Jan Kaus: „Läheduste raamat”.
„Verb”, 2016. 72 lk.
Jan Kaus on oma miniatuurides kujutanud ruumi, eriti linnaruumi, eriti Tallinna ja sealseid kohti köitvalt kas või juba seetõttu, et rakurss ja ruumikujutuse mastaabid ta miniatuurikogudes aina uuenevad ja muutuvad. Muutuvad ka juhul, kui tullakse tagasi samade paikade manu. Muidugi ei kirjuta Kaus ainuüksi ruumist, vaid eelkõige ikka inimes(t)est ruumis.[1] Varasemate miniatuurikogudega võrreldes jälgib „Läheduste raamat” põhjalikumalt suhteid ja siseelu, ruumiline kujutlus on aga avardunud kosmiliste mõõtmeteni. Kui räägitakse ruumist, siis räägitakse inimlikust lähedusest, ja vastupidi: ruumikujutuse kaudu kaardistatakse lähisuhteid, kuid ühtlasi osutatakse suhetes üldisemalt hädavajaliku õige läheduse, õige distantsi leidmisele.
Kausi eelmine miniatuurikogu, 2014. aastal ilmunud „Tallinna kaart” lõppes tõdemusega: „Mul poleks selle vastu midagi, kui mu aknale oleks kleebitud mu tunnete kaart.” (Lk 51.) Tunnete kaardi metafoor sobiks ka „Läheduste raamatut” hästi kirjeldama — isegi nii hästi, et mulle meeldiks selles näha „Tallinna kaardi” edasiarendust, (elu)tunnetuslikku ja emotsionaalset kaarti, mis projitseerub „Tallinna kaardi” mitmehäälsema, argisema tasapinna kohale. Kahe kohakuti asetseva kaardi muljet süvendavad kahte raamatut siduvad mõttekordused, näiteks: „Talle meenus millegipärast, et kohe maakera kohal on talumatult külm ja maakera koore all talumatult kuum.” („Tallinna kaart”, lk 5.) „Maailm pole muud, kui põletava magma ja jääkülma laotuse vaheline piiriala, mille vaatamiseks läheb jumalatel vaja korralikku mikroskoopi.” („Läheduste raamat”, lk 16.) Või: „Nad olid just tutvunud, ta oli tüdrukule nende esimesel kohtamisel häbitult külge ajanud, igasugust hämarat soga suust välja ajanud, aga tüdruk pidas vastu.” („Tallinna kaart”, lk 36.) „Mäletad meie esimest kohtumist? Püüdsin sind oma jutuga jalust rabada. Rääkisin maad ja ilmad kokku, vehkisin kätega, loopisin kalambuure, need lendasid kaugele ette, pidin korduvalt käpuli käima. Kui kunagi on metafoori „rajalt maha rääkima” püütud täiesti sõna-sõnalt ellu viia, siis olin see mina. Tulemus oli muidugi puhas null. Minult mull ja sinult null.” („Läheduste raamat”, lk 12.)
„Läheduste raamatu” tundekaart on peaasjalikult emotsionaalne ja mälestuslik; toponüümidega, mis eelnevates miniatuurikogudes kujutlust tegelikus ruumis ankrus hoidsid, pole sellisel kaardil enam midagi peale hakata. Mis loevad, on lähedased inimesed, nendeni viivad rajad, radade ristumis- ja hargnemispunktid, vahemaade kaugus ja lähedus; kõik need tähenduslikud ja juhuslikud jäljed, mille inimesed elu jooksul üksteisesse jätavad. Nende jälgede tunnetamine, sõnastamine ja jäädvustamine ongi üks „Läheduste raamatu” põhiteemasid; katsed püüda kinni see „ammu surnud, kuid mitte kadunud hetkede visa kujumuutev elu. [—] Tunda inimeste jäetud jälgede kiirgust — teed algallikani pole, kuid selle õhkus jätkab rännakut läbi sünapside lõputu kosmose.” (Lk 5.)
