- mai, teisipäev
Ideaalid tegid meid ilusaks. Niisugune mõte tuli eile, kui nr 60 bussis Lasnamäelt alla, Tallinna ülikooli ette jõudsin ning seal sagivaid murelike ja kahvatute nägudega noori vaatasin. Jah, ideaalid tegid meid ilusaks, kuigi olime nüüdsetest noortest koledamalt riides. Nõukogude aeg, tsensuur, totalitaarne režiim, okupatsioon, teekond kommunismile — ükskõik kuidas seda aega ka nimetada, meil säilisid ideaalid. Ideaalid olid südames ja armastus hõõgus.
Ka tänastel noortel on armastus. Armastus hõõgub ikka — igal ajal. Enne oli armastus keerulisem, nüüd lihtsam. Nii lihtne, et lihtne on seda üldse üle parda visata. Ja vaikselt, salamisi, omaette tema järele ihaleda.
Kuidas on ideaalidega? Ideaalide asemele paistab olevat asunud tusk — tusk, mis tekib pangalaenudest, autoliisingutest, vastikutest naabritest, ängist, mis pitsitab. Arusaamatu tusk, kapitalismi tusk, pragmatismi, raha lõa otsas elamise tusk.
Kuidas tuska maha laadida, on küsimus. Mida teha tusaga? Mida teha pangalaenuga? Kuhu põgeneda tusa ja pangalaenu eest? Austraaliasse? Madagaskarile? Jookse nii kiiresti, kui saad, sinna, kuhu tahad, jalad ikka ei ulatu. Jääd ikka alla Maa peale. Jalad on ikka maas, nagu öeldakse. Kas see ongi nii tore, et jalad on ikka maas?
Mis aitab tusa vastu? Adrenaliin, serotoniin, dopamiin? Ahne iha lihtsate naudingute, lihtsate filmide, lihtsa kirjanduse järele? Iha kõige järele, mis on kiire ja uus. Iha kiire interneti, kiirelt kulgevate sõnumite, kiirete kontaktide ja kiiresti vahelduvate piltide järele. Iha kiire armastuse ja kiire unustuse järele.
Tuleb olla tark ja kalk, pidada tähelepanelikult arvet suhete kasumlikkuse üle, ja olla nobe, heitmaks kõrvale neid suhteid, mis kasumit ei tooda. Armastuse sidumine lihtsameelsusega on üks meie kultuuri paradokse.
Nüüdisaegsete kultuurinähtuste keskmes on piiratud tajudega inimene, kellega on hõlbus manipuleerida. Meelelahutusmaailma osaks saanud kultuur nii teebki. Sellega kaasnevad lihtsustatud emotsioonid, brutaalsed käitumismaneerid, etteantud formaadid. Omal moel pakub see vastukaalu meie aja tarkusele, mis on külm, instrumentaalne ja reglementeeritud.
Meie salajased sentimendid kõlbavad tänapäeval vaid kolikambrisse. Aga sel on oma hind. Intellektuaalsus tumedaid tunge tasa ei lülita. Moodne kultuur paiskab neid meile sõna otseses mõttes porikamakatena näkku, öeldes, et sellised me olemegi.
Lihtsameelsed lähevad kõigega kaasa — kui targad inimesed arvavad, et armastus ei ole enam au sees, siis nii ongi. Kui ütled lihtsameelsele, et pane pea ahju, siis ta ka paneb. Kultuuris valitseb lihtsameelsete paradiis. Kuigi lihtsameelne inimene on justkui sellesama kultuuri suurim pilkeobjekt.
Ühelt poolt pitsitab tusk, teisalt sugeneb lihtsameelsus. See ei ole ohutu protsess. Kui elult on kooritud pühadus ja ideaalid hüljatud, siis on ees mandumine.
- mai, neljapäev
Jätke kirjanikele nende püha rääbaklikkus, kirjutas kirjanike liidu listis üks vanema põlve luuletaja. Ta väljendus natuke teisiti, aga mõte oli sama. See oli mõeldud vastuseks nooremale kirjanikule, kes kutsus kirjanikke olema rohkem nähtaval ka glamuurimaailmas, mitte kügelema kusagil nurgas otsekui „pussakad”. Noorem mees väljendas soovi, et ka kirjanikel oleksid oma galad nagu näitlejatel ja muusikutel. „Ehk siis ei öeldaks meile üle õla — minge tootvale tööle,” lisas ta lootusrikkalt.
Õige, pussakas-olemisest tuleb tõesti mõnikord tüdimus peale. Aga vanem kirjanik arvas, et see ei lähe, et see on ülepingutatud soov saksa mängida. Et eestlane on tahtnud ikka olla keegi teine, elada üle oma võimete.
Kas pole see mitte igavene vaese mehe kompleks? Või lihtsalt tagasihoidlikkus, mis uuemal ajal enam vooruseks ei kvalifitseeru? Jah, ka meil Lasnamäel on mersud ja Jaguarid ukse ees, aga omanikud elavad üürikorterist betoonkambrites. Mis siis, peaasi, et üür on makstud.
Pole ju enam nõukogude aeg, kus ustavust ideaalidele võis otsida pigem tagasihoidliku inimese juurest. Ideaalidega turule ei mindud ja see, kes läks, pisteti peagi pokri. Mõne idealistiga võis juhtuda, et ta ei tulnudki enam pogrist tagasi.
Niisiis pidi ideaalidest vaikima ja tagasihoidlikud inimesed nii tegidki. Tagasihoidlikkus jättis inimesest väärika ja suursuguse mulje. Nüüd paistab tagasihoidlikkus olevat pigem luuserite omadus, sest tagasihoidlikkusega „pildile” ei pääse.
Tusk, ilmlõpmatu tusk aga muudkui käärib. Kas rikka tusk on teistsugune kui vaese oma? Kas pussaka tusk on teistsugune kui saksa tusk?
Teisipäev, 31. mai
Tusa- ja lihtsameelsuseteema sai tublisti täiendust, kui soodsa juhuse tõttu õnnestus hankida pilet Linnateatri etendusele „Karin ja Indrek. Tõde ja õigus. 4”.
Kui hästi on Nüganen mehe-naise suhtekonflikti lavastanud! Karin on seal Indrekuga täiesti võrdne, rõhutatult inimene, mitte mõni arusaamatu „mitteinimene” või labiilse psüühikaga hüsteeritseja — nagu Karinit tihti on tõlgendatud. Nüganen on toonud rambivalgusse Karini temperamentse karakteri ja andnud talle ka eksistentsiaalse mõõtme.
Nüganeni lugupidamist Karini vastu võiks võtta lausa feministliku aktina, sest ta ei käsitle Karinit kusagil teisejärgulisena. Omal peenel kombel on ta Karini kaudu võtnud ka sõnaühendilt „naise loogika” alavääristava varjundi. See on suur arenguhüpe. On ju „naiste loogika” ja „ah, see naiste värk” vaid mõned näited eesti keeles peituvast rikkalikust leksikast, mis osutavad mehe patriarhaalsele üleolekule naisest. Ent selles etenduses pole ühtki stseeni, kus saaks Karini tundepuhangute kohta öelda, et „ah, see naiste värk” või midagi veel alandavamat.
Ühesõnaga, Nüganeni Karinis ja Indrekus ei näe me seda tavalist tammsaarelikku duot — vaimne mees vastamisi eksalteeritult tundelise naisega. Õieti ei leia etendusest ühtki misanstseeni, mis poleks alltekstidest tiine.
