Tõnu Õnnepalu: „Klaasveranda”.
„Varrak”, 2016. 107 lk.
Kiil
Nostalgia, nii nagu Johannes Hofer on selle 1688. aastal — mäletate ju, sel aastal oli erakordselt soe suvi, ma mäletan selgesti, olen seda hiljem ikka ja jälle unes näinud, et tollel kevadel me sõidame minu ju täiesti hästi abiellutud Lauraga linnast välja, mere äärde, sest nime poolest on ta ju See, ja muudkui sõda on, aga seal on parem kui siin, jaa, aga me seisame veel raekoja ees, teeme aega parajaks, me laseme ennast oodata, ja see postitõlla-Hans või mis ta nimi oligi, popsib ju alles oma piipu, ja minu unedes on Baseli raekoda nii selgesti justkui leekiv, isegi oranž, ja too Hofer, naljakas kartulininaga kääbus, tema pidi sel ajal juba doktor olema, sest kindlasti olime mõlemad lugenud tema dissertatiot, mis ju ometigi tolle aasta 22. juunil trükivalgust nägi — kliinilise seisundina sõnastanud, on „painav kojupüüd”.
Nostalgia on kiil, mis tuleb ja segab ära hetke ning lause. Ja see kiil on rohkem päris, kui hetk ise ongi. Nostalgia on igavik, mis presenteerib ennast sireli põgusas lõhnas, koera haugatuses, või tõesti lihtsalt ühes oranžis toonis; mööduv auto, naisterahva seelik või Baseli raekoja torn, ja ma olin peaaegu solvunud, kui kümme aastat tagasi seal raekoja ees seistes avastasin, et torn polnudki oranž nagu mu unedes.
Metafüüsiline supp
Nostalgia häirib mind, minu mõtlemine häirib mind, sest nostalgia on kuidagi minu viis mõtelda. Mitte et üks kord see või teine kord too, vaid ta on mingil moel minu hoovus, sõiduvahend. Ja nii on tüütu, niimoodi liikuda, et kunagi ei asu sa siin, hetkes, ei koge ega näe, vaid oled ikka natuke ka kuskil mujal, mis oli, ja nüüdne on maru sarnane tollega, mis oli, aga on praegu siin samamoodi, ja tookord on isegi tõelisem, kuna mälust on kadunud ebavajalikud asjaolud, aga siinset ei hooma sa kunagi lõpuni, sest liiga palju on hoomata, ja siinne, nüüdne nagu polegi kuidagi oluline, vaid on ainult illustratsioon millelegi, mis oli siis ja on nüüd pääsmatult möödunud.
Raske on elada, kui sinu olevik on ainult illustratsioon, millegi või kellegi vari, ja see muu, minevik, Too Sündmus, seisab seal kaugel, Tema seisab seal ja Teda valgustab mingi igavik või kõiksus.
Ta on pääsmatult möödunud, Tema, Ta seisab seal eemal, valgus paistab Tema selja tagant ning ma kissitan silmi ja ei saa aru, mida Ta seal teeb, kas Ta tõesti irvitab minu üle, või on see kaastundlik naeratus, või on Ta üleüldse minu poole seljaga, minust loobunud, mina ei ole enam oluline, ma olin osa Temast, ma olin Tema sees, aga nüüd on kõik läbi ja mind pole vaja. Mina ei suuda unustada, need hetked jäävad meiega igavesti, ja me ei saa neid iialgi tagasi, nagu ma defineerisin endale nostalgia raamatus „Pühamägi”. Võib-olla sobib see definitsioon ka kellelegi teisele.
Ja see kõik kokku on üks metafüüsiline supp.
Tookorrakiil
Nostalgia on kahe otsaga või kahe näoga. Ühest küljest oled sa praeguses hetkes väga kohal, eriliselt kohal, sest praeguse peal või kõrval on üks teine hetk, teine maailm, olnud maailm. See minevik on täpne, klaar, tookordne on juba settinud, ja meelde on jäänud ainult ehk mingi heli, värvitoon toaseinal, kellegi puudutus. Meelde on jäänud kõige olulisem. Ja meeldejäänu toob praeguses hetkes esile selