Ajaloost otsitakse harva paralleele, kui elu on stabiilne ja turvaline. Üksnes kriisiolukordades võib minevikus toimunu saada tähendusrikkaks, ehkki ka siis enamasti lihtsustatud kujul. Ulatuslikud ja pikaajalised protsessid taandatakse mõnele reljeefsele nähtusele, mis omandab teatava sümbolväärtuse. Säärast võimalikku rööpsust võib täheldada hiljuti alanud massi­migratsioonil Euroopa Liitu ja antiikaja lõppu märkival Lääne-Rooma allakäigul. Viimast on niihästi populaarses teadvuses kui ka — eriti varasematel aegadel — ajalookirjanduses seostatud nn barbarite invasiooniga. Praegust migrantide tulva peetakse vahel selle „kordusetenduseks”. Siin oleks pinnast kõikvõimalikeks apokalüptilisteks ennustusteks.

Paar sissejuhatavat märkust.

Migratsioon on toimunud mitmesugustes vormides kogu inimajaloo vältel. Selle põhjuste seas eristatakse positiivseid ja negatiivseid. Negatiivsete puhul saab omakorda teha vahet inimese põhjustatul (põgenemine võõrvallutajate eest, usuline tagakiusamine jms) ja looduskatastroofidel. Mõlemad sunnivad inimesi senise elupaiga maha jätma. Positiivsed põhjused tähendavad aga seda, et kusagil arvatakse olevat paremad elušansid ja liigutakse nende poole. Näiteks on mujal kliima sõbralikum ja muld viljakam või asuvad seal jõukad külad-linnad, mida kavatsetakse röövida. Tihti toimivad negatiivsed ja positiivsed põhjused koos. Näiteks pikk kurnav sõda seab inimelu otsesesse hädaohtu, samas hävitab see majandusliku baasi, nii et migreeruda tuleb nii või teisiti. Säärane sõda võib saada otsustavaks kaalu­keeleks ka neile, kes seni olid kahevahel, kas minna uutele jahimaadele või mitte. Rusikareegel kõlab, et niikaua kui areng ja jõukus paiknevad maailmas ebaühtlaselt, jätkub ka migratsioon, sest alati on kusagil parem.

Migratsioon muutub suhteliselt kergesti elumustriks ja -viisiks. See tähendab, et kui kord on kodunt lahkutud, siis uuesti kolida on juba lihtsam. See kehtib niihästi ühe inimese eluea piires kui ka põlvkonnaüleselt. Kui kellegi vanemad on migreerunud, siis lapsed võtavad tee suhteliselt kergemini jalge alla. Mälestused varasematest rännakutest on kodeeritud rahvuslikku DNA-sse. Näiteks goodid rändasid II—III sajandil praeguse Poola alalt Musta mere äärde, sealt järgmisel sajandil itta, siis lõunasse ja veel mitmes suunas. Ainuüksi aastail 376—411 läbiti kaks tuhat kilomeetrit. Vandaalide teekond aastatel 406—439 Kesk-Euroopast Põhja-Aafrikasse oli koguni neli tuhat kilomeetrit. Ka paljud tänased migrandid on n-ö mobiilne rahvas.

Kaks perifeeriat

Lääne-Rooma impeerium võttis oma kuju umbes meie ajaarvamise alguseks. Põhjapiir läks laias laastus piki Elbe jõge ja kirdepiir mööda Doonaud. Teisel pool jõge elavaid germaani hõime nimetati põlgliku mugavusterminiga barbariteks. Tegelikult leidus barbareid Rooma riigis juba ammu. Möödas olid ajad, kui leegionäriks võis saada üksnes n-ö põlisroomlane. Talupoja-sõdalase ideaal vajus minevikku sedamööda, kuidas riik paisus ja sõjakäigud venisid üle mitme hooaja, mille jooksul taluniku kodune majapidamine oleks jäänud hooletusse. Seepärast oli professionaalne (palga-)sõjavägi paratamatus. Sinna võeti meelsasti ka barbareid. Teenistus kestis kolmkümmend aastat, mille järel oli barbaril võimalus saada Rooma kodanikuks. Sageli sai ta ka oma maalapi, kuhu päriseks asuda (üksnes imperaator Octavianus muutis niimoodi paikseks kakssada tuhat leegionäri). Mitmed barbarid tegid sõjaväes karjääri. Ka viimased suured Rooma (väe-)juhid Stilicho ja Aetius olid formaalselt võttes barbarid.

Samuti on varasematel aegadel ette tulnud mõne barbarihõimu „kodustamist” in corpore. Niisiis oli barbari ja roomlase piir mõneti suhteline. Siinkohal käsitleme neid mõisteid lihtsuse ja selguse huvides siiski vastanditena.

Barbarid elasid teisel pool piiri, perifeerias, mis omakorda jagunes kaugusest olenevalt sise- ja välisperifeeriaks. Perifeeriat ei pidanud roomlased otstarbekaks vallutada, kuna võtta oli sealt suhteliselt vähe ning halduskulud poleks katnud tulusid. Kindlam oli sisemises perifeerias võimule seada endale sõbralik „valitsus”, kellele Rooma andis meie mõistes „suunatud välisabi” raha, kingituste või kaubandussoodustuste kujul. Peamine on siinjuures rõhutada, et barbaritega käidi läbi. Kas või sellepärast, et piiril paiknevad Rooma garnisonid tarvitasid palju toitu ja muud toorainet. Seda oli otstarbekas muretseda kohapealt, sest transport oli toona röögatult kallis (vilja hind kahekordistus iga 50 kilomeetri järel). Vahel võeti vajalikku kraami barbaritelt jõuga, enamasti osteti. Nii rändas raha piiri taha. Selle eest muretsesid sealsed ülikud Rooma (luksus)kaupu ja tasusid oma kaaskondlastele-nuiameestele. Rooma oli kahtlemata ahvatlev kadeduse allikas, mida taheti imiteerida. Vahel sooritasid barbarid rüüsteretki ja viisid kraami kaasa (on teada isegi ühe terve villa transportimine teisele poole jõge). Alates III sajandi keskpaigast rüüsted tihenesid, ehkki polnud süsteemsed. Roomlased omalt poolt karistasid keskmiselt korra põlvkonna jooksul barbareid sõjaretkega — profülaktika mõttes. Aga permanentset sõda ei toimunud sajandite vältel.

Naabrid, kelle vahel on läbikäimist, muutuvad ikka natuke sarnasteks. Ja alati jõuavad vähemarenenud arenenumatele tasapisi lähemale. Niisuguse laenamise kaudu on levinud suurem osa tsivilisatsioonist (isetekkelisi keskusi arvatakse olevat alla kuue-seitsme).

Majanduslikud, sõjalised ja diplomaatilised sidemed transformeerisid ka barbareid. Tüüpiline näide on rooma raudadra järkjärguline kasutuselevõtt, mille tulemusel barbarite põllumajanduse tootlikkus kasvas märgatavalt.

Kokkuvõttes: kuigi Rooma maailm ja barbarite maailm jäid kvalitatiivselt erinevateks, polnud nad ometi öö ja päev, ja mida aeg edasi, seda vähem.

Siseperifeeria barbaritel oli veel üks oluline funktsioon — olla puhver Rooma riigi ja välisperifeeria barbarite vahel, kes olid metsikumad (ja kellest veel kaugemal elasid hoopis tundmatud poolmüütilised hõimud [sealhulgas eestlaste esivanemad — vahendaja märkus.]). Nõnda tagas Rooma oma julgeoleku, ise käsi määrimata. Välisperifeeria vahetud kontaktid Roomaga olid mõistagi hõredamad, aga nendenigi imbus siseperifeeria kaudu uusi oskusi ja varandust. Peamiselt just sealt hankis siseperifeeria Roomale edasimüümiseks orje ja tooret. Aga vahemehi pole kunagi sallitud, välimine perifeeria oli sisemise peale kade ja oleks meelsasti end nende asemele nihverdanud (et saada „enamsoodustusrežiimi”). Sellest tekkisid barbarite omavahelised pinged, mille tähelepanuväärne näide on nn Markomanni sõda II sajandil.

Seega toimus välimise ja sisemise perifeeria vahel põhimõtteliselt sama mis Rooma ja siseperifeeria vahel. Teadmised ja oskused kandusid edasi ning elujärg paranes.

Pikas perspektiivis ja etteruttavalt võib öelda, et Rooma „tootis” ise endale hauakaevajaid. Seda siiski üpris kaudses tähenduses. Rõhutagem, et kuigi germaani barbarid korraldasid Rooma aladele röövretki, polnud neil kunagi n-ö suurt plaani Rooma riiki hävitada. See riik oli nende vaatevinklist ilmasammas, konstant. Nad oleksid pigem soovinud sellesse sulanduda, kaaspere­meheks hakata. Seepärast on tõenäone, et kuigi edaspidi veelgi tugevnedes oleksid barbarid hakanud ilmselt üha rohkem hambaid näitama, oleks selle tagajärjel Lääne-Rooma servadest üksnes nii-öelda tükke murdunud. Sinna oleksid tekkinud iseseisvad protoriigid, miska Lääne-Rooma oleks jäänud väiksemaks. Aga ta oleks veel pikaks ajaks säilitanud oma tuumiku, äärmisel juhul midagi analoogilist köndistunud Ida-Roomaga (Bütsantsiga), nagu see kujunes pärast moslemite vallutusi VII—IX sajandiks.

Kõik läks teisiti ja kiirendatud korras. Selles etendas otsustavat osa Euraasia rändrahvaste, eelkõige hunnide kasvav surve Euroopa servale. Hunnid olid saanud teadlikuks Rooma riigist kui potentsiaalsest saakloomast ja liikunud selle poole läände. Tee peale jäid goodid ja teised barbarid. Kuna hunnid oli gootidest sõjaliselt mitmel põhjusel üle, siis oli viimastel kolm võimalust: vastu hakata, mis tähendanuks hävingut, alistuda, mis tähendanuks orjust, või vasalliks hakata. Mitmed hõimud valisid viimase ja kuulusid siitpeale hunnide lühiajalisse impeeriumi. Mõned hõimud otsustasid aga põgeneda. Nii sattusid nad selga teistele hõimudele. Nood võisid ruumi teha, aga enamasti läks ressursside pärast madinaks ja nõrgemad pidid taas põgenema. Säärane lainetus jõudis ükskord paratamatult Rooma riigi piirile.