Kõigepealt on Nüganen Karini ja Indreku eemaldanud igasugustest sotsiaalsetest hierarhiatest, nii varanduslikest kui ka soolistest. Seal ei kehti mingid patriarhaalsed või vähem patriarhaalsed võimumärgid. Peamine, millele keskendutakse, on arhetüüpne mõistmatus sugupoolte vahel, mis jääb alles ka siis, kui kahe teineteisega intiimselt seotud inimese võimusuhe on teadlikult ületatud ja vähemasti kaude defineeritud — kui mõlemad osalised on väsinud oma argumentide väljatoomisest, oma õiguse tagaajamisest. Lavastajat näikse huvitavat nimelt see hetk, kus mõlema vaidleja õigustused oma käitumisele/mõtlemisele korraga põrmuks pudenevad ja asemele astub suur tühjus, täielik olematus.
See on hetk, kus on võimalik veenduda, kuidas kahe subjektiivse ruumi kokkupõrge ei sünnita uut tähendust ja selgust, mille poole mõlemad, nii Karin kui ka Indrek, meeleheitlikult pürgivad, sellele mõlemalt poolt ühest tõestust otsivad. Ühest tõestust aga ei ole. On vaid hämmastus, mis neid tabab, kui nad kogevad, kuidas nende isiklikud ruumid varisevad äkki kokku ja nad on vastamisi neist palju suurema varinguga, mille nad on ise esile kutsunud ja mis mingist hetkest alates neile enam ei allu.
On olemas jõud, mis väljuvad kontrolli alt, kui sa oma õigust üleliia taga ajad, võiks olla suurde plaani võetud Karini-Indreku suhtestseenide moraal. Isegi näiliselt kergekaaluline egode kokkupõrge võib kergesti kontrolli alt väljuda ja sünnitada traumasid, millel on kohutavad tagajärjed.
Nüganeni Tammsaare-lavastuses on hoiatav alltekst toodud lihtsate vahenditega, ühe justkui igapäevase mehe-naise dialoogi abil. Ei, see pole ainult sugupoolte sõda, mida me seal näeme ja mida oleks hõlbus näiteks evolutsiooniliselt, sotsiaal-majanduslikult või -psühholoogiliselt põhjendada. See on midagi enamat, metafüüsilisemat. Nimelt seesama elav suure tühjuse ilmutus.
On õpetlik näha, kuidas inimliku tusaga täidetud ruumis tekib aimus hävingust, mis on alati vaid sõrmenipsu kaugusel. Aimus sellest, kuidas häving hakkab end ise võimendama ja kasvab suureks saatuslikuks jõuks, mida ei Karin ega Indrek ega kõik need mehed-naised, kes nende selja taha jäävad, enam ei valitse. See hiilib lähemale igas Karini-Indreku teineteisele näkku puistatud vimmakas sõnas. Viimane kui üks süüdistus ükskõik kummalt poolt muutub viipeks selle jõu poole ja toidab seda.
Nii on algusest peale lavale toodud palju suurem kaadervärk, kui seal kasutatud kolisevate pinkide butafooriast paistab. Lavastuse mitmekihilises tähendusgammas on peidus oluline sõnum. On ainult kaks jõudu: hävingu jõud ja armastuse jõud. Näeme, kuidas kahe inimese vahele tekkinud arusaamatuse paine võib kujuneda sütikuks mõlemas suunas — nii rahumeelse lahenduse kui ka apokalüpsise suunas. Just nii filosoofiline Tammsaare teksti kvintessents ongi, näikse lavastaja meile ütlevat.
Saalis me tunneme selgelt ära hetke, mil selguse asemele saabub tühjus, mille taga on hävingujõud. See on hetk, mida tasub karta. Seda on võimalik vältida — kui ta kord juba kohal on, siis muudab ta ise end vältimatuks.
Nii omandab Indreku ja Karini kokkupõrge suure sümboolse jõu. Ühelt poolt on see inimeste maailma ebakindluse võrdpilt, teisalt osutus ohtlikele jõududele, mida inimesed võivad vallandada puhtast teadmatusest — õieti lihtsameelsusest. Võitlus armastuse kestmise eest on samal ajal võitlus maailma tasakaalu säilimise eest.