Inimese elukaar joonistub „Läheduste raamatus” välja kord kosmilise ruumi taustal, siis jälle selle sees. Kujunduses on kasutatud Hubble’i kosmoseteleskoobi ülesvõtteid kaugetest galaktikatest, teleskoobiga uurib ilmaruumi ka „Läheduste raamatu” jutustaja. Ent sinna, kuhu vahetu kogemus ei ulatu, võivad jõuda pilk või kujutlus. Kosmiline mõõtkava teeb inimelu ebapüsivuse, hapruse ja selle paratamatu lõplikkuse selgemini nähtavaks. Ruum kord avardub, siis jälle aheneb, kujutlus liigub kosmilise ja mikroskoopilise maailma vahet, see liikumine virgutab omakorda, võimaldab tunnetada olulist ja laseb igapäevasel imestusväärsena esile tulla. „Läheduste raamatule” iseloomuliku ruumikujutuse sihiks võikski olla eelkõige püüd end oma harjumuspärasest vaatenurgast võõritada: „Asjade paremaks nägemiseks tuleb neist kaugemale minna, tuleb läbida kontsentriliselt kõik ringid ja kihid, leida vaatepunkt, kust enda vaatepunkt tunduks omajagu kummaline.” (Lk 10.)
„Asjade” paremaks nägemiseks ei pea neist siiski valgusaastate kaugusele eemalduma. Oma vaatepunkti kummalisust võiks ehk tajuda kokkupuuteis teiste liikidegagi, kuid miskipärast jäädakse just siin läve taha pidama. Kaus küll hoidub „Läheduste raamatus” antropomorfiseerimast, kuid suurt rohkem selle „asja” üle ei mõtle. Sellest on pisut kahju, esimese hooga tundus, et minnakse kaugemale. Jutustaja uudishimulik ja empaatiline hoiak kaasinimeste suhtes on mulle jällegi läbinisti sümpaatne, just nagu miniatuuride stiilgi — siin-seal tihenevad need tabavateks aforismideks, lühivormideks lühivormis. Paar näidet: „Linn saab omaks siis, kui tema vaatamisväärsused sind enam ei suuna.” (Lk 20.) „Püsivuse illusioon avab tee magusale elule.” (Lk 39.) Raamat tervikuna kõigub aga „luule ja proosa piiril, ühele poole kõvasti kaldu” (lk 16).
„Inimesed unustavad enamiku asju, ainult ehk mitte paari õhtut kohvikutes, lumme mattunud majades, tavalises pärastlõunases lörtsis, eemalolekus, ja neid meil õnneks jagub.” (Lk 68.) „Läheduste raamatu” põhimiseks mälukujundiks on pilt: mälestus on maal või foto, jäädvustus, mis on staatiline, raamitud, tardunud. Bachelardlikult võiks Kausi mälutaju kohta öelda, et ta kirjeldab fikseeritud hetkede järgnevust olemise stabiilsuse ruumides, et „Läheduste raamat” sisaldab ja säilitab kivistunud kestuse eksemplare.[2] Neis mälupiltides, „mälu välklambihetkedes” (lk 21) kandub edasi mäletaja enese pidevus — seda ka siis, kui ülesvõtted näivad juhuslikud, kui „pole ühtegi suurt käänakut ega murrangut, millega seda ümbritsevast lahti murdunud pilti siduda” (lk 21). Enesetaju kõrval on samavõrra oluline ka vajadus hoida teisi lähedal — nii neid, kellest ollakse lahus, kui ka neid, kes on elust lahkunud. Vananemise ja surma kohalolu on „Läheduste raamatus” tugev (kas saakski elu mõista surma arvesse võtmata?), kuid sellesse öösse ei minda vagusalt. Minevik kasvab ja tulevik kahaneb, oleviku välgatus nende vahel on aga erk ja elav.
