Topograafiline eeltakt

„Mis maa see on?

Siin pole ühtki mäge…”

Siiri Sisaski tungiv toon pani presidendi püsti tõusma, terve laulupeorahva tema järel. Ühendkoor kaare all seisis püsti juba niikuinii.

President pilgutas prillide taga nõutult silmi. Ta oli kimbatuses. Kust pidi ta selle mäe oma rahvale nii äkki võtma, kui Looja seda seni ei olnud andnud?

Lauljanna traagiline hääl aga jätkas:

„Kuid siinne rahvas täis on imeväge…”

President hingas kergendatult. Naerataski natuke. Ja söandas heita silmanurgast pilke ümberringi. Rahvas mühises ees ja taga ja kõrval kahel pool, suur, hingav põld. Elus põld. Ärev kuidagi, sest selle laulu küllaltki mõistatuslikud, Peeter Volkonski kirjutatud sõnad on tänast päeva arvesse võttes mõtlemapanevad.

„Siit põgeneda tahaksin või joostes,

kuid miski hoiab tagasi veel mind.”

Õige pisut saab mõistatus selgemaks siis, kui teada, et need sõnad on loodud mõisniku perre koduõpetajaks tulnud prantslanna Juliette Mar­chandi seisukohast, keda Siiri Sisask „Mahtra sõja” etenduses on kehastanud. Kuid hiigelkoori taustal, nii nagu seda näeme 2011. aasta noortelaulupeol, seisab suve suures valguses meie ees ikkagi lihtsalt üks uhke ja kaunis eesti naine ning omal mõjusal, dramaatilisel moel, küll segamini truudusetunnistustega, tal siiski oleks kui miskit ette heita. Eesti maale — selles laulus lagedale, soolaukalisele, halastuseta ja vaesele hingeltki.

Ent ta paneb rahva püsti seisma!

Kahetises enesetundes, ustavuse ja põgenedatahtmise vahel, millest on see laul, virgutakse viimastes taktides ometi meeleülendusse, selline kord on juba laulu ja laulupidude toime. Seisund, milles ei peagi enam pingutama silmi liiga palju, et hakkaks terenduma mägi.

Koguni kahe tipuga mägi nagu mõni piibli Ararat.

Mis ka ju oma ainelisel, topograafilisel kujul kaugeltki alati ei ole pilvede seest nähtav, isegi enamasti mitte.

Need kaks tippu meil, vaimsel Maarjamaal, kuuluvad Vargamäele ja Palanumäele.

Vaatealal on nad kindlalt mõlemad, ja ilm võib seejuures koguni pamur olla, mitte nii väga selge, ometi see ei sega. Vahel, eriti vaadates linna poolt, paistaks kui paremini Vargamäe, maa poolt, küla küljelt jälle on vaade Palanumäele klaarim. Aga kuke kiremine, hobuse öhötus latris, kui värske sületäis ees, reejalaste kriitsumine taliteel — need kostavad ühtsama moodi mõlemast suunast, iseäranis veel epopöade alguses, ühest ja samast ju ollakse teele asunud. Kostavad, kui ainult sa ise, inimene raamatuga, suudad pidada vaikust.

Teeme täna koos väikeste mujalepõigetega uidangu ühe lähistel neist kahest tipust: Palanumäe.

 

Linnulennult

„Mägi oli kõrge kui aade. Ehk oligi ta aate maapealne kehastus ja pidi juba põhimõtteliselt inimesest üle olema? Palanumägi võis olla peaaegu sama igavene kui taevariik või veelgi igavesem, seisis ta ju päevast päeva inimestel silma ees, taevariiki aga polnud siinmail keegi oma ihusilmaga näinud, veel vähem saanud sealt maasikaid noppida.” (I, lk 173.)

Nii majesteetlikuna asetub lugeja silme ette Palanumägi Mats Traadi peateose, hiigelromaani „Minge üles mägedele” esimese jao avaleheküljel.

Teose ilmumise alguseks võib lugeda aastat 1979, mil välja tuli romaan „Puud olid, puud olid hellad velled”, kirjutatud talvel 1976—1977, hilisemas, „Ilmamaa” neljaköitelises täisversioonis (2008—2010, 3348 lk) on see nimetatud proloogiks.[1] Kaheteistkümnest jaost koosnev romaan, ühe Lõuna-Eesti perekonna lugu on sama palju ka fiktsioon ja ajalooline romaan, hõlmates saja aasta pikkust vahemikku 1845—1946. Kirjanik on töötanud selle kallal vaheldumisi muude töödega, romaanide, luuletamise, luule tõlkimise, stsenaariumide kirjutamisega — kokku üle kolme­kümne aasta.

Seda suuremahulist kahe Eesti perekonna — Raudseppade ja Suside — käekäigu vaatlust on üsna lootusetu hõlmata siinse põgusa pilguheiduga ja tingimata seisab väärne uurijalik lähenemine alles ees. Kuid nii väheke, nagu autor aegade jooksul on ise paotanud oma vaateid romaanile, ainega ümberkäimisele, kirjanikutööle kõige laiemas mõttes — püüame neid pidepunkte suhestada teosega, ka kirjaniku loomingust pärit teiste tegelastega, kes mingil põhjusel pakuvad mõtteainet nähtustena, mis modifitseeruvad teosest teosesse. Püüame lihtsalt mõtiskleda nende kahe tõmbekeskme vahealal. Ühelt poolt kirjanduslik toponüüm Palanumägi (reaalsuses Kuudsemägi, Otepää kõrgustiku kõrgeim tipp, 217 m, ka Palanumägi oli tõeliselt olemas, sest nõnda nimetati omal ajal Kuudsemäe üht külge, kus pikne oli metsa põlema pannud), mida aate ja ülespoole püüdmise võrdkujuna, siiski nähtusena eneses on autor kujutanud nii teose alguses kui lõpus küündimas ükskõikselt üle ümbruskonna, ulatumas oma ürgsel tasandil „kõigest kõrgemale, otsekui kustumatu lootus” (IV, lk 692). Ja teiselt poolt autor ise, üks eesti kirjanduse kõige eestilikum, eetilisem ja tõsisema kaaluga kirjanik läbi aegade.

 

Saatuslik segaja

Põhjuse, miks proosast, mis ometi peaks alluma kirjeldamisele, on mõne kirjaniku puhul — ja Traadi puhul ennekõike — kõnelda siiski raske, on ta ise väga hästi sõnastanud oma väikeses marginaalide raamatus „Rukkirääk linnas” (2001), kust peatükis „Saatuslik segaja” loeme: „Poeesia, jälle see neetud poeesia! Kui ometi saaks läbi ilma temata, küll oleks siis kerge kirjandust ja kunsti hinnata — võta tollipulk kätte ja muudkui mõõda. Aga see imelik hingus segab.” (Lk 8.)

