*
ära ütle veel head aega
aeg ei ole hea ja ajad samuti
see pole aeg, vaid liiklus
mis möödudes häält teeb
veel sentimeeter teed tassis
see teeb ajas — minut
suu lugegu jäänud sekundeid
silm pildistagu ilmeid
mälestuseks juba olevikus
võib-olla oleme kohvikus
mis suleb varsti uksed
võib-olla leidsime laua
mida möödujad ei märka
tänaval, mida asutakse lammutama
linnas, mida hakatakse unustama
riigis, mida tahetakse uuendada
juba tuhandeid aastaid
su rong väljub põhja
mu laev lahkub lõunasse
sügis mõlema kannul
sind ootab uus elu
selle kohvikuta, selle linnata
selle meheta, kes tassi pinnalt
mind painaval pilgul vahib
ja fakt jääb faktiks —
sina lahkud esimesena
nii et ära ütle veel head aega
võib-olla kohtusime üle aastate
täitsa juhuslikult, vist tabas meid
kokkusattumuse versioon
mida teadsime eksisteerivat
kättesaamatus paralleelsuses
halbades romaanides
vist oleme võhivõõras kohas
satume vastamisi ja juhus kannab
meid ettejuhtuvasse kohvikusse
esimese või viimase vaba laua taha
kus soovijaile serveeritakse
ammu unustatut, õhku haihtunut
kus aastad sulavad nagu suhkur
võib-olla võtaks numbritoa
ja pudeli kanget alkoholi —
mäng, mida kumbki ei hakka
igaks juhuks teisega jagama
parem kui sa ei ütle veel head aega
võib-olla oled sa keegi
kelle ma oma viimasel
õigel hetkel käest lasin
või keegi, kelleni oma elu
ainsal õigel hetkel ei jõudnud
ei küündinud, ei ulatunud
nüüd on avanenud
mõistusevastane võimalus
ja ma tean juba ette
et ei oska seda kasutada
jälgin hetke möödumist
ja mul oleks hea meel
kui jälgiksime seda koos
nagu filmi, nagu pilvi
nagu mägesid rongiaknast
sestap ära ütle veel head aega
vist leiad, et viivust pole kasu
lisaminut enesepettust
võib-olla nõustun sinuga
võimalik, et hakkan arutama:
„sel juhul on kasu vähestest asjadest
sel juhul pole elustki suurt kasu”
võib-olla sa leiad, et liialdan
või leian ma seda ise
su alati nii rauge, nii elegantse
nii kättesaamatu abita
vedanud on mul harva
aga raha natuke jagub
raha veel ühe tassikese jaoks
petan ennast mõttega
et äkki tuuakse terve kann
et sa ei ütleks veel head aega
võib-olla mäletad, kuidas sa
õpetasid mind sireliõisi vaatama
kolme õielehega õit tuleb vältida
viie õielehega õit peab otsima
ma ei hakanudki kunagi küsima
miks enamasti on õielehti neli
miks neli mitte ainult jagub
vaid ka kordub, jääbki korduma
igavesti korduv igapäev
hommik, päev, õhtu, öö
sügis, mis ootab nõudlikult
igas neljas ilmakaares
kui lasta igapäeval kasvada
kukub üks õieleht küljest
kui juua veel siin üks tassike
kasvab üks õieleht juurde
habras nagu klaas, nagu paber
nagu pilv, nagu filmilint
liikumatu leegi kohal
sestap ära ütle veel head aega
võib-olla olid sa mu saladus
mu paratamatus, viga
mida maksab ikka teha
kõige õilistatum iha
must mõte, puhas mõiste
võib-olla jagasin sinuga
omaenda olulisemaid aastaid
rohkem, kui oskan tunnistada
õppisin su kõrval sind igatsema
hommikul, päeval, õhtul, ööl
võib-olla õpetasid mind
leppima ööbikulauluga
kes see ikka jaksab jälle
õitsemisest joovastuda
lõhn ei tule õielehtede arvust
vist uskusin, et nüüd aitab
uskusin rohkem kui korra
aga kaugus sinust
ei sünnita miraaže
kaugus ise on miraaž
