Mats Traat: „Roheline laev. Noorpõlve luuletusi 1953—1964”.

„Ilmamaa”, 2016. 111 lk.

 

Mats Traat debüteeris luuletajana esimeses luulekassetis „Noored autorid” 1962. aastal. Luulevihu pealkiri oli „Kandilised laulud” ja mõneks ajaks jäi „kandilise maamehe” kujund külge ka loojale endale (tänapäeval öeldakse: bränd). Traadi trükidebüüt jääb aastasse 1959, mil ajalehes „Nõukogude Hiiumaa” ilmusid tema esimesed värsid. Kirjanduslikud katsetused ulatuvad aga veelgi varasemasse aega, millest „Rohelises laevas” annab märku 10. novembril 1953 Kurekülas kirjutatud avaluuletus „Kell”. Traat oli siis 17-aastane Tartu kunstliku vedelkütuse tehnikumi (sic!) õpilane. Järgmised luuletused pärinevad Tartumaal Kure­külas sovhoositöölisena (1951—1952, 1953—1954) ja Rõngu masinatraktori­jaamas normeerijana (1957—1958) töötatud aegadest. Seejärel oli ta Hiiumaal Käinas põllutehnika järelevalve inspektor (1958—1959), kuni tee viis 1959. a Moskvasse õppima kirjanikuks Maksim Gorki nimelises kirjandusinstituudis.

Traadi varast elukäiku on siinkohal oluline meenutada mitmel põhjusel. Kõigepealt, Stalin oli just surnud, hirmupilved hajumas, enam ei nõutud luulelt usuhulle ülistuskarjatusi. Elu sai kujutada mitte ainult nii, nagu see paistis (aga paistvusele olid omad ettekirjutused), vaid ka nii, nagu see oli. Raamatu teise luuletusena leiame „Valmi Karust” (kirjutatud 18. novembril 1953). Võime mõelda, et see on mõni kõrge parteitegelane („Karu — meie juhtiv seltsimees”), kes elab veel stalinismi-unes lukustatud ukse taga. Valm lõpeb žanrikohase moraaliga: töökad tunnid saabuvad alles siis, „enam unne kui ei vaju / Karu laiskusega harjund aju!” (lk 9). Luuletuses „Märtsipäev” läbib looduse kirjeldust märtsiküüditamise vari: „Su palet / ehivad kortsud ja kurrud. / Elu keset jõhkrust ja valet / sind tüvest ei ole veel murdnud. / On tugev su süda, mu väsinud ema.” (Lk 11.)

Teiseks, luuletamine oli Traadil sel ajal veel harrastus kirjanduskauge põhitöö kõrvalt. Siin on realistlikke pildistusi maaelust („Üks episood”, „Laudas”, „Teede lagu”, „Vaheltharimine” jt), ametniku tegemistest („Väike ametnik”), metsatöödest („Mulle kirves terita”, „Taas metsa”, „Metsameeste õhtu”, „Langetaja aeg”) ning töökaaslaste portreevisandeid („August Roos, langetuse virtuoos”). Muidugi ei puudu esimene armurõõm ja -valu („Külmunud”).

Kolmandaks, see on alles kahekümnendatesse eluaastatesse jõudnud noore mehe eneseotsing, tulvil ootusi, aga ka kõhklusi. 1959. aastal kirjutatud luuletuse „Laine” lõpusalmis pihib Traat: „Kui tugev olla ma ei suuda, / mind seirab ebaõnne paine, / mu vaimu vintskemaks siis muuda / sa karge, tõrges sügislaine!” (Lk 54.) Ja kõrvallehelt leiame lausa programmilise avalduse: „Kui sadam ununev, laevatu / on hing, kus ei virvenda miski. / Ennem olla tunnetest vaevatu, / kanda elu äikselist risti. // Maha vaikvete tardumus, / elagu valulev süda! / Laineta, tuuletiib, vett, kus / põhi selge ja sügav!” Nüüd teame, et Traadi järgnev looming ongi olnud kantud värelevast hingest, elu äikeselise risti kandmisest, aga ka põhjasügavuse loodimisest.

Kuigi noor Traat alles otsib oma luuletaja-käekirja, võib siin näha juba mitmekülgsust, erinevate värsivormide ja meetrumite oskuslikku kasutamist. On nii vabavärssi, sonette, heksameetrit. On puhtaid, aga ka irdriime, laululisi luuletusi ja meditatsiooni. On värsisiiret ja inversiooni, riimiks kasutatavaid haruldasi verbivorme („looruma”). Kõige selle juures ei mingit kohmakust, „kandilisust”!

Kujundeid võetakse nii piiblist kui ka antiigist. Kujundi aluseks on sageli mõni loodusseisund („Sügismaastik”). Võib-olla mõjub naiivse klišeena tees „Elu on luule. Kuid luule on piin”, ent tulevasest kirjanikumissioonist annab aimu 1961. aastal kirjutatud „Luulemaas” öeldu: „Sul Luulemaal on harida üks lapp, — / mis kivised ja võssakasvand alad! / Su adraks tõde, kotkasulg su vapp.” (Lk 87.)

Luuletuse kirjutamise aegu ongi 25-aastane Traat juba kirjandusinstituudi üliõpilane.

Ikka ja jälle vajab seejuures rõhutamist Traadi noorus. Aga samas võib öelda, et ta on ka varavana, kui 1957. aastal kirjutatud luuletus lõpeb õhkamisega: „Süda on õnnelik-valus, / kui kuulaksin nooruse sahinat.” (Lk 20.)

Traadi noorpõlve luulet koondava kogu säravaim hetk ongi 1962. aastast pärit nimiluuletus „Roheline laev”. See algab aistitava ja nägeliku pildiga Eesti kevadest (võrdkujuks roheline laev), läheb üle dialoogiks luuletaja südamega ning lõpeb hümnilise kuulutusega:

Vere laul — hiirekõrvade sosin.

Sündivate lehtede nõiaekstrakti

kannan lõppematu aardena soontes,

kui elu rohelist saladust,

mille võti on kodumaal —

saludes, järvepõhjas.

Siin võib aduda juba kutselise kirjaniku küpsemist. Järgnev poolsajand tõstab Traadi Eesti kirjandushiidude rivvi.