Jah, see hingus ei jää kuhugi. Eriti-eriti valdav on see suurromaani proloogiks paigutatud, ligi kolm aastakümmet varem iseseisva teosena ilmunud romaanis „Puud olid, puud olid hellad velled”. Selle teose erilisest, raskest, läbitungivast ilust võiks jääda kõnelemagi, kui ei astuks vahele Saatuslik segaja (seekord toimib ta siinse artikli lugeja turvamehena), võimaldades meil edasi minna. Üpris kerge on end Traadi romaanikujudele kaasa elades unustada, hakata nendega arvestama nagu reaalsete inimestega, liht­südamlikult asuda arutama, mis kõik oleks sel või teisel andnud teha ja olla, et mõnd saatuslikku eksisammu vältida — nagu seda naljaka tõsidusega tehti kunagistes kirjanduslikes kohtutes. Et ükskord märgates kohmetusega endale tunnistada: selline metsa ja püünisraudadesse minek on ju üksi siis võimalik, kui kirjanikul iga sõna e l a b.

Kasutades vaheldumisi nii „tallinna keelt” kui dialoogides sünnikohakeelt, Tartu murde Otepää murrakut, on eraldi taotlematagi saavutatud järeleaimamatult isiklik, soekare ruraalsuse tämber. Näeme-tajume seda juba „Tantsus aurukatla ümber”, lühiromaanis „Kohvioad”, „Pommeri aias”, ja mida edasi, seda enam. Selle nähtuse mõju kirjeldamiseks puudub isegi veenev leksika, nii ei asu meiegi kordama ette luhtumisele määratud üritust. Aitab ju lõpuks vaid üks: tuleb lugeda, lasta mõjuda, veel lugeda, lõputult lugeda.

Mis siis toimub inimese sees?! Andestatagu siinkirjutaja naiivne südidus pöörduda oma lühivaatluses mõne eriti lähedase tegelase poole üle laiade eepikaväljade — nurmede, ütleks Traat! — ja püüda nähtut edastada tões ja väes.

 

Palanumäe talust

…saab tõusta üksnes mäkke.

Siia lõpeb sõidetav tee. Edasi liiguvad veel vaid veohobused ja põllutöömasinad, huvirändurid, kari ja sõjavägi. Ükskord, tõsi küll, elevil külainimeste saatel ka Kaitseliidu purilennukid teel oma harjutuslaagrisse, aga need ei jõua mäkke teisiti kui tugevate taluhobuste jõul, kelle seas Palanumäe musta Moorat hinnatakse koguni ajalehepildi vääriliseks. Seda ajalehte uurib taluköögis Hendrik Susi koos poja Lembituga: „Palanumäe peremees vaatas, kissitas silmi ja sihkis uuesti halli ülesvõtet — prille tal polnud. „Mes täpp tuu om?” — „Väike Ind köperdäs mäkke.” — „Kae prohvust, vai temä kah pildi pääle jäänü.” — „Väike mahuss viil ennemb pildi pääle ku suur.” — „Tuu om õige,” nõustus Hendrik rõõmsalt.” (IV, lk 30.) Siin oli isal ja pojal Susidel ettenägemisvõimet: Hind on edaspidigi pildil. Korduvalt.

Mäkke on püüelnud oma oskuse, suutmise ja arusaamade kohaselt kõik Mats Traadi tegelased, mitte üksi need, kel kodu Palanumäel. Kõige elutõetruuduse juures püsides ei ole Traadi kirjanikupilku siiski pikemalt — ja eriti peategelase asendis — kunagi köitnud minnalaskjad, elupõletajad, pahatahtlikud ja kurjaga lepingusse astunud inimesed. Tõsi küll, vastukaalu tarvis neid siin-seal on, ja päris palju, teisiti ei oleks see psühholoogilis-realistliku loomelaadi puhul võimalik. Nii tuleb ette julmi mõisavalitsejaid, peksumeistreid, omakohtupidajaid, venelastest karutantsitajaid, pealekaebajaid ja isegi kaks külapoissi — pisuhänna meisterdajat (novellis „Kahe kurja vahel”), kuid nagu öeldud, nad ei asetse fookuses, neile on kirjanik andnud oma märkamise ja mõistapüüdmise, varudes ent poolehoiu selgesti hoopis teist laadi eluvaate kandjatele.

Mats Traadi romaanides ja lühiproosas, mis ajalukku vaatavad, on peale arvuka talurahva ja mõnede linnainimeste keskmes ikkagi peamiselt ärkamis­aja juhtfiguurid, edumeelsed pastorid (Seider, Oettel, Hurt), kooli­õpetajad (Pommer, Tamm), kirjanikud (Tamm, Pärn, Södergran, Alle), näitlejad ja muusikud (Helmi Viitol, Liina Reiman, Erna Villmer) ning koguni üks admiral — Aleksandr Vassiljevitš Koltšak. Uuemas aineses eenduvad taas kooliõpetajad („Umbsõlme” Pärja ja „Ingeri” Inger), aga ka vabrikutöölised, sovhoosiinimesed, kirjanik Ra, metsavend Leo jt. Ja läbi uuemate ja vanemate aegade muidugi terve galerii peaaegu inimmõistusega hobuseid! Vähe puudub, et nad võiksid kohtus tunnistust anda või seaduse­silmale osutusi teha. Kui korstnajalas tulekahjuohtlikku pragu otsitakse, on tema, Lauk, seda oma kõrguselt juba ammu märganud, ent inimkeelt oskamata jääb üle seada ainult kõrvu.

Lühidalt öeldes: terve kullarong! Ja sugugi mitte maasse peitunud nagu mõni teine, mida metalliotsijaga mööda riike taga peab ajama, vaid täies toreduses seismas siinsamas, meie ees. Ajalugu oma kaleidoskoopilises vaatepunktide ja tõlgitsusvõimaluste rohkuses on üks asi — umbes nii on möönnud autor —, hoopis olulisem ja kahjuks nõrgemini läbi töötatud, ka eesti kirjanduses, on see, mis toimub inimese sees.

Mats Traat, mitte vähem ajalookirjanik kui Jaan Kross, on oma kujuloomega just selles mõttes läinud kaugemale, kui minnakse enamasti, ja seda ka rahvusvahelises võrdlusväljas.

 

Hind ja Hind

Kes on lugenud romaani „Puud olid, puud olid hellad velled”, noore, peaaegu poisieas peremeheks saanud Hind Raudsepa lugu, see näeb, et suurromaani viimases, 12. jaos „Õelate lamp” on jälle kord Palanumäel Hinnu-nimeline poiss, paistab, et sama tähelepanelik ja tundeline nagu tema eelkäija saja aasta tagusest ajast. Kogu suurromaan oleks kui asetatud nende kahe, noorukese ja päris noore puhaste pihkude vahele.

Tõekohustuse kohta kujutamisel on Traat ühes seni ilmumata luuletuses öelnud nii: „täpsus teritub sümboliks kaduviku vagusal palgel”. Huvitav on seda jälgida läbi epopöa, kas on meetodil vaid voorused ja kui kaugele sellega annab minna, ilma et kujutis libiseks fotograafilisse koopiakrampi. Lõpuks on ju täpsusel oma skaala, millel saab liikuda üksnes teadmusega kindlalt piiritletud lõigul ja see lõik ei pruugigi olla kuigi tihedalt asustatud. Etnograafilise detailistiku rohkusest on psühholoogilise suundumusega loojal vähe abi ja selles polegi Traat kusagil lahendust näinud. Mida kaugemale ajalukku, seda hõredamalt eluolulisi üksikasju. Ja vastupidi. Esimesel juhul on tühikud vältimatud ning täpsus seisneb pigem selles, kui pingsalt suudab kirjanik registreerida oma tajusid kujutluslikul pinnal, olgugi tõsielulisi pidepunkte kasinalt. Ja täpsus oleks siis juba enesekuulatlemise, oma visiooni järgimise täpsus. Selline meetod sobib luuletajale — ja „Puid…” ongi nimetatud luuletaja romaaniks. Kinnitagu seda kas või sellised luulena toimivad üldistusjõulised laused, nagu näiteks romaani ajamäärang „kehval ajal, kui hundid olid julgeks, inimesed julmaks ning mõis metsikuks läinud” (I, lk 15).