Käesoleva kirjutise vaateviisi järgi algas uus ajaloopeatükk 376. aastal, kui idagooti hõimud tervingid ja nende järel greuthungid palusid roomlastelt luba tulla üle Alam-Doonau. Neile rõhusid peale teised idagooti hõimud heruulid, keda hunnid ahistasid. Seega olid esimesed tulijad asüülitaotlejad, mitte vallutajad. Kui varem olid mõned hõimud palunud luba siseneda Lääne-Rooma, siis üldjuhul olid nad pärast selle saamist laiali puistatud, hajutatud ning nad kadusid iseseisva nime all ajaloost. Seevastu nüüd lubasid roomlased päris suurel hulgal (mitukümmend tuhat inimest) tervinge kokku jääda (greuthunge ei lubatud riiki siseneda, aga nad tulid hiljem ise). Tegemist ei olnud roomlaste lahkusega. Nimelt käis idas sõda Pärsiaga ning Roomal polnud vägesid, kellega goote tagasi peksta. Samuti lootis Rooma neid hiljem pärslaste vastu kahurilihana kasutada ja nõnda neist ikkagi vabaneda.

Tulijate olukord muutus kiiresti kehvaks. Elatusvahendid said otsa ja neid tabasid tüüpilised põgenikelaagri probleemid. Pinged kasvasid ja end petetuna tundvad goodid läksid taas liikvele. Nende lugu on pikk ja segane. Kord olid nad mestis Ida-Roomaga, kord said kusagile ajutise asuala, siis olid liidus kellegi teisega ja nii edasi. Mitme rännuetapi järel, vahepeal teiste gooti hõimudega täienedes, ümbergrupeerudes ja seejärel juba (ajalookirjanduses) visigootidena oli nende hilisem kuulsaim tegu 410. aastal Alarici juhtimisel Rooma rüüstamine. Selle eesmärk (mõistagi lisaks röövimisele) oli väljapressimine. Goodid tahtsid saada heasse kanti oma territooriumi, kuhu paikseks jääda. Miks roomlased ei tahtnud neile seda võimaldada, sellest edaspidi. Igatahes on märkimisväärne, et kuigi aardeid kanti Roomast tookord minema mehemoodi, tapeti ja põletati tagasihoidlikult. Linn jäi igas mõttes püsti. (Toimunut ei saa võrreldagi näiteks Kartaago või Korintose maatasa tegemisega roomlaste endi poolt varasematel aegadel.)

Kui võtta perifeeriat laiemalt, siis oli barbarite surve tugevnemine põhjustatud eeskätt positiivsetest stiimulitest. Muist läänepoolseid germaanlasi (vandaalid, sueevid) ühes iraani päritolu alaanidega liikusid V sajandi algul Pürenee poolsaarele ja kehtestasid seal ennast. Franki hõimud asusid Galliasse. Osalt aladelt tõmbus Rooma ise tagasi, sest ei jõudnud neid enam hallata. Nii anti ära Britannia, Daakia ja osa Reinimaast (nn Agri Decumates). Ka sinna asusid nüüd germaanlased. Tegemist polnud muidugi üksnes patsifistliku „skvottimisega”, tapeldi piisavalt. Sellest kaugelt tähtsam on aga tõik, et IV—V sajandil toimusid Lääne-Rooma territooriumil pidevad verised konfliktid kõikvõimalike poolte vahel. Sõdisid niihästi roomlased barbarite kui barbarid üksteise vastu, kõige sagedamini (!) aga Rooma (väe)juhid ja usurpaatorite „koduarmeed” omavahel. Käis pidev madin domineerimise pärast. Selles tuleks näha üht riigi allakäigu peapõhjust, sest sõjapidamine oli kallis ja majandusele kurnav. Seejuures kasutasid kõik osalised ühel või teisel ajal liitlastena ka barbareid (isegi hunnid võitlesid üksvahe Aetiuse lipu all!).

Seoses sellega meenutagem Rooma majanduslikku struktuuri. Rooma riik oli palju suuremal määral röövimpeerium (kuigi see sõna on siinkohal anakronistlik) kui näiteks XIX sajandi Euroopa koloniaalimpeeriumid. Esiteks veeti (iseäranis Lähis-Ida) allutatud maadest minema sinna sajandite jooksul kogunenud tohutuid rikkusi. Selle ühekordse aktsiooni järel pandi need maad endale regulaarselt maksma (vahel andamina, üldjuhul pearaha ja muude maksudena). Kui alistatud rahvad vastu ei hakanud, käituti nendega suhteliselt leebelt. Röövitud varandused rändasid osalt isiklikku kaukasse (Petronius Probuse ja mitme teisega rikkuselt võrreldavaid persoone hakkas uuesti ilmuma alles XX sajandil!). Osa rahast kulus Rooma pleebsi toitmiseks ja lõbustamiseks, et see mässama ei hakkaks. Kulude lõviosa moodustas aga sõjaväe ülalpidamine, mis neelas kuni 60 protsenti maksutuludest. Muus mõttes oli Rooma riik ülimalt õhuke. Eksisteerisid ainult mõned ametkonnad, nagu maksukogujad ja kohtusüsteem, puudus sotsiaalhoolekanne, polnud politseid ega vanglaid. Seega saab mõistetavaks Rooma tõrksus kedagi oma valdustesse päriseks lubada. Asi polnud sentimentaalsuses, kalli mullapinna ärakinkimises, vaid põhjus oli proosaline. Kui mõni barbarite hõim oli kuhugi elama asunud, siis olid nende ülikud võtnud üle sealse maksukogumise sissetöötatud süsteemi. Ainult et raha ei saadetud edasi keskusse, vaid see jäeti kohapeale. Keskvõim jäi sellevõrra vaesemaks. Sellest aspektist oli otsustava tähtsusega Põhja-Aafrika hõivamine vandaalide poolt 437. aastal. Egiptus oli olnud Rooma viljaait ja üldse kõige rikkam provints.

Niisuguste kärbete ja lõigete tagajärjel kahanes Rooma rahaline suutlikkus järjepanu. Ta sai palgata järjest vähem sõdalasi, kelle abil enda eest võidelda, nii tekkis nõiaring. Barbaritel polnudki tarvis midagi relva toel vallutada, Rooma riiklik võimekus sulas kokku nagu kevadine lumi.

Üks küsimus võib siinkohal tekkida. Miks roomlased vastu ei hakanud? Varem oli ju ometi hakatud. Siis, kui IV sajandil eKr Gallia hõim senoonid (toonased barbarid) Roomat piirasid ja haned selle päästsid. Kas oli asi selles, et toona oli olnud tegemist vabariigiga, nüüd aga olid kodanikuvoorused „pehmeks läinud”? Meenutagem, et roomlaste eneseuhkus oli üldjuhul põikpäine ja peaaegu religioosne. Kogukonnatunne oli absoluut, üldtunnustatud väärtus, mis ühendas niihästi vaeseid kui ka rikkaid. (Muide, juba tollal avaldati arvamust, näiteks Enabarbus, et Rooma riigi hiilguse ja allutatud rahvaste üle laotatud rahuga kaovad nende rahvaste vahelt erinevused, miska ajalugu on lõpule jõudnud! Pole uut päikese all.)

Roomlased ei olnud muidugi rahvus XIX sajandi saksa romantikute tähenduses. Ühelt poolt oli nende moodustis teatud liiki suprariik. Teiselt poolt oli see ülimalt hierarhiline süsteem. Eliit moodustas omaette kihi ja oli kõikides riigi piirkondades praktiliselt homogeenne. Selle liikmed olid saanud põhimõtteliselt ühesuguse hariduse, kõnelesid sama kultuurset keelt ja hindasid samu väärtusi niihästi Britannias kui ka Antiookias. Eliiti kuulus ehk viis protsenti elanikest. Koos teenijaskonna ja teiste seotud isikutega võiksime parimal juhul kahekordistada nende hulka, kelle puhul võiks tingimisi eeldada kodanikutunnet. Pleebsil oli küll kollektiivne eneseteadvus, aga leiba ja tsirkust võinuksid neile pakkuda ka võõrad ülikud. Võib üksnes oletada, kas ülejäänud üheksa kümnendikku (40—50 miljonit) impeeriumi elanikest tundsid barbarite alla sattumisest kergendust või koguni „asusid nende poolele” (nagu iseäranis marksistlikud ajaloolased on vahel arvanud). Igal juhul ei tulnud nad selle pealegi, et barbaritele vastu hakata. Nende elu ei saanud hullemaks minna. Ja ajaloost teame, et tänu ühiskonna lõdvenemisele olidki paar järgnevat sajandit Euroopa talupoegkonnale ilmselt kuldseim aeg enne Euroopa Liidu CAP-i, sest keegi ei tulnud maksu nõudma (mille üks tagajärg oli aga see, et põllumajanduse tootlikkus kahanes!)

Igal juhul oli eliidil kõige rohkem kaotada. Nende subjektiivse kaitsetahte üle on tulutu spekuleerida, sest vastupanust loobumise peapõhjused olid muus. Üks põhjus tulenes kaitstava maa-ala ulatusest. Rooma linna kui konkreetset kohta sai kaitsta, aga „Rooma” polnud ammu enam seal, vaid üle nelja ilmakaare laiali. Selle territooriumil asus tippaegadel viis tuhat linna ja mitu korda rohkem villasid, mis on keskne mõiste toonase eliidi elukorralduse ettekujutamiseks. Villa on meie arusaamises kõige lähemal maamõisale, eriti selle briti variandis. See oli niihästi kultuurse eluviisi (otium) harrastamise paik kui ka põllumajanduslik tootmisüksus. Villade omanikud olid nõus keskvõimu oma maksudega toetama, et see nende omandit kaitseks. Kujutleme nüüd villaomanike olukorda, kui vastav provints langes barbarite kätte. Maa oli tollal varanduse põhiline vorm, aga seda seljas teise kohta ei vii. Oma „mõisameeste” salgast ei piisanud turbeks. Seega oli vaja mässulise maarahva, röövlijõukude ja teiste vastu uut kaitseräkitit. Omanikul polnud suurt valikut. Ta sõlmis uued lepingud barbarite valitsejatega. Mingist rahvustundest ei saanud nendel asjaoludel rääkidagi. Ja nii see läks. Villasid säilis läänes aga veel kaua ka pärast 476. aastat, kroonikatest saame teada, et peent ladina keelt kõneldi mõnes neist veel VI sajandi lõpul. Need olid antiigi viimased reministsentsid, sarnased sellega, kuidas ehk peagi etendatakse mõnel pool „Vana-Euroopa” stiilipidu.

Niisiis oli barbaritel kahtlemata tähtis osa Rooma riigi lagunemisel. Läbikäimine Roomaga oli tunduvalt kiirendanud nende riikluse algete teket. Põhimõtteliselt olid barbarid uueks poliitiliseks korralduseks valmis. Siiski poleks kellestki neist üksikuna Roomale vastast olnud. Seepärast osutus võimsaks katalüsaatoriks laiem rahvusvaheline olukord. Kui öelda romantiliselt, siis 451. aastal Katalaunia lahingus võttis Rooma end viimast korda kokku ja alistas hunnid — ise lõplikult verest tühjaks joostes. Pärast Attila surma mõni aasta hiljem lagunes hunnide impeerium ta järeltulijate käes ja haihtus. Hunnide senised vasallid vabanesid. Algas tohutu sebimine, „suveräänsuse taastamisega” tembitud vastastikused võitlused, mille lainetus kandus üha kaugemale, lõikudes risti-rästi läbi Lääne-Rooma südame.

Nad tulevad jälle

Antiikaja barbarite invasioonil ja hiljuti alanud massimigratsioonil Euroopasse on suurte erinevuste kõrval ka sarnasusi. Tänapäevalgi on põhjused kas negatiivsed (sõda on teinud elu Süürias ja mitmel pool mujal võimatuks), positiivsed (Euroopas on elu parem) või mõlemat.

Kordame, et barbaritel polnud plaani Rooma riik minema pühkida ning nad ka ei vallutanud seda traditsioonilises (militaarses) tähenduses. On võimatu tuua välja otsustavat lahingut, kus „Rooma langes” (mingil juhul polnud selleks 476. aasta). Ometi jääb faktiks, et barbaritega tapeldi rohkem või vähem III sajandist saadik. Seevastu praegu ei näe me Euroopas midagi seesugust, kui mitte mainida mõnda asümmeetrilist konflikti terrorismi kujul. Ka praegustel tulijatel pole üldteada olevat plaani Euroopas valitsema hakata, kui selleks mitte pidada mõnda islamistlikku juhu­visiooni. Tegemist on üldjuhul spontaanse sisseimbumisega, passiivse osalemissooviga.

Vaadelgem põgusalt migrantide sotsiaalset struktuuri vanasti ja nüüd. Barbarite (ja üldse endisaja) migratsioonimustrite üle on palju vaieldud. Tõenäoselt oli pilt väga mitmekesine. Nn rahvasterändamise puhul võttis tee jalge alla sada tuhat või enamgi meest, naist ja last, elamiskraam vankritega kaasas. Nn eliidi ülekandumise (elite transfer) puhul läksid teele üksnes jõukamad-võimekamad koos kaaskonnaga, ajasid uues kohas sealse eliidi minema ja asusid ise asemele (sealne lihtrahvas sai endale lihtsalt uued ülemad). Nõnda toimus see näiteks hiljem Briti saartel normannide vallutuse ajal, kui tulijaid oli maksimaalselt 5000 (kõik tänapäeva briti aadli esi­vanemad). Oli ka vahepealseid vorme, millest tavalisemat on nimetatud lainete kaupa migratsiooniks. Selle puhul siirdus uude kohta esmalt väike osa ettevõtlikumaid ja julgemaid. Kui nende käsi käis seal hästi ja kuuldused sellest jõudsid tasapisi kodukülla, siis ergutas see juba suuremat seltskonda teele asuma. Aga alati jäi osa rahvast ka koju, kus sageli seguneti omakorda juba uute võimalike migrantidega.

Seoses sellega meenutagem kaadreid telepildist, mis kujutavad migrante, kes on jõudnud üle Bosporuse või Lampedusa saarele. Mida nad kõigepealt teevad? Ka vaeseim neist võtab välja mobiili ja helistab koju, et teatada õnnestumisest. Kodus rõõmustatakse ja hakatakse koguma reisiraha, et sama tee jalge alla võtta. Tänu infotehnoloogiale „lainetab” tänane migratsioon ülikiiresti.

Vanasti oli saabujate esirinnas kindlasti germaani eliit. Nemad olid ju üldjuhul eestvõtjad. Igal barbari pealikul arvati olevat varandust keskeltläbi niipalju, et palgata heal juhul paarsada sõjameest. Suuremateks aktsioonideks sellest mõistagi ei piisanud. Järelikult tuli kaasata oma hõimu vabad mehed (orjad tulid arvesse üksnes abijõuna). Et ettevõtmist nende silmis atraktiivseks muuta, tuli neile lubada sõjasaaki, kõige kindlam stiimul oli maavaldus uues asukohas.

Kuigi ka praeguste tulijate hulgas on eliiti, siirdub see eeskätt Põhja-Ameerikasse. Euroopasse tuleb üldjuhul kehvemal järjel hädalisi (siia on lihtsam ja lähemal tulla) ning mugavusmigrante. Nad ei hakka ka siin eliiti kuuluma, märkimisväärne osa jääb pikaks ajaks sõltuma sotsiaalabist. Selle koormust eelarvele pole mõtet siiski üle tähtsustada. Majanduslikus mõttes elaks Euroopa selle üle. Olulisemad on sotsiaal-kultuurilised tegurid. Tulijate ning vastuvõtjamaa erinevused on praegu märksa suuremad kui toona. IV—V sajandil olid mõned germaani hõimud (nt goodid ja vandaalid) juba ristiusu vastu võtnud ja peagi tegi seda enamik hõime. Ja kuigi nad olid roomlastest lihtsamad ja koredamad, oli vahe ikkagi kvantitatiivne, mitte kvalitatiivne. Kultuuride konflikti selles mõttes ei olnud. Seevastu tänaseid Euroopasse asujaid eristab eelkõige teistsugune religioon. Sellest polekski lugu, kui islam oleks traditsiooniline usund. Ent islam on üldjuhul terviklik eluvaade, väärtussüsteem ja käitumiskoodeks — laias laastus nagu ristiusk keskajal. Seega on Euroopas praegu tegemist eri ajastute kollisiooniga.

Vahemärkus. Eespool mainisime villasid ja nende kultuurset hõrku elulaadi. See ei määranud siiski enam ammu Rooma elu n-ö põhiliini. Ka villade funktsioon avalikus elus (mõjukate aristokraatide „tagatoana”) oli hakanud vähenema (umbes samuti nagu ühes vabariigi kadumisega oli hakanud kahanema senati tähtsus, sellest oli saanud poliitiliste kirgedega vanameeste klubi — veelgi jõuetum kui tänane europarlament). Otsustav muutus oli toimunud III sajandil, kui üle pika aja ähvardas välisvaenlase (sassaniidide) oht ja Rooma „kuldaeg” lõppes. Kogu riigi elu militariseerus ja bürokratiseerus. Teatud hetkest alates olid kõik keisrid sõdurkeisrid, kes ei resideerunud Roomas, vaid uutes keskustes, mis olid riigipiirile lähemal (mõni keiser käis Roomas elu jooksul vaid paar korda). Garnisonilinnade elu oli mõistetavalt teistsugune kui villas. Seal ei olnud vajadust ega mahti üksteisele Vergiliust või Horatiust tsiteerida. Sõjaväelaste mentaliteet on teistsugune, nende elus prevaleerivad teised väärtused. Kokkuvõttes muutus Rooma avalik-poliitiline elu lihtsamaks ja jämedakoelisemaks. Nii et selleski suhtes vahed barbaritega vähenesid.

Nüüdisaja migrantide suhtumine uude asukohamaasse erineb antiigiaegsest. Toona peeti endastmõistetavaks, et tulijatele osutatakse vastupanu. Seevastu nüüd levib teadmine, et tulemist soositakse. Võib arvata, et vähemasti ühe osa migrantide meelest on see kummastav. Ükski olend ei lase võõraid lihtsalt niisama oma elupaika. Tõsi, deviantset käitumist võivad põhjustada haigused. Näiteks marutaudi nakatunud kährikud, rebased jt kaotavad inimese suhtes ohutunde. Et mingid rahvad on minetanud ühe oma põhilise instinkti, võib migrante jahmatada algul samamoodi nagu siinsete naiste „moraalilõtvus”. Peagi sugeneb sellest üleolev haletsus.

Toona tahtis enamik migrante saada roomlaste sarnaseks. Nood olid kõige üldisemas mõttes rollimudelid. Muu hulgas kinnitab seda Lääne-Rooma järelmriikide käekäik ja uue Euroopa sünd VIII—XI sajandini.

Nüüdsed tulijad pole vaimselt ette valmistatud selleks, mis neid ees ootab. IT-st hoolimata tunduvad paljud neist teadvat Euroopa elulaadist vähem kui barbarid kaks tuhat aastat tagasi Rooma kohta. Euroopa juhid pole pidanud vajalikuks potentsiaalsetele tulijatele eelnevalt selgeks teha, et siin tuleb õppida keelt ja integreeruda, mitte vaimses mõttes „oma poodi” lahti lüüa.

Kokkuvõttes: kui toona vaatlesid migrandid Roomat kadeduse ja imetlusega, siis tänapäeva tulijad Euroopat üksnes kadedusega või isegi üleolekuga. Uus asukohamaa on sageli moraalselt alavääristatud. Integratsiooni on esinenud, aga vähem, kui loodetud, ja on karta, et edaspidi tuleb seda ette veel vähem.

Lõpuks mainigem üht olulist ühisjoont. See on globaalse olukorra teadvustamine (loe: mitteteadvustamine). On võimatu üle tähtsustada tõika, et toona ei kujutanud keegi ette, et Rooma riik võiks kaduda. Sellest, et roomlased seda ei mõelnud, annavad tunnistust V sajandist pärit erakirjavahetused ja muud allikmaterjalid (mida nt E. Gibbon ei tundnud). Tuleviku suhtes tunti arusaadavalt muret, aga asjaosalised ei kahelnud, et raskused on võidetavad — nii nagu varasematelgi aegadel. Riigi haihtumisest ei mõeldud isegi veel siis, kui Odoakeri tulekuni oli jäänud ainult mõni aasta. Korrakem, et seda ei kujutlenud ka barbarid.

Ka nüüd ei räägi Euroopas ametlikult keegi võimalikust „lõpust”. Vahe on selles, et kui Rooma eliidil ei saanudki laiemat visiooni olla, sest neil puudus eelnev kogemus, millest õppida, siis eurooplastel on see antiigina ju olemas. Et seda ei peeta relevantseks, kinnitab fakt, et põgenike massiliseks tulekuks ei oldud praegu valmis. Võiks arvata, et selle taga oli lihtsalt kujutlusvõime puudulikkus või mõttelaiskus. Sest legaalne võimalus selliseks migratsiooniks loodi juba pool sajandit tagasi. Sellele pandi alus 1950-nda­te algul rahvusvahelise põgenike konventsiooniga. Toona ei mõelnud arvatavasti just paljud, et seda võidakse kunagi hakata praktikas sel kujul rakendama — tolleaegseid liiklemisvõimalusi ja infotehnikat arvestades on see mõistetav. Sõdu, mis on tekitanud potentsiaalseid põgenikke, on maailmas toimunud kogu aeg ka pärast maailmasõda. See, et põgenikud nüüd tulevad Euroopasse, on suurel määral logistika arengu tulemus. Odavlennud, inimkaubanduse kui tööstusharu teke, asjakohased „pagulasäpid” iga soovija nutitelefonis jne on teinud üllaste kavatsustega loodud seadusetähe ellurakendusest paljudele õudusunenäo. Paistab, et isegi praegu ei tunneta suur hulk Euroopa eliidist olukorda adekvaatselt, ollakse kui tapale veetavad lambukesed.

Pärast Lääne-Rooma riigi kadumist Euroopa lihtsustus ja kahanes mitme sajandi vältel veelgi. See puudutas peaaegu kõiki elukülgi. Põllumajandus taandarenes, kirjaoskus vähenes jne. Mitmel alal saavutati Rooma-aegne tase alles uusaja tööstusrevolutsiooni käigus. Kas praegu ei toimu juba midagi sarnast? Euroopa majanduse stagnatsioon algas muidugi varem. Sama puudutab tagasiminekut PISA testide tulemustes. Kas ja kui suurel määral on need mõjutatud 1970—1980-ndail toimunud migratsioonist Euroopasse, jäägu siinkohal käsitlemata. Nentigem vaid, et praegu hoogustuv sisseränne Lähis-Idast ning Aafrikast neid tendentse kindlasti ringi ei pööra.

T. S. Eliot ütles, et maailm ei lõpe pauguga, vaid visiseb välja. Ta ei täpsustanud, et peab silmas Euroopat, kuigi võiks arvata, et briti kõrg­­i­n­tellektuaalina mõtles ta nimelt seda. Hakkas ju sellal Suurbritannias tekkima impeeriumiväsimus. Elioti sõnad kõlavad tänapäevaselt. Euroopa muutub tasapisi jõuetumaks ja leigemaks.

Kuidas seejuures ikkagi suhtuda asjaollu, et roomlaste meel püsis kindel lõpuni välja? Sellele peaks lähenema diferentseerivalt. Esiteks korrakem, et kui räägime roomlastest, siis mõtleme eliiti, maksimaalselt viit protsenti rahvastikust, ja just nende vaimutaset. Teiseks võib usk millegi püsimisse olla ka inerts, kivistunud mõttemall (mida näeme ju praegugi). Kolmandaks on vaimukindlus siiski suhteline. Kui kõnelda mingist lössivajumisest antiigi moraalses universumis laiemalt, siis toimus see hoopis varem, Caesari päevil, mil kadus vabariik. Viimast on seletatud asjaoluga, et roomlased väsisid kodanikuvoorustest, milleta demokraatia mandub populistlikuks anarhiaks, ja hakkasid igatsema turvalisust, mida pakub rahuaja leebe orjus. Iseenda valitsemise karmi nõudlikkuse asemel eelistati olla suuremeelse ja helde isanda teenistuses. (Võiks arvata, et Lääne-Euroopa demokraatiates valitsevad inimesed ennast ise, aga see on muidugi illusioon, mida neile müüakse. Tegelikult on nad „pehmematest pehmemad”.) Enamiku roomlaste sisemine vedru hakkas lõdvenema juba cirka viis sajandit enne aastat 476. Praeguses Euroopas oleks analoogiline ajavahe kindlasti lühem, sest kõik kiireneb. Suur erinevus on muidugi selles, et tänapäeva lääne eliit on märksa laiem ega ole nii selgelt eristuv ja eneseteadlik kui toonane (eliite on teatavasti palju ja üksteise suhtes mobiilseid).

Tulevik — prügimägi või korduskasutus?

Seoses sellega tuleks vaadata, kuidas eespool mainitud nähtused kajastuvad meie tavateadvuses ja enesepildis. Imagoloogilisel tasandil võime täheldada kaht tähelepanuväärset metamorfoosi või asendust. Esmalt küsigem, kellega me ennast suhtepaaris roomlased-barbarid kõige üldisemalt samastame. Tõenäoseim vastus kõlaks: roomlastega muidugi mõista! Sest kas pole me siis samuti vanad olijad, tuumik, kes on nüüd sattunud väljast tulijate surve alla? Meid rünnatakse, appi, Rooma põleb jne.

Ometi, kui läheneda ajalooliselt, on asjad vastupidi, me oleme rohkem ikka barbarite järeltulijad. Muidugi tuleb vahet teha mitmel aspektil: kultuuril, bioloogial ja poliitilisel ajalool. Esmalt viimasest. Hunnide impeeriumi kokku kukkudes kujunesid uued hõimude või rahvaste kooslused, ilmusid uued konföderatsioonid. Tugevamad neist jäid ellu, nõrgemad kadusid oma nime all ajaloost. Mitmed neist tugevamatest saidki kesk- ja uusaja riikide eelkäijateks.

Seesama, mis germaani barbarite ja Lääne-Rooma vahel, toimus laias laastus kordusetendusena mõni sajand hiljem, kui niihästi Ida-Rooma kui ka frangid sattusid vastakuti ajaloolavale ilmunud slaavlastega. Hunnide asemel oli nüüd avaaride impeerium, mille lagunemise järel (IX sajandil) tekkinud riike võib samuti tänapäeva Euroopa poliitilisel kaardil näha.

Bioloogilisel tasandil — kuigi Rooma riik lagunes — jäid nende inimeste geenid mõistagi n-ö käibesse. Päris kindlasti segunesid Rooma eliit ja barbarite ülikkond toona ohtralt. Selles mõttes ei katke järjepidevus kunagi. (Küll aga kaovad Rooma patriitsisuguvõsade jäljed mõne üksiku erandiga nagu vits vette. Hiljemalt VI—VII sajandil võtsid nad endale uued kristlikud nimed ja mälu oligi katkenud. See seletab ka, miks on tänapäeval nii vähe neid, kes peavad end Rooma patriitside järeltulijateks, oleks see ju ajastu snobismi ja suguvõsade uurimise kui tööstusharu teket arvestades ootuspärane.)

Euroopast kui antiikmaailma järeltulijast rääkides peetakse eelkõige silmas kultuurilisi mõjusid. Vana-Kreeka filosoofia ongi olnud Euroopa filosoofia otseseks eelkäijaks ning ka Euroopa kirjandus on võtnud suurel määral eeskuju antiigist. Rooma õigussüsteem ja riigivalitsemiskunst olid eeskujuks enamikule Euroopa riikidele ja Põhja-Ameerikale. Rooma kaudu meieni jõudnud judeokristlus muutus usuks ja eluviisiks, katoliku kirik kehastas ka institutsioonilist järjepidevust jne. Selles mõttes oleme muidugi rohkem roomlaste kui barbarite järeltulijad. Ent kas kultuurist piisab? Kultuuriline laenamine võib olla ka usurpeeringu või tõusikluse õilistatud maskeering. Muide, kas need goodid, kes lugesid piiblit, mille Wulfila oli IV sajandi keskpaiku gooti keelde tõlkinud, oleksid võinud end pelgalt selle pärast täisroomlasteks pidada?

Nüüd põgusalt teisest metamorfoosist. Ise oleme end ümber profileerinud roomlasteks, aga mis on juhtunud barbari arhetüübiga, kuidas on sellele kohale asunud migrant? Võimalik, et sellesse mõistesse on koondatud hirm ja õudus, mis ladestus sajandite jooksul kokkupuudetest mitmesuguste Aasia rändrahvastega alates hunnidest ja avaaridest, sküütidest ja petšeneegidest kuni araablaste, mongolite ning türklasteni. Nemad on asunud meie, st Euroopa tegeliku barbari asemele kui tumeda ähvardava asiaatliku barbari kehastus. Praegusaja migrandid seostuvadki just selle arhetüübiga meie alateadvuses ja aktualiseerivad seal kihti, kus uinuvad vanad hirmud. (Kas nende ärkamine on põhjendatud, on praeguses kontekstis teisejärguline.)

Euroopa vanade riikide paiksete olijate nooremad järeltulijad hakkavad kodumaalt lahkuma. Kui siiani tegid seda eeskätt 18—25-aastased töötud, siis tulevikus on üha rohkem neid, kes ei näe siin kandis üldisemat elulist perspektiivi. Ei lahkuta üksnes paremate lihapottide juurde, vaid ka dünaamilisemate väljavaadete poole. Staatilisus, soe laguuniloks hakkab nooremaid üha rohkem tüütama.

Muidugi ei jää maa tühjaks. Ajaloost on teada, et niihästi rahvasterändamise aegu kui üldse igasuguse migratsiooni puhul jääb üks osa rahvastikust maha. Alati on neid, kes mõtlevad, et parem varblane peos kui tuvi katusel, või kes lihtsalt tunnevad nii tugevat seotust kodukohaga, et ei raatsi oma juuri maast kiskuda. Sageli sulanduvad nad hilisematesse tulijatesse või võtavad nood endasse, kõik sõltub ühe või teise grupi suurusest ja identiteedi tugevusest.

Mida peaks Euroopa nüüd tegema, kas resigneerunult alla andma, nurka tõmbuma ja vaikselt välja visisema? Või lihtsalt ootama?

Naaskem veel korra tervikmustri juurde, osutamaks laiematele geneetilistele seostele. On fakt, et ilma barbarite mitmesuguste turbulentsideta poleks Lääne-Rooma kadunud ajaloost just säärasel viisil, nagu see juhtus. Samuti on fakt, et kunagi oleks ta ikkagi kadunud. Ainult et veel pikemalt vindudes — umbes nagu Bütsants.

Rooma allakäik loomulikult morjendab meid, kas või sellepärast, et allakäik kui nähtus on iseenesest traumeeriv. Ent kaheksasada aastat hiljem algas selles ruumis uus tõus. Mida keegi uusaja Euroopale ühes või teises suhtes ette ka ei heidaks, tervikuna on see maailmaajaloos pretsedenditult särav edulugu. Lääne-Rooma lagunemine oli säärase Euroopa eeldus ja võimaldaja, sest tänu sellele toimus transformatsioon kiiremini. Seepärast küsigem: kas pole võimalik, et ajalugu kordub? Kui meie põlvneme „hävitajatest”, kelle laialikantud rusudest ja järeleahvitud kultuurikildudest on kujunenud säärane lilleaed, siis miks ei võiks arvata, et pärast meid tuleb uus samasugune? Küllap midagi hoopis teistsugust, ent ometi? Ja et teatav lamestumine, vere lahjenemine on selle paratamatu eeltingimus? Ehk peaksime olema rõõmsad, et lõpuks ometi on see alanud. Ja tuleb lihtsalt lasta ajalool sündida. Euroopa peaks hüüdma rõõmsalt: „Surmaminejad tervitavad sind! Plats puhtaks!”

Paraku on raske niimoodi hüüda. Paradoksaalselt takistab seda suurel määral asjaolu, et praegustel tulijatel ei paista olevat „õiget” barbaarsust, neis puudub elaan, pole hoogu ega jõudu. Näib, nagu siseneksid vaesed ning traumeeritud, vahel lihtsalt pleebsi mentaliteediga inimesed Rooma langusaega. Rehabilitatsioonikeskus ühel pool teed, teisel pool teed kallis vanadekodus noored ja harimata luuserid — see paistab olevat tuleviku metafoor.

Vahendanud Mihkel Mutt