avaldas Rein Veidemann ka teise luuleraamatu, mis haakub „Lausungite ja pauside” üldise tonaalsusega. Mõlemad teosed kõlavad intensiivselt kaasa Rein Veidemanni mõtte- ja tundemaailma mõistmisel. Ühelt poolt on ta looja, kelle kitsa maise eluringi esimene raamat kokku võtab. Kogumik „Sada hetke eesti luules” laieneb aga kogu meie luuleloomingule ja väljendab koostaja armastust Eesti poeesiasõna vastu (ka selles teoses on saatesõna, mis seletab lahti elu- ja ajalugu). Ise ma mõtlen luuletajatele juurde veel vanameister Karl Eduard Söödi ja tänapäeva moodsa luule klassiku Ilona Laamani. Kuid valik on valija oma, eriti kui ees on poeetide maagiline arv 100+1. Niisugust üpris mahukat ja kindla elamuse ajel tehtud valikut võib pidada nüüdisaegses luule­hetkede poeesias väljapaistvaks nähtuseks. Varem ajalehes „Postimees” hakituna ilmunud luuletused ja nende lühike analüüs pääsevad raamatus koos seletava lisaga vahetult esile.

„Lausungid ja pausid” kannab alapealkirja „Fuuga”, mis näitab taas Rein Veidemanni mõttemaailma seotust laiema, rikastava kunstilise ringiga. „Lahtises lehes” täpsustab autor, miks ta just niimoodi oma luulet võrdleb ja milline on sõna seos muusikaga. Prelüüdid ja fuugad toovad igale muusikatundjale kõrvu XVIII sajandist Johann Sebastian Bachi ja Georg Friedrich Händeli polüfoonilised teosed, kus alguses ühehäälselt esitatud teema kordub teistes häältes. Ka „Lausungites ja pausides” kõlavad kokku kompositsiooniliselt paika pandud teemaarendused. Kuidas see toimib ja miks — seegi on ära seletatud. Teades Rein Veidemanni teadlaslikku kiindumust korrastatusse, kahtlen veidi niisuguse ülesehituse ja luuletuste spontaanses kujunemises. Siiski on luulekogu hästi kokku mängitud ja toob sellisena välja luuletajale olemuslikud pinged.

Erksamad poeetilised hetked on värsiraamatus seotud armastuse ja sellest saadud elamustega. Rein Veidemanni armastus ei ole tundlev kiindumuse väljendus, vaid traagilise alatooniga, loobumiste ja taandumistega seotud hingeavaldus. Siin kohtab harva „Lacrimas” nauditavat avali rõõmu, rohkem on melanhooliat. Optimistlikum on luuletaja mitte niivõrd kahe inimese vastastikuse tunde väljendamisel, kui teistes eluarmastustes, nagu näiteks kodu ja isamaaga seotud värssides. See, mis vaikset lugemishelgust pakub, on teatava palvuslikkuse kohalolek pea kõigis luuletustes. Hing on avatud ja põimitud paljudesse kaunitesse kujunditesse. Kujundi tunnetamine on Rein Veidemannil haruldane, selles suhtes on teadlane ja õppejõud ühinenud luuletajaga. Ta oskab poeetilisi vahendeid nii analüüsida, teistele seletada kui oma (luule)kõnes avaldada.

Hingepõhja puudutav on teose keskmine osa, „Georg Mülleri passioon. Intermeedium”. Kahe XVII sajandi alguses pastor Mülleri kirjutatud ja Püha Vaimu kirikus peetud jutlusega põimitud Rein Veidemanni oma tekst on inimese, armastuse, elu ajalisuse ja kõige kaduvuse kooseksistents. Autor samastab end Joosepiga, mängib läbi pühakirja motiive neid kohandades, andes neile uue semantilise väljundi. Tsüklil on kolm kihistust: piibel, Mülleri jutlus ja tänapäeva luuletaja pilk tagasi ammustesse aegadesse. Niisugune „peale luuletamine” võimendab tunduvalt lugemiselamust, tsesuur annab aga Rein Veidemannile nii omast äravõetavat lootust. Lugeja adub siin eksistentsi ristikivilikku, piibellikku unenäolisust, inimest kui varjukuju ja tema elu kui und (Pindarose somnium umbrae, millele luuletaja viitab ka oma „soovitatavas kirjanduses”). See on ristiinimese teekond, ükskõik millal ja millistes tingimustes ta elab.

„Lausungite ja pauside” raamat tähistab ühe inimhinge hetki siinses maailmas. Inimese, kes püüab Moosese järgi seletada ennast ja ümbritsevat. Kes alatises teadmatuses ja kahtlemises kannab oma risti. Seda teeb ta nii lausungite kui pauside ajal, kuni „…sa tõused pingilt, nagu surnuvalves / seisad hardas rahus Lunastaja ees, / paned kokku peod ja vaibud palves, / kuni tärkab lootus sinu südames”.