Teist täpsuse kvaliteeti, seda, kus autoril on võimalik toetuda kättesaadavale ja mälus leiduvale materjalile, esindab viimane, kaheteistkümnes jagu, uue, laps-Hinnu romaan, mis hõlmab aastaid 1937—1946. (Tõsi küll, Hind on selles pigem üks kõrvaltegelasi, kuid milline romaan suudaks püsida üksnes peategelastel? Samas tõdegem, et kõrvaltegelaste ülesanne on mõnikord tähtsamgi ja see ei tarvitse selguda esmavaatlusel.) Siin saab kinnitust väide ajaloolise, dokumentaalse tõeluse eksaktsest kujutamisest, mis saavutab samuti tugeva sõnumijõu. „Puudele…” peaaegu vastupidisel moel on siin materjali rohkesti, esitus olustikuliselt pädev. Ühtlase, rahuliku hoovusena voolav mastaapne tekst — ja kokku mõjub see ometigi ühe suure tähendamissõnana nii ajastut kui inimest silmas pidades. Oma lõpplahenduselt peategelaste Hendriku, Helmi ja Hinnu suhtes peaaegu uskumatu, püsib saaga ometi viimse tukmeni imeliselt elus.

Niisiis — üks, kus autoril kauge ajaloo hõreaine pala-palalt ja kild-killult kokku kantud, juhiks omaenese poeetilise absoluutkuulmise töökorras kammertoon, ja teine, kus mälestusele ja mälule toeks ajakaasluse ja isikliku läbielamise kogemus — need kaks täpsust, tuleb tunnistada, sobivad Mats Traadile võrdselt.

Kui olin „Puid…” ja „Õelate lampi” võrdlevalt lugenud ja just juurdlesin selle nähtuse kallal, tõi õnnelik juhus telefonikõne, milles nii nagu mitmeid kordi varemgi oma loominguga seostuvat selgitama soostudes oli kirjanik valmis taastama „Puude…” kirjutamise aegset problemaatikat. Et käsi oli otsekui iseenesest asunud märkmeid tegema, siis püüan kuuldu kirjaniku nõusolekul siin kokku võtta.

„Kui pead midagi projitseerima kaugesse minevikku, siis on kõhe tunne. Ei tea ju. Aga umbkaudu ei saa panna, nagu sageli tehakse, see ei ärata usaldust. Pead tolle aja endale selgeks tegema nii palju, kui võimalik ja andmeid leida on. Tohutult palju energiat läks murdekeelele, et see õigeks ajada ja kõigepealt selgitada, mida üldse õigeks arvata. Tuli keeleteadlastega nõu pidada. Ja kui korrektuurid tulid, olid nad alati vigu täis.

Tahtsin romaanis 1840. aastate usuvahetusele pühendada hoopis suuremat tähelepanu, kuid kujunes teisiti, lõpuks jäi sellest raamatusse ainult mõni rida.

„Puude…” elu tundus mulle mütoloogiline, dokumendid jätavad mulje, et midagi iseäralikku on seal. Toetudes sellele vähesele materjalile, mis mul oli, püüdsin nii täpselt ja selgelt kirjutada, nagu oskasin. Vahepealkirjad ka aitasid, need annavad sümboli hõngu. Need on eri ained, mis lubavad sellist müstilist laadi tarvitada. Ei saa igast ainest teha niisugust, muidu oleks see nagu üle võimete laulmine, mis läheb karjumiseks…

Tahtsin algul ka „Mägede…” teised osad samas mahus kirjutada, mulle meeldib lühem kompaktsem romaan, aga kujunesid igaüks isemõõduliseks. Esimene, „Võim”, on ainult sadakond lehekülge, viimane, „Õelate lamp”, kõige suurem, 700 lehekülge. Mõtlesin kõigepealt seda ka kahe-kolmejaolisena. Selle viimase kirjutamine läks kiiresti, kolme kuuga oli valmis. Kerge oli teha, ma olen ju neid aegu ise näinud. See aitab alati.”

Kerge oli teha!

Kellele nii heldelt pole antud, need vaadaku ise. „Igaüks nagu saab” on Peeter Mudisti ühe maali allkiri, mis kujutab inimesi, kes vees hädapäraselt edasi kaapides end päästa püüavad, samas kui nende keskel sõuavad päikeses kümblevad paadisõitjad.

Mis aitaks meid suhestumises osagagi noist avaruhkeist sibeliuslikest sõnamaastikest? Kas pole see mitte…

 

keskne rajatis,

mille kirjanik on andnud lugejale esiteks Palanumäena, kõrgeima geodeetilise punktina maastikul, ja teiseks püstitanud sellele vastutulelikult koguni triangulatsioonitorni.

Ei saa sugugi öelda, et torn pidevat ja põhjalikku ümbrusejälgimist võimaldaks, sest ta pole loodud üksnes ilu pärast, olgugi et ümbruses pesitsevate inimeste enesetunde tõstjana on ta ju mõnevõrra kenagi, vähemalt, nagu praegusajal öeldakse — pilgupüüdja. Paraku on ta ka tähtis sõjaline objekt. See tähendab, et ehkki üles raiutud ja võimsate kinnitustega ühte liidetud ümbruskonna metsade parimatest palkidest, ülesvedajaiks lähedaste talude kõige tugevamad veohobused — suurejoonelised leheküljed romaanis, kus mitmekümnelised voorid toredaid hobuseid sikutavad sirgeid, „elukinnitavalt lõhnavaid” laanepuukehi üles mäkke —, on ta määratud vaenupoolte vahetudes üha kaduma ja tekkima taas. Nii nagu olukord ja ajalugu nõuavad. Sellepärast ei saa meiegi tõusta üle maastike, nii hinge- kui geograafiliste, nii lahedalt ja kõrgele, nagu tahaks või ideaalselt võiks, vaid peame leppima sellega, mis tornist tema seekordses seisus parajasti paistab ja palju teda on. Sest sõjapurustustes seisab ta kord oma kuue toetuspunkti asemel vaid mõnel, enne kui variseb täiesti. Ükskord on ta kiilasjääst „nilbe” ega luba tõusta rohkem kui paar korrust, kui ei taheta murda kaela. Teinekord on ta varitsejaist valvatud ega lase elu kaalule panemata tõusta sihtmärgiks pikksilmade vaatealale. Mõnikord pole teda aga üldse, kui eelmine lõhutud ning aeg ja ajalugu ei ole võimaldanud rajada uut. Nii et leppigem sellega, mida olud parasjagu lubavad, ja olgu meil varuks teadmine, et kuidas olekski, annab nii torn, varemeis siis või terve, kui ka mäeküür ise kätte tänuväärse vaatepunkti, et ulatuda pilku suunama koguni saja aasta taha, kus torni olemaski polnud, kus kõlas vaid hundi ulg ja vihises malk teoorja seljal paakunudhaisval peksupingil. Sest mägi on kord juba selline paik, mille eest ei jää miski varjule. Ja kui ei paista ära kõik, siis vähemalt kutsub ta mõistma inimeste askeldusi, mis sellest, et põhiküsimus ei ole vist teada autorilegi, miks muidu kirjutab ta esimese jao avaleheküljel nii:

„Kas võis keegi juhatust anda, kuidas saada õnnelikuks siin täiesti tavalises talus? Võib-olla pidi tulema mõni prohvet, kes oleks aia taga mäeküljel istet võtnud ning jalga puhates kuulutanud, kuidas parandada maad ja meelt, kust saada raha, kui lina oli põllupinna ära kurnanud ja suur jagu krediitkassa võlga maksmata? Veel hiljaaegu oli olnud rehetare ja aida vahel ohvriaed…” (I, lk 173.)

Kuidas saada õnnelikuks! Inimene sünnib oma saatusesse, päritollu, rahvusesse, ehk välimusse ja elujõudugi, aga kindlasti sünnib ta ajalukku. Sellesse hetke, milles parajasti viibib tema maa ja rahvas, kui räägime traditsioonilisest, mitte näiteks põgeniku- või müüdava orja elust. Ja selle määratuse keskele saabunud, sõltub inimesel edaspidi kõik ellusobimisest. Ta kas saavutab tervikluse, mingisuguse õige, iseenesega enam-vähem rahu teinud enesetunde või jääb seda igavesti püüdlema. Viimane väljendub mässus kujuteldavate või ka tõeliste takistuste vastu teel terviklusele. Radikaalsus aga viib tihtipeale hukuni. Kuidas kukub see välja Mats Traadi tegelastel, võiksime vaadata, toetudes esmajoones pisukesele representatiivgrupile peateosest „Minge üles mägedele” koos proloogiga „Puud olid, puud olid hellad velled”.

 

Ühed pastlad ja teised pastlad. Sund ja uim

Traadi romaanides kohtab vahel isemoodi vaba, tahaks öelda — maalilist sümmeetriaviljelust: pooled teineteise peale murtuna päriselt ei kattuks, kuid mingid, samas küllalt erakordsed sarnasused röövivad lugejalt meelerahu, sunnivad mõttes kaevama pealispinnast sügavamale. Kompositsiooni­tehnikaks seda nimetada on vähe, kuigi vahel tundub tõesti, nagu oleks raamatutel kahed kaaned ümber — niivõrd hästi on nad ülesehituslikult igast küljest kaitstud. Vaid üks näide. „Puude…” alguses jääb noorel peremehel Hind Raudsepal hobune langetatava, ennast tuulepuhangus kännult pööranud puu alla ja romaani lõpus ähvardab paljaks põlenud, joobnud ja meeleheitel Hind kohtumeest ettekuulutusega, et „Piitre kepp ollev takan Tartut ärä kujunu, varsti saa Liivimaa Roodsi ala tagasi!”. Oodatagu ainult! Sest Kaarli tokk, mis on haljaks löönud „nii kui üits elupuu oss”, kasvab suureks puuks, ja kui see langeb, leiavad kõik keiserlikud võimukandjad oma otsa „nigu minu obene mõisa mõtsan, sälgruuts tege enneki prõksti ja valmiss” (I, lk 150). Koos kõigi muude süütegudega, mis noormehe pea peale on kogunenud, ei saagi see surmapõlgav etteaste hästi lõppeda.

Motiiviks, mis kutsus rööbiti vaatlema just kahe Hinnu sobimist neile saatusega määratud asendisse, on kummaski raamatus leiduv üsna haruldane olemasolevast või juba käeulatuses staatusest loobumise teema. Ja lisaks üks teemaga tihedasti põimuv märksõna, see on — uim!

Kui liikuda kahe noore tegelase radu — kumbki on teinud oma pastlajälgi Palanumäe savilibedaile nõlvadele enam-vähem saja aastase vahega —, on kohe selge, et tuleb kaasata ka kummagagi kokku kuuluvaid sugulus- või sotsiaalseid liine.

„Puude…” tegevusaeg on vaid üks aasta (1845—1846) just usuvahetuseni jõudnud teoorjuslikul, Vene keisri alla painutatud Liivi- ja Eestimaal. Siin tuleks lisaks peategelasele märgata veel nelja tegelast: vanema venna mõrsjana tallu toodud Paabut, sulast Jaak Eli, orb Mooritsat ja väikest, halli kübarakesega nõudlikku musta meest, kelle päritolu kindlamalt ei tea keegi.

„Mägede” 12. jao ehk „Õelate lambi” Hindu saame jälgida sünnist kuni sunnitud lahkumiseni kodutalust 1946. aasta jüripäeva paiku, mil Hind on üheksa ja poole aastane. Keskne kuju on siin isa, Palanumäe talu peremees Hendrik Susi, siis veel Hinnu ema Helmi, Hinnu poolvend Juhan koos naise ja pojaga. Mustale mehele, kes paar korda, eriti pöördeliste sündmuste eel — ka Hinnu sündides! — sõidab musta hobusega üles mäkke ja poolel teel tamme all otsekui õhku haihtub, teoses enam sõnalist osa antud ei ole.

 

Traum nink trang

Romaani „Puud olid, puud olid hellad velled” alguses on renditalu peremees ja söepõletaja Mangu Raudsepp, hüüdnimega Must Lõpus, kaasa läinud 1845. aastal ärganud lootusega saada „lämmäl maal” maatükk, mida tsaar koos 30 rubla rahaga on ümberasujaile lubanud. See on unelmate paik, kus „andass süük ja varandus niisama, väikese tüü ja vaivaga kätte” ja kus „käivä [—] tsia tammemõtsan, väits sehen, ku kodu tuleva, lõikass egämiis endäle tüki, lahjat vai rasvast, ja tsia läävä jälle mõtsa tõhve pugima” (I, lk 60). Just niisugune on rändava külarätsepa ette­kujutus Samaaramaast. Selle hüve eeltingimusena tuleb lasta ennast luteri usust ümber kreeka-katoliku usku salvida. Söepõletaja asubki Tartusse teele, kuid uude usku ristimise toiminguis saab kaasa hoopis soetõve. Tagasi Palanumäel, lööb tõbi välja, haigeks jääb kogu pere. Ainus ellujääja on noorem poeg Hind.

Ootamatult on noorele mehele, lapseliku moega ja unistava loomuga peaaegu poisikesele, kes tahaks alles rehealuse uksega sõita ja soojas rehetares muinasjutte kuulata, osaks langenud vaese ja võlgades talu pidamise vastutuskoorem. Tema unedes võtab see mõisa viinavooris talle pealeveereva raske vaadi kuju. Ta ei oska, ta ei suuda, ta ei taha! Või isegi, kui ta vaid mõtleb ennast oimetumaks ja saamatumaks, kui on — igal juhul tajub seda hästi Palanumäe ainus sulane Jaak Eli. Ei tee enam käske kuulmagi! Ka suveks palgatud abijõud ja tüdruk Ell nakatuvad trotslikkuse vaimust. Jaak hakkab peremehele vastu. Ähvardab lüüa „sitaviglaga läbi nigu konna”. Mõisateol mõnitab inetu künniga põllumaad, selle eest aga saadab Kogukonnakohus peksupingile hoopis noore peremehe, kelle sõnal ei ole sulase üle võimu. Seadusesilma valvas pilk jõuab kõikjale, jälgib teda ka kodumurul. Igas küljes naabriteks kohtumehed; Palanumäe on kohtu­meestest lausa kolmest küljest ümber piiratud. „Oleks üksainuski neist öelnud, kuidas elada, mida teha. Seda ei maksnud loota.” (I, lk 39.) Talumatus olukorras, kus „viletsus tegi vihaseks, mure meeletuks”, jääb ainsana leebeks ja kannatlikuks virtin Paabu, vanema venna jaoks „proovi peale” tallu toodud armas neiu, kellelt soetõbi võttis tulevase mehe enne, kui jõuti laulatuseni. Kummalisel kombel just ebamäärases asendis (staatuses) Paabu, vaese pere laps, tegelikult ilmasammas, otse päikesenaine, ongi see, kelle sobimises oma ellu ei ole mingit kahtlust. Tema suudab kiusliku, lausa vastikult laisa sulase aidast logelemast välja meelitada, tõotades anda poisile „üte kanamuna”, tema saavutab, et peavarjuta orb Moorits, kelle ainus vara on surnud isa kasukatükk, võetakse tallu karjalapseks, saavutaks ehk Hinnu rahunemisegi, kogu katastroofi ärahoidmise, kui Hindu ei tabaks hukatuslik eufooria, kinnismõte, kirg. U i m. Puud, hellad velled, nemad ainsana mõistavad ta piinatud hinge, nendega käib ta kõnelemas. Isagi ei oska oma hauast enam anda nõu, mis tuge pakuks, pöörab tast ära oma „muldses tares”, vaikib. Maajumal, väike must mees, hall kübar peas, kellele ohvriaeda viiakse kausiga süüa, peab pakutut väheseks ja tuleb Hinnu näo ees keerutama Musta Lõpuse rasket sepavasarat. Kõik nõuavad midagi. Keegi ei ütle, kuidas olla. Ta ei jaksa enam.

Kui saaks teha nii, et jüripäeval mõis ei kinnitakski isatalu tema nimele!

Kui müüks loomad — paljast ei panda ju peremeheks!

Minna või sulaseks. Minna või „lämmäle maale”, nagu oli igatsenud isa.

Oma noorusrabeduses asubki Hind karja müüma. Ei hoia lahkumis­kavatsusi endale kõrtsis ega kohtus. Palub päris põlvili. Allesjäänud elajaid peab hinges katusest kistud õlgedega. Taas tõrksuse, varanduse tahtliku hävitamise süüdistus ja peks. Kinniseotuna lebab ta silmili iiveldamapanevalt verehaisusel pingil, saateks kohtumehe irvitamine ja teise peksasaanu, Alajaani Märdi nõuanne „kõik tasaligult” ära kannatada.

Talu kinnitamisest tema nimele Hind ei pääse, mõisal ei ole „säändsel kehväl aal tõist peremiist lövvä” (I, lk 80). Ja kohe mõisavalitseja tungiv hoiatus jätta väljarändamise jutt heaga maha, unustada „nigu kuri uni. Mestä muud omgi ku unenägu, piiblist kokku loetu. Üits asi om elu, tõne asi unenägu. Talumiis teku omma tüüd, aagu omma asja, unenäo jäägu vilussohvele. Takan Saksamaal ollev serätse mehe, patsiirvät liina piti, õbeotsaga toki käen, jooniku püksi jalan. Näil ollev elu traum ja trang, sääl om maa lämmämb kah ku meil, või niisamate ümbre lökerdädä…” (I, lk 80.)

Ei mahu sundijaile ega sulastelegi pähe, et keegi võib omanikustaatust põlata, olgu küll maata ja isegi hooneteta, siiski peremehe positsiooni kui sellist. „See oli ju ennekuulmatu kergemeelsus, et peremeheseisusest taheti niisama, hea tervise ja täie mõistuse juures lahti saada ning minna ei tea kuhu kaugele, kus pidi olema kuum liiv nagu reheahi, mis küpsetab kõik pehmeks kui naerid.” (I, lk 122.) Mõisavalitseja Müllerson, ühtlasi kohtukirjutaja, ei jõua omakorda ära imestada: „Tuu om õige jobu jutt. Ei ole viil kuulu, et kiäki taht peremehest valla, kõik tahtva iks peremehess saija, olgu ta kõge armetumb sulane vai sannamiis.” (I, lk 79.)

Allutatult, muserdatult ja murtult on Hind lõpuks siiski peremeheks tehtud. Mõis katsub pisut aidatagi. Hinnus tärkab korraks natuke elu­tahet, kahvatut, õrna lootust. Samas sulane, kelle omakorda on vallutanud u i m, just vastupidine, ablas kiuslik iha talu enese kätte haarata, kui Hind peaks taanduma, saab teada jalustlööva tõe: vahepeal, viimases hädas on mõisas isegi kaalutud talu tema, verivaese teoorja nimele kirjutamist. Aga loobutud kandidaadi töötõrksuse ja vastutustundetuse tõttu. Algelises hinges paisub raev. Mustas meeles haudub tasumistahe. Sabotaaži ei katsutagi enam varjata.

„Pessetäss traum nink trang vällä, tetäss taitsass,” (I, lk 168) ei kao Hinnu kõrvust kohtumehe parastav naer. Millele peab ta lootma?

Ning kui Palanumäe rehetare keset valget päeva tõuseb leekidesse, ei tea sulane Jaak Eli sellest midagi.

Kustutama sulane appi ei tule. Hoone põleb maani maha. Muudkui ainult Mooritsale, karjapoisile on ta õhtul andnud nõu viia rehetarest ära isast järelejäänud kasukas… See saabki hiljem süütamiskahtlustuse aluseks.

Külas „palanut” korjamas käies, nagu häda ja komme nõuab, ei hoia purjus, meeleheitest ja viinast hulljulge Hind enam ühtki oma ulma enda teada. Uim lubab tal paisata piinajatele näkku süüdistusi ja ettekuulutusi, milles on varjamatut mässu. Edasine on teada, edasi on Maakonnakohus, siis Sillakohus ja kaks peaaegu üheealist Palanumäe poissi, üks kuritegeliku, teine poliitilise süüdistusega kättpidi kõrvuti palgi külge aheldatud, söömas kodust kaasas külma kartuliputru nagu ükskord kevadtalvel mõisa metsas. Ootamas Siberi-sõitu.

Puude hääl, üksi see kostis nagu teisest, paremast ja puhtamast ilmast. Kuid sünnimuld, miks oli see siin selline, „otsekui rüvetaks lootus ja unistus maad”, küsib kirjanik Hinnu mõtete kaudu teose 67. leheküljel. Nii rusuvat, suurejoonelist ja ühtlasi nii terviklikku, otse kristallpuhta tooniga romaani kas ongi eesti kirjanduses teist!