„Kiri” (lk 56—68) kinnitab kindlalt ruumi ja armastuse seotust. Ent arusaam tunnete ja ruumi ühtsusest on üksikute stseenide ja paikade kokkukuuluvusest totaalsem. Õige lähedus (mis on ühtlasi ka õige kaugus) jääb kuhugi algseid tundeid „paakuva hallitusena” (lk 59) katva argipäeva ja püsiva erutusseisundi vahepeale. Veab, kui mõistad seda välja mõõta. Küllap on ses ühest äärmusest teise jõudmises ka midagi üldinimlikku, ikka ollakse esialgu rajalt maha rääkimise, hiljem loiuks tegeva argielu poole kiivas. Aga vana tõde on muidugi ka see, et „romantika on pigem eemalolek, ning et just selles eemalolekus viibid Sa korraga mu lähedal…” (lk 61). Nagu öeldakse: absence makes the heart grow fonder.
Voyager 2 pardal, mille poole raamatus korduvalt kiigatakse, on ka nn Kuldne plaat — võib-olla üks optimistlikumaid žeste, mis kosmoseajastul välja mõeldud. Neile, kes ei tea: plaadi mõte on saata võimalikele maavälistele eluvormidele sõnum meie koduplaneedi keelelisest, kultuurilisest ja looduslikust mitmekesisusest. Muu hulgas on Kuldsel plaadil salvestus ühe selle koostaja, Ann Druyani ajulainetest. Druyan oli salvestuse tegemise ajal värskelt armunud plaadi koostamist juhtinud Carl Saganisse, nii et teatavas mõttes kannab see plaat ka jälge inimlikust armastamisvõimest. Ometi ei usu ma, et Kaus armastusele metafüüsilist mõõdet andes just seda asjaolu silmas peab. Lause „Me pole mitte armastuse tegijad, vaid selle vahendid” (lk 64) viib mu mõtted aga sootuks äärmuslikumatele juhtudele, sellele, kui armastatakse oma tunnete eest vastust andmata, enesehävituslikult või lämmatavalt. Ent see pole ju üldse see, millest „Läheduste raamat” räägib.
Tegelikud mõjutavad ja innustavad paigad kirjanduslikku loomingut, niisamuti nagu ilukirjandus kujundab lugejate paigataju. Võimalik, et astronoomiahuvilisest Kausi Tallinna-kaardistused juba teevadki seda. Mine tea, võib-olla jalutab mõnel Tallinna kõrvaltänaval just praegu mõni lootõbine (nagu Kaus nii tabavalt ütleb), käes „Tallinna kaart”, või seisab pea kuklas äärelinnas, kus valgusreostust pisut vähem, ja vaatab sügispimeduses üles tähtede poole, kujutledes, kuidas Voyager 2 meist oma kosmilisel teekonnal kaugeneb.
Kui ma hiljuti Tartu Kunstimuuseumi linnaplaneerimise teemalisel näitusel „Kes loob linna?” väljapandud kirjandustekste sirvisin, tabasin end siiski küsimast, et huvitav, miks käiakse Tartuga kirjanduses ringi julgemalt, kohati päris hämaralt-subjektiivselt, aga selle võrra lennukamalt kui Tallinnaga. Nii mulle vähemalt tundub. Linn saab omaks siis, kui tema vaatamisväärsused sind enam ei suuna. Kaus julgustab mittekohti mitte pelgama, neist võiks kirjutada rohkem, neist loeksin ma (edaspidigi) huviga.
[1] „Kaus ei jutustagi niivõrd ühe linna lugu: ta kujutab linnainimese lugu Tallinnas; tema teed (siin) linnas,” ütleb Elle-Mari Talivee Kausi linnakujutust kokku võttes. Vt E.-M. Talivee, Jan Kausi linn. „Keel ja Kirjandus” 2015, nr 6, lk 377—384.
[2] G. Bachelard, Ruumipoeetika. Tallinn, 1999, lk 44—45.