ilus ja naeruväärne
nii et naerame õige koos
kui soovid, siis lühidalt ja kuivalt
ainult ära ütle veel head aega
võib-olla ütled, et ükskord
tuleb paratamatult hüvasti jätta
nii et mõlemad on kindlad —
rohkem teise häält ei kuule
ei selles ega järgmises elus
pole mõtet viskuda lainetesse
ega läheneva rongi ette
jah, olen nõus, sinuga alati
mul jäi sinuga käimata
vanade purskkaevude linnas
ja mul jäi sinuga käimata
ilma ühegi sillata linnas
rohtuvas tööstuslinnas
seitsme maa ja mere linnas
ja mul jäi sinuga käimata
linnas, mis sillerdab silmapiiril
ka siis, kui istuda selle kohvikutes
seda enam võiksid veel valada
nii sentimeetri jagu
kannus sillerdavat teed
ja alles seejärel öelda seda
mille ütlemiseks mu ellu tulid
minu armsam, kes sa oled maa peal
sosistatud olgu sinu nimi
sinu lahkumine kordugu
nagu siin nõnda ka mujal
minu alatist nälga
anna mulle igapäev
ja anna mulle andeks
mu igatsus nagu minagi
andeks annan su puudumise
sest sinu päralt on mõte ja keha
ja kõik muu, üksainus
oomen!
võib-olla kahetsed sinagi
et hüvastijätud pole kunagi
piisavalt aeglased
et aegluubis õnnestuvad
asjad ainult filmides
vaid pilved suudavad
sujuvalt eemalduda
me teame juba ette —
lahkuminek kukub välja
nagu lõpetaksime koosolekut
marionettide žestid
neli kaadrit sekundis
aga oled mõelnud, mis saaks
kui üks kaader langeks välja
kui üks kaader tuleks juurde
kui südamed vahetaksid kohad
nägudega, jäsemetega?
mida me iroonia õieti varjab?
parimal juhul kirjutaksid hiljem —
parem hilja kui mitte kunagi — et:
oleksin tahtnud sind tänada
aga mitte heade sõnade
vaid puudutuste eest
ja mitte sõnadega
selliseid kirju sünnib üks tuhandest
parem on jätta asjadele nende kord
unusta äsja öeldu, oleks lihtsalt parem
kui sa ei ütleks praegu midagi
kõige vähem veel head aega
võib-olla polegi mingit
sind ega mind
on vaid seos
milles me ilmneme
nagu ämblikuvõrk
mis seob kaht
teineteise poole
lennanud kärbest
võib-olla ütleksid, et „ohhoo
kus nüüd tuli kujur välja
küll alles peitel välgub!
mäletan, kui helistasid
ootamatult ühest linnast
kust leidsid noore naise
alasti pronkskuju
kelle väljakutsuv poos
meenutas sulle mind
aga kui sa ütled kuju
siis ma ütlen luu ja liha
kui sa ütled luu ja liha
ütlen, et sa oled kuulnud
üht miljondikku mu mõtetest
kui sa ütled, et oled näinud
miljoneid inimesi tänavatel
siis ma ütlen, et minu kuju
nende hulgas polnud
ma olin sel õhtul üksi
nagu paljudel õhtutel”
võib-olla just nii sa ütleksid
ja ma püüaksin varjata rõõmu
sest sa ei öelnud veel head aega
ära ütle veel head aega
aeg ei ole hea ja ajad samuti
aeg ei tee möödudes häält
ainult valu, valu
mis möödub, et pöörduda
veel sentimeeter teed tassis
see teeb ajas — minut
suu lugegu jäänud sekundeid
silm pildistagu ilmeid
mälestuseks juba olevikus
nii, nüüd on kann tühi
lase käia, lase jalga
mine, las ma vaatan su selga
su eemalduvat kogu
seda nurka, mille taha
sa just kadusid
seda linna, mille sa
just hülgasid
seda elu, millesse sa
jätsid vaid jäljed
mis täidavad kogu mu aja
mis läidavad kogu mu ruumi
jah, tõsi, läks nii nagu pidigi
jah, tõsi, unustasin
sind nende eest tänada
sest järgmine kord
sureb viimasena