Kui ainukordsed „Puude…” süžee ja tegelaskujud olekski, ometi leidub just sellesama hiigelromaani sada aastat hilisemat aega kujutavas lõpujaos „Õelate lamp” juba uute Palanumäe asukate, Palanumäe Suside perekonna pikas-pikas eluteelindis üks eelnevaga kooskõlaline lõik, seda peaaegu äsja visandatud tähenduses. Et külluslikul materjaliväljal pisutki millelegi keskenduda, peatugem ka sellel viivuks.

 

Ilus, haljas

Nii mastaapsele tegelasele nagu vanatalu peremees Hendrik Susi leiab võrdkuju just Mats Traadi enese loomingust — „Pommeri aia” koolmeistri Jaan Pommeri ajast, kui „sajandilõpu maailma oli tunginud juba lihtsakoelise hariduse valgus”. Nii kirjutab Mall Jõgi 1986. aastal, ja jätkab tundeliselt: „Kui Hind Raudsepp ja Paabu selle ajani elavad, on neil täielik õigus imestada, kui kergeks ja rõõmsaks on inimeste elu läinud. Sest Palanumäe viletsusest ja vaimupimedusest ei tundu väljapääsu olevatki.”[2] Muidugi, sel ajal oli epopöa alles alguses ning kesksed tegelased noored ja elujulged inimesed. „Loomingu” sama aasta augustinumbris oli ilmunud vaid „Minge üles mägedele” esimene jagu „Võim”. Praegu, kui saame tagasi vaadata 2009. aastal lõpetatud täismõõdus teosele, võiks ju kõik olla veelgi valgem ja rõõmsam, kuid ühiskonna elu ja inimeste eraelu kulminatsioonidel on omadus lainetada teineteisest sõltumatult, nii peame ikka püüdma rännata mööda romaani konkreetsusi.

Jah, Hendrik Susi, romaani läbiv kuju, on oma saaga alguses niisama vana nagu peaaegu eesti Kullervoks küündiv Hind Raudsepp, paarikümne­aastane. Aga kui „kunagi olid siin puud Hindu, Palanumäe ammust peremeest, võimsalt endi keskele kutsunud”, siis „Hendrik ei teadnud sellest midagi ja puud ei kutsunud teda eales niimoodi, ta oli teise aja inimene ja ise ka teistsugune” (I, lk 602). Hendrik on teovõimas noor mees, küllalt visa talu pidama ja elust kõigi tõkete kiuste täit rõõmu tundma. Ellusuhtumiselt, ellusobimise määralt on ta tõesti lähim just Jaan Pommerile: üks põlduriusku, teine hariduseusku, ja kumbagi ei suuda elu lüüa sadulast. Kuigi ühelt võetakse ta enese ehitatud kool, nii et vanale õpetajale ei taha peavarju leiduda enam saunaski, ja teine jääb oma saaga lõpus hüljatuna konutama pliidisuu ette, kust „paistis üksindus äkki kätte nagu äraveetud heinakuhja varras, mis mustab keset lagedat heinamaad” (IV, lk 692), elavad nad ometi kooskõlas ja ühtesobimises oma saatusega.

„Õelate lambi” alguseks on pika elukaare läbinud Palanumäe peremees jõudnud juba oma kaheksandasse elukümnendisse. Ta on käinud korduvalt kosjas, matnud kolm naist ja temalt on elu saanud üksteist last. Ta on olnud vägev ja tasakaalu hoidev telg oma suure suguseltsi keskel. Kaks korda välja ostnud talu, heidelnud võlgade ja pärandusvalvaste järeltulijatega, pidanud põldu ja karja nii targalt, nagu on osanud, elanud üle sõjad ja valitsusevahetused, segastel aegadel oodanud kord isegi keldris pantvangina teiste hukatavate hulgas oma kuuli, kuid pääsenud, pääsenud ka rinde üleminekul talust, ise jonnakalt paigal püsides. Pidanud mõnd aega linnas poodi ning loobunud — suutmata lahkuda talust.

Talu on kogu ta elu, mis vorminud heasoovlikust, õiglustahtega ja andestavast mehest romaani lõpuks üsna teistsuguse inimese: äkilise, tihti ülekohtuse, isegi agressiivse, kes lähedastele oma mõttetuseni küündiva paindumatusega paljuski arusaamatuks jääb. Autor kasutab Hendriku kohta kusagil sõna „eluraev”.

Juhtub nii, et kui juba seitsmekümne künnise selja taha jätnud Hendrik toob kolmanda naise surma järel tallu, kus kõik on nii perätü, et „tan karga vai karguga” (III, lk 766), Nuustakult juba varem Palanumäel talvetüdrukuna teeninud kolmekümne viie aastase Helmi, saab Helmist peagi talu hierarhias midagi enamat kui virtin. Ta hakkab ootama Hendriku üheteistkümnendat last. See kulgeb pärandust lootvate järeltulijate rahutute pilkude all. Veel üks pärija! Tüli hõõgub õhus. Kes on see naine? Kasuema, võõrasema, virtin, isa naine — kellena teda kohelda? Sest ennast Helmiga laulatama Hendrik oma sõgeduses ei nõustu: tema enam neljandat korda naist ei võta!

Helmi ema Leena otsekohene küsimus Hendrikule jääb vastuseta.

Helmi ei küsi midagi. Temas elab Paabu tasane, imeline vaim. Rahuliku, otsekui vabandava kõneviisiga, taktitundeline, lahke, töökas ja kannatlik, vajab temagi majaliste usalduse saavutamiseks varsti vaid „üte kanamuna”. Tegelikult sobivad nad Hendrikuga hästi. Hendrik on noorenenud, temas on äkki nii palju soojust. Helmi ongi täis perenaine. Alles ei olnud tal mitte midagi, vaid vaese inimese trööstitu väljavaade pikkamööda raagu ja elu lõpuni üksi jääda. Ja nüüd äkki on tal kõik, ning temas elab laps.

Poisike sünnib vasikalaudas hingekuu raheööl ja saab nimeks Hind. Ta tuleb ilmale õnnesärgis.

Enne tema sündimist on tulnud mäkke nimetu süsimust võõras, must hobune vankri ees ja lauakoorem peal. Ja haihtunud tammepuu all sügisvideviku hõlma.

