Andris Feldmanis: „Viimased tuhat aastat”.

„Varrak”, 2016. 197 lk.

Eks alustame ikka heast: kirjutada autor oskab. Samas ei saa pika stsenaristikogemusega Feldmaniselt mitte midagi vähemat oodata, mistõttu see tõdemus liigitub pigem elementaarse ja niisiis üleliigse sedastuse valda. Ehk on suurema komplimendikaaluga tunnustus raamatu üsna sagedaste seksistseenide eest: need pole ei nilbed ega punnitatud, vaid vajadusel romantilised, vajadusel tegelaste üksindust ja meeleheidet alla kriipsutavad, vajadusel aga just õigel määral olustikulised. Intiimelu kirjeldused on teadupärast üks kirjutaja tuleproove: ei ole ju kerge edasi anda kõike seda, mis tegelikult polegi mõeldud sõnastamiseks. Feldmanis tuleb sellega imehästi toime.

Paraku on see ka kõik, millega ta imehästi toime tuleb. Teos ise on pingutatult pubekate armastuslugu, mis on mingil arusaamatul põhjusel ülima lohakuse ja ülejala laskmisega rüütatud millessegi ulmesarnasesse. See teos ei ole ulme ega olme, vaid järele­mõtlematuse, lugejasse üleolevalt suhtumise ja lohakuse triumf, pealegi oleks see pidanud lõppema juba 168. leheküljel, nii et lugejale oleks jäänud veel mingigi vabadus eelnevat laiemalt tõlgendada ja leida selles avaramaid tähendusi, kui raamatus lõpuks on.

Paraku kogunes vastamata küsimusi ning tähtsuse ja tähenduseta jäävaid, sisu koormavaid kirjeldusi liiga palju. Siinkohal väike valik küsimustest, mis tegid raamatu lugemise eriti piinarikkaks.

Kui teose tegevus toimub enam kui kahesaja aasta pärast tulevikus, kus singulaarsusest on saanud tegelikkus ja tehnika on autori sõnutsi arenenud uskumatutesse kaugustesse, siis miks puuduvad paljud praegu elementaarsed nähtused, nagu geneetilised ravimid (nii väidetakse leheküljel 28, kuigi geeni­teraapia on tänapäeval juba olemas) või andmesidel põhinev geo­positsioneerimise võimalus, rääkimata sellisest lihtsast asjast nagu toiduainete koju tellimine (keerulised masinad sõidavad teoses peategelaste koju igatahes mõneminutilise ettehoiatamisega)? Kui kehtestatud on sisuliselt kommunism, kus ülitargad masinad varustavad inimesi keerukatele algoritmidele vastavalt kõigega, sealhulgas toiduga (leheküljel 13 teeb peategelane Niko päevaplaani, mille üheks osaks on „lasta väljastada järgmise nädala toit”), siis miks autor selle järgneval 180 leheküljel unustab ja tegelased, kellel pole tööd (lk 31: „Inimeste tööd ei olnud enam vaja ja mõne põlvkonna pärast ei viitsinud keegi isegi enam töö­tegemist teeselda”), on pidevalt sunnitud midagi ostma? Ja üleüldse — kui kõike­valitsevad masinad oskavad hoolitseda „inimeste eest nagu oma vanade­kodusse pandud vanemate eest” (lk 31), viimased aga ei oska sellist elu elada ning sooritavad massiliselt enese­tappe ja on sisuliselt keeldunud lapsi sünnitamast (huvitav, kuidas peetakse küll sellistes oludes kaks sajandit vastu, laste mittesaamise puhul piisab maksimaalselt sajandist, et sureks viimane inimene, teose tegevuse alguses on aga meie liigi esindajaid ikka veel üle kolme miljardi), siis miks pole masinatel oidu luua sinekuure, võltstöökohti, et inimjobud end mingilgi määral vajalikuna tunneksid? Ja veel: kui masinad kõike kontrollivad, inimeste kodusid koristavad, inimesi endid poputavad ja igal sammul jälgivad, siis kuidas saab teoks lehekülgedel 63—64 kirjeldatud armutu ja karistamatu tänava­vägivald? Üldse on tegelaste sotsiaalsed suhted jätkuvalt kinni isegi mitte kahekümne esimeses sajandis, vaid suisa kahekümnendas. Või miks vedelevad leheküljel 122 Vera korteris ootamatult ajelehed, mille vanust mõõdetakse nädalate ja kuudega, kui eelneva sadakonna lehekülje vältel on antud järjekindlalt mõista, et a) inimesed ei vaata enam filme; b) ei tea, mis on kunst; c) on sisuliselt kirjaoskamatud või vähemalt täielikult võõrdunud trükisõnast, kõige enam aga just sellest, mida võiks pidada ajakirjanduseks, sest poliitikat pole ning ühiselu on mandunud kogukondlikuks jalkatagumiseks ja seksuaalse eelmängu osa täitvaks söögi­tegemiseks?

Sedalaadi küsimusi on veel ja veel ja veel. Kui üldiselt peetakse algaja autori puhul kohustuslikuks enne hanesule tindipotti kastmist mõne varem ilmunud ilukirjandusteose läbilugemist, siis miskipärast on laialt levinud seisukoht, et ulmekirjandusse võib sukelduda igaüks sellest žanrist enne midagi teadmata, ja alati saab end ju õigustada sellega, et tegu on ulmega ja ulmes on kõik lubatud. See näib õigustavat ka autori lohakust ning isegi iseenda loodud maailma reeglitest kas tuju või — nagu siin sageli näib — lihtsalt mõttelaiskuse ajel hälbimist.

Ometi ei ole žanrist sõltumata lubatud lugejale silmnäkku tatistada. Ei ole, sest nii nagu hea raamat on žanrist sõltumata hea ja pole vahet, kas tegu on ulme, krimka, romantilise armastusloo või millegi muuga, nii on ka vastupidi: halb raamat on alati halb. Ja hea raamat ei saa olla teos, kus näiteks leheküljel 103 on Niko kindel, et ta ei räägi oma uuele kallimale Verale endisest armastatust Mariast, kuid viis rida hiljem, järgmisel leheküljel, küsib too juba Maria kohta, kelle nime ta ei peaks justkui teadmagi.

Toimetamise koha pealt veel nii palju, et kui tegevus toimub võõras kohas, tuleks osata ka selle paiga nimedega eesti keeles korrektselt ümber käia. Seesugused Berliini kohad nagu Treptower Park, Görlitzer Park või Prenzlauer Allee ei saa mitte kuidagi muunduda eesti keeles Treptoweri pargiks, Görlitzeri pargiks või Prenzlaueri alleeks. Need on ikka vastavalt kohtadele, mille nime järgi need pargid ja allee on oma nime saanud, Treptow’ (äärmisel juhul Treptowi) ja Görlitzi park ning Prenzlau allee. Võõrkeelsed toidunimed aga, mida ei tõlgita, kirjutatakse väikese tähega kursiivis, nagu leheküljel 122 schwarma puhul õigesti on ka tehtud, küll aga on sellest hoidutud leheküljel 109, kus räägitakse „Kai Koa’st” ja „Chow Mein’ist”.