Mudlum: „Ilus Elviira”.

Eesti Keele Sihtasutus, 2015. 232 lk.

Olgu algatuseks kohe öeldud, et mul on Elviiraga suhe. Nagu „Ilusa Elviira” peategelane Elviira nendib, ei ole see kuigi levinud nimi. Ainuke Elviira, keda mina tean, on üks minu parimaid koolipõlvesõpru, ja nüüd siis see Elviira siin. Nii et minu kui lugeja peas põrkuvad pidevalt väike hakkaja tumeda­päine tüdruk ja Mudlumi burleskse jutustuse perfektselt meigitud lopsakas blondiin, kes juhtub omaenda elus ühtejärge pealtvaataja rollis olema.

Kui uskuda kirjaniku selgitust tagakaanel, sündis jutustuse mõte tarvidusest selgitada välja, miks eesti naine endale meest ei saa, kuni lõpuks kujunes sellest hale lugu ühe naisterahva ilmsüüta kannatustest. Nõnda algabki lugu Elviirast, kelle kärsimused väärilise mehe otsingutel lugeja ees laiali laotuvad, mõned neist üsna üksikasjalikult.

„Elviira Nikolajevna oli uhke tüdruk.” See on esimene lause raamatus, mille ülejäänud leheküljed kipuvad tõestama vastupidist. Küll ilmub Elviira ellu mängur Stan, kes mõningatest pingutustest hoolimata ei suuda pidada ühtegi töökohta ja kõik, mis tal või Elviiral on, ikka ja jälle maha mängib. Küll on seal kõikvõimalikke mehi, kellega Elviiral käest kinni hoides tekib taevalik side, aga nagu Eestis tavaliselt, on need mehed kõik kas juba abielus või kohe-kohe abieluranda sõudmas. Nii et Elviira veedab oma elu enamjaolt üksi, käib baarist baari, tutvub mitmest rahvusest meessoo esindajatega, ei suuda aga ühegagi neist pikemat sidet ega suhet tekitada. Põhimõtteliselt ei tee ta muud, kui hõljub ringi ses mullis, kus ei ole palju enamat, kui perfektne meik näole ja ühe joogi rahaga — kui sedagi — baari mehi lantima. Küll ükskord ikka tuleb mõni, kes välja teeb.

Nagu Mudlumi esimene raamat, jutukogu „Tõsine inimene” tõestas, on kirjanik väga tähelepanelik elu pisiasjade suhtes ning võib neid pikalt ja põhjalikult kirjeldada. Nii ei ole sellegi raamatu tugevam külg mitte Elviira tulemusteta seikluste ümberjutustamine, vaid erinevate subkultuuride kirjandusse toomine. Ilu teenijana ei saa Elviira teha midagi muud, kui töötada ilusalongis. Kui palju leidub eesti kirjanduses üksikasjalikke kirjeldusi ilusalongide igapäevasest elust? Mudlum paljastab terve hulga pisiasju ning suuremaid ja väiksemaid intriige, millest tavalugejal aimugi ei ole. Lugeja saab täpselt teada, millal ja kus soetas Elviira endale esimese kreemi ja esimese jumestuskreemi, aga — lugeja saab teada ka seda, kuidas elavad ilusalongides töötavad naised. Enamasti on nad üksikemad ja nende elu eesmärk on leida endale mees. Aga isegi kui meest ei leia, saavad nad enda ja lapse ülalpidamisega ikkagi hakkama. Need on need nähtamatud Eesti raudnaised, kelle elu miljonite teiste muutujate kõrval mõjutab oluliselt ka oma seltskonna selgeltnägija või hingeline nõustaja. Mõni ime, et kristallipiiblid raamatupoe edetabelites esikohad hõivavad.

Või võtame näiteks aluspesu ja sukad-sukkpüksid. Kes teine on neile naiste elus nii olulistele rõivatükkidele nõnda palju tähelepanu pühendanud? Väiksemaid ja suuremaid aluspesuga seotud probleeme-rõõme võib kohata läbi terve raamatu, kuni viieteistkümnendas peatükis jõutakse apoteoosini. Kogu peatükk räägib aluspesust, millega on loomulikult seotud suur hulk Elviira elust läbi käinud meesterahvaid. Nende seas ka see soomlane, kes tahtis Elviira kaasa viia eksootilistesse paikadesse. Ent oh õnnetust! — vaese soomlase pöiad hoidsid nõnda palju väljapoole, et Elviira ei saanud suurest hingelisest üksmeelest hoolimata temaga pikemat suhet luua.

„Ilusas Elviiras” on niisiis kümnete kaupa tegelasi, kes raamatu „Tütarlapsest sirgub naine” illustratsiooniks sobiva tegelase elust läbi voolavad, sinna ometi erilist jälge jätmata. Samasugune on ka Elviira ise, kes elust läbi voolab, sinna ometi erilist jälge jätmata. Ja samasugune on ka see jutustus, kuhu on kokku paisatud oma kolme raamatu jagu materjali, mis aga lugejast läbi voolab, sinna ometi erilist jälge jätmata. Ilusa Elviira lool puudub areng, puudub konflikt, puudub algus, puudub lõpp, seal ei ole üles-alla liikumist, kõik on lihtsalt mingil tasandil passiivselt läbi elu hõljumine. Elviira, nii ilus kui ta ka pole, on põhimõtteliselt olematu inimene. Tüdruk, keda polnud olemas, naine, keda polnud olemas.

„Ilusal Elviiral” on kõik eeldused olla hea raamat. Kirjutada mõistab Mudlum väga hästi, teemadest puudust ei tule, tegelaste galerii on seinast seina, mis aga täiesti puudu, on lugu, telg, konflikt, selgroog. Loomulikult saab olla ka romaan novellides, miks mitte, aga nii iseseisvad ja vägevad need peatükid ometi ei ole, et neid novellideks tituleerida.

See asjaolu toob välja ühe Eesti kirjastusmaailma olulise puuduse, ja see on kirjastustoimetajate puudumine. Kirjastustoimetaja ülejäänud läänemaailma mõttes ei ole mitte inimene, kes käsikirjal füüsiliseks raamatuks aitab saada — sellega tegeleb tootmisosakond —, vaid inimene, kes töötab käsikäes autoriga, et tema teosest paremad küljed esile tuua ja see iseseisvaks looks, romaaniks kujundada. Väga vähe on kirjanikke, kel sellist abi vaja ei ole. Võtame kas või Soome — ka need parimatest parimad kirjanikud, kelle raamatud pälvivad Finlandia kirjandusauhinna või kandideerivad sellele, ei ole oma teoseid kirjutanud mitte üksi, vaid koos kirjastustoimetajaga. Romaani ei kirjutata ära nagu Eestis, vaid seda kirjutatakse mitu aastat ja mitu korda. Tean väga hästi, et meie praegune kirjanike toetamise süsteem ei toeta mitte kirjutatu kvaliteeti, vaid kvantiteeti, ja loodan, et kirjanikupalk toob olukorda mingigi muutuse. Kui mõne aja eest Soome kolleegidega sel teemal rääkisin, ütlesid nad otsekui ühest suust: „Meil ei ole küll kedagi, kes oma raamatu ilma kirjastustoimetajata kirjutaks.” Kõrvalpilk on vajalik, kõrvalpilk on kasulik, ja olen täiesti kindel, et kui „Ilusa Elviiraga” oleks veidi rohkem tööd tehtud, oleks tegemist tugeva ja toeka teosega.

Mõned väikesed möödalaskmised, millest hästi mööda minna ei saa. Esiteks, Nizzast ei saa kuidagi paista ilus Korfu saar. Kui sealt midagi paistab, on see Korsika. Korfu asub sootuks Ioonia meres, mis jääb teisele poole Itaaliat. Ja „King-size bed” ei ole mitte „kuninga-suurune” voodi — see oleks õige väike, suured need kuningad ikka on —, vaid lihtsalt ekstralai kahe­inimesevoodi.