Laps nutab harva ja uni on tal rahulik. Tema maailm on sünnikodu nõgi ja suits, kuuvalguse rõhk laubal, mille peale ta virgub. Isa hääl ja ema tasased sammud. Vasikalaudas, mis tulekahju järel ongi eluhooneks, valitseb igavene hämarus. Kõik läheb poisikese käes kiiresti. Kõnelema õppimine sõnu kuulatledes ja püüdlikult järele hääldades on rõõm ja mõnu. Isa pilk, ta tuttav vana hääl — neid igatseb laps sõnatult taga, tema kaitsev vägi on lapse jaoks suur. Tõmbab kõik, mis asetseb kõrgemal. Poolvennad ei tõrgu tegelemast, nende kukil mäge vallutada on ülim. „„Joose kah,” lõkerdas ta, kui vend ta paljaid taldu kõditas. Ilmar üritaski. „Joose kipembide,” sundis Hind. Vend püüdis vastu mäge teha veelgi kiiremaid samme. Hind küünitas suu ta kõrva juurde ja sundis: „Kipembide!”” (IV, lk 168.) Laps asetatakse rohule kätest kinni hoides: „„Sa suur poiss. Proovi esi kah kõndi.” Ja ennäe imet, Hind astuski! [—] jäi jalgele! Kõikus küll, kuid ei kukkunud. Tegi sammu kobavalt, ebakindlalt, kuid käis! [—] Need olid ta esimesed sammud elus, kodumäel, Euroopas, kus kiskus üles musti pilvi. Sest hetkest peale oli ta kõndiva, jooksva, tormava inimkonna liige.” (IV, lk 22.)

Peres kulgeb elu tulevikutundes, nii palju kui kitsastes oludes võimalik. Ehitatakse väike ja mugavusetu, kuid siiski täiesti uus, pooleldi muldse põrandaga elumaja, kuhu asub nii Hendriku enese kui ka poeg Juhani pere. Osa talust ongi juba kirjutatud Juhani nimele, sest Hendrik ei jõua enam. Võlgadega talus, kus raha peaaegu puudub, elatakse kasinalt. Saapad on ainult peremehel. Teised käivad nii suvel kui ka talvel pasteldes. Kui lapsuke jätab midagi muldsele põrandale, võetakse see koos mullaliistakuga põrandast labidalehele ja viiakse lihtsalt õue — väljakäiku elamises ei ole. Sõjaaeg. Lambiõli tarbeks puudub raha, ning nii nagu Raudseppade tares saja aasta eest, valgustab siingi väheldast lauda peergu hoidev käsi. Isa käsi. See on laud, millel Hind tähti teeb. Isa on võipaberile ette maalinud sarvilise gooti tähestiku ja väike käsi pingutab tähti järele teha. Kuigi poeg Ruudu tallu tuulegeneraatori üles seab, on sel moel saadud elektrivalgus jõuetu ja katkev, algeline seadeldis paneb maja talumatult vabisema, nii et üsna pea ollakse sunnitud progressiimest loobuma.

Midagi hakkab suures maailmas minema valesti. Hinnuni jõuavad täiskasvanute juttudest ja ajalehe ettelugemistest kummalised sõnad: Talvesõda, baasid, Tammsaare surm ja imelik Põrgupõhja, kus elab Vanapagan. Eriti mõjutavad Hindu isa meeleolumuutused, mida hakkab olema üha sagedamini. On ärev ja pidulik osadus täiskasvanutega. Sinimustvalge viimane mastitõmbamine vennaga koduõuel. Mõne päeva pärast saabub käsk ära viia Kaitseliidu püss ja padrunid. Kõiki haaranud mure ei lähe lapsest mööda, kui ta ka kõike ei käsita: Eesti on tulnud ära anda. „Hind tundis, et on juhtunud midagi kohutavat: isa nägu kivines, pilk muutus ekslevaks, pidetuks. Niisugune isa tekitas lapses hirmu.” (IV, lk 226.)

Uus olukord saab Hinnule mõistatusliku vormeli vana kooliõpetaja Aalepi sõnades: „Süüdati õelate lamp.”

Siiski läheb elu sõjast ja viletsusest küsimata edasi. Pikkadel õhtutel peeru­valguses avaneb „niiste verevalt hõõgudes” lapsele uus ilus maailm: ta loeb! Vanaema kingitud muinasjuturaamat tuleb vahepeal äragi peita, et laps ennast „hulluks ei loeks”. Pliiatsite hurmav lõhn. Kodused pisisündmused pehmendavad ähvardavaid hääli välisilmast, paistavad tähtsamadki. Aurutatakse peedisiirupit ja ropsitakse linu, kedratakse lõnga — nii villast kui linast. Lapsed punuvad nööri. Mõnusast ühisest tegevusest piisab kindlus- ja õnnetundeks. Enam ei nuta Hind, kui tapetakse siga ja verine vorstitegu võtab kummalisi ühendusi jõulude pühalikkusega. „Elukogemus, mis märkamatult, jultunult, pöördumatult koguneb inimese hinge, näitas tema juureski juba oma tasalülitavat toimet.” (IV, lk 391.)

Lapse terane mõistus teeb kooliskäimise kergeks, olgugi et ei jätku raha kõigi õpikute ostmiseks. Talle jääb hõlpsasti meelde. Laulmine ei lähe, kuid luuletusi loeb ladusalt peast. On väle kui „ellavõpe”. Ent vanem vend Juhan, juba pooleldi peremees, kahtleb Hinnu kooliskäimise vajalikkuses: niikuinii tuleb ju tema juurde sulaseks!

Sirgudes hakkab Hind mõistma ja tajuma vend Juhani majapoolelt hoovavat ebasõbralikkust, äraspidist inetut mõtteviisi: las loeb ennast hulluks, on üks võistleja vähem! Ei, parem mitte, taibatakse selle loogika nõrka kohta: hullu tuleks ju hakata üleval pidama! Äkki hakkab jalgu jääma tema magamisase: „Ind om ilmast ilma iin. Õkva kesk tiid.” (IV, lk 116.) Tema ema asetatakse pidevalt alamale, lapsel on seda raske mõista. Ei tea ju tema, et selle taga on venna mure isa testamendi pärast, isa, kes on jäänud vanaks. Samal ajal ei ole Juhanis põllumehe annet, kõik äpardub ja ikaldub ta käes. See süvendab kibedust Hendrikus — pojad, tema alaline mure, ei ole tema töö edasiviijad: kes sõtta haaratud, kes ära linnas, kes muidu kui „külmänü”. Kasvab eluraev. Minnakse korduvalt käsipidi kokku, see heidutab Hindu. Miks isa lööb ema!? Ja miks ei ole isa, kelle üheteistkümnes laps ta on, võtnud teda oma nimele? See tõsiasi ilmneb siis, kui ta peab koolivihikutele kirjutama oma nime. Tema on ema järgi Palu, mitte Susi. Miks? Tema päritoluga on midagi viltu. Ta on ära põlatud, ära tõugatud. Ta otsustab, et ei räägi sellest isale kunagi. Mitte kunagi.

„„Mesperäst, esä, sa teit nii?” sosistas ta meeleheitel. „Mesperäst? Mesmä ole sulle kurja tennü?” Poisikese süda ähvardas valust lõhkeda.” (IV, lk 627.)

Ning otsekui miilisüsi muldses söehauas on sedasama hõõgust eneses kandnud ka Helmi. Kannatlik, viimseni kannatlik, on ta hakanud tundma üha selgemini oma ülekohtuse tunnustamatuse raskust. Ilmasammas ju tegelikult, kogu talu elukese — on see nõnda üldse enam väärtuslik? Algne kaitstusetunne, mis tema liigutustesse oli toonud uhke kindluse, palgeile puna, oli ammu asendunud ebamäärasusega, igapäevase tänamatu kurnavusega, ängistusega elukaare armetust madalusest. Alati toetunud ligilähedaselt omasuguste inimeste eeskujule, näeb ta külas ümber vaadates mõneski julget, elumuutvat otsustusjõudu. Temagi on veel noor. Ja teda on vallanud u i m!

„Ta otsus oli küps: poiske käe kõrvale, Palanumäelt minemä!” (IV, lk 688.) Ise jüripäevast asunikutallu teenijatüdrukuks, Hind karjapoisiks. Lahtise peaga poiss, saab uues kohas ka kahe nädalaga klassi ära lõpetatud ja viiakse edasi, arvab ta. Lapse avaldusele „Mia ei taha ärä minnä” (IV, lk 688), mida isagi toetab, lausudes järelekatsuvalt: „Ehk Ind jääss Palanumäele”, teeb noasähvatusena lõpu Juhani naise Selma hüüe teispoolt vaheseina: „„Mia küll ta rõivit mõskma ei naka!” Nõnda oli Hinnu kaasaminek emaga lõplikult otsustatud.” (IV, lk 690.)

Hendrikule mõjus see nagu välk selgest taevast. „Vabatahtlikult tagasi teenijatüdrukuks — kes oli seda kuulnud! Kas viimase loodri või lakkekausi kõrvalt — ikka ihati perenaine olla!” (IV, lk 688.) Nüüd ei oleks enam aidanud isegi abielu registreerimine.

Suur unistus, Helmi traum nink trang — asuda o m a e t t e ! —, oli teostumas. Tal oli kaasas vokk, oma kirsipunane tapitud riidekast, millega koos kümme aastat tagasi Hendrik ta Palanumäele oli toonud, ning kõigest kõige suurem varandus: tema enese nooruse ergastusel Hendriku soo vanast puitunud tüvest võrsunud ilus haljas oksake.

 

Võimu rist. Lõppoletus

Veel kord kohtume staatuse liigsuse, soovimatu mõjuvõimu teemaga novellis „Võimu rist”, mis ilmus 1995. aastal ja tõi autorile järjekordse Friedebert Tuglase novelliauhinna (ühtekokku on neid Traadil neli).

Ka see keerukas ainevalik, kus oktoobrirevolutsiooni järel on alanud kõikide sõda kõikide vastu, tähendab, nagu Mats Traadi proosas ikka, isikukujutuse põimumist ajaloolise ainesega. Kodusõja üks juhtfiguure, admiral Aleksandr Vassiljevitš Koltšak on kinnitatud kogu Venemaa ülemvalitsejaks. Miiniasjanduse eriteadlast ja polaaruurijat, endist Musta mere laevastiku ülemjuhatajat on selleni viinud sõjaväelase sügav au- ja kohusetunne, olukord, kus Venemaa ühtsuse nimel tuleb kellelgi võtta võim.

Õieti ei sobi talle see osa. Ta on närviline, usaldab liigselt alluvaid, on harjunud arvestama sõjaväeliste käsuliinide vastupidavusega. Kui käes on taganemine ja Omsk, tema pealinn, langeb, jääb tema valve alla Vene riigi varandus — kakskümmend üheksa vagunitäit kulda. Ta on raudteel ummikus, sissepiiratud, ent keeldub pakutud põgenemisvõimalusest. Koltšak teab: revolutsioonil pole mõistust ja kodusõjas ei tunta halastust. Irkutskis andsid esseerid ja menševikud admirali üle bolševikele.

Kui ainult olukord võimaldaks ja kui oleks, kellele võim üle anda, ta oleks teinud seda. „…tundsin: võim ei hakka mulle pähe. Kas on võim liiga nõrk või pea liiga kõva, ei tea.” („Sarviku armastus”, Tallinn, 2007, lk 377.) Tema tegelik huvi ei ole võidelda vastutöötamise ja korralagedusega armees. Ta on erialainimene, kelle parun Toll kutsus oma ekspeditsiooni hüdroloogiks, sest oli ajakirjast lugenud ta teaduslikke töid. Meelsamini istuks ta kabinetis ja mõtiskleks Maa pöörlemise mõjust merehoovustele, selle asemel et juhtida riiki ja pidada sõda.

Improviseeritud kohus mõistab ta surma — koos tema valitsuse pea­ministri Pepeljajeviga. Tee Kolgatale viib mööda Ušakovka, Angara lisajõe kallast. Ees ootava mahalaskmise järel kannab jõe vool „meid Angarasse, see omakorda Jenisseisse, kevadeks jõuame ehk härra peaministriga Põhja-Jäämer­re. Seal, Kara meres on üks väike saar, uurisin ja kirjeldasin seda kunagi, ja kaardil on talle pandud minu nimi. Kas jõuan lõpuks sinna?” (Lk 410.)

Lõppoletus: me ei pea enam täiendavaid kinnitusi otsima. Kui ühe kirjaniku nii põhilistes teostes jõutakse järeldusele, et positsioonist, võimust kõige avaramas tähenduses on vabaneda raskem kui seda saavutada, peab see viitama kirjaniku veendumusele vabadusest kui ülimast väärtusest. Milles absoluutse loojavabaduse tarvidusel on veel tingimatult tähtsaim osa. Ehk asub see kusagil nii alamas teadvusekambris, et seda iseendaga olleski võetakse välja harva ja otseseks sõnastamiseks puudub vajadus. Nõela aga kotis ei peida! Nõel tuleb ja teeb oma uhkeid, lopsakaid ja kõnevõimelisi piltkirju loovuse laiadel kujutlusväljadel, luues mustreid tuhandeile ja tuhandeile lehekülgedele. Me seisame nende ees, meil on oma arusaam tasemest, heast tasemest, kõrgtasemest, ülimast tasemest, Nobeli auhinna tasemest. Meie oma emakeelses murreterikkas kirjasõnaladestuses leidub kate kõigile neile astmeile, ilma et peaksime valjul häälel kuulutama oma arusaama sellest. Aitab, kui see meil on. Ning seda ei võta meilt mitte keegi.

Aga esimest laual olevat Mats Traadi teost juhuslikult kohalt avades tuli välja järgmine lõik (duo ühe osalise nime võiks igaüks soovi kohaselt asendada ja teise laudjal näha tõusuvalmis tiivanukkide järske kühmukesi):

„Täkk oli mustjaskõrb, põlenud saiakooriku karva. Kui peremees ta vankri eest võttis, rapsas loom lahti ja pani minema, päitsed peas. Läks uhkelt teedpidi mäest alla, Hendrik jalgsi järel, tal oli kärme jalg. Kuid hobune ei andnud end kätte, vaid sörkis välja suurteele, kus pööras välja Nuustaku poole, peremees ptruutades kannul. Nõnda käisid nad hulk maad. Vahel laskis täkk peremehe endale üsna lähedale, aga niipea, kui mees võinuks tal suu äärest kinni võtta, viskas jälle pea selga ja traavis edasi, ta kibeles vaatama maailma.” (I, lk 599.)

^[1]  Romaani „Minge üles mägedele” tsitaadid siinses artiklis pärinevad sellest väljaandest. Tsitaatide murdekeelde on autor teinud parandusi.

 

^[2]  M. Jõgi, Ajaloo ja argipäeva ees. „Looming” 1986, nr 11, lk 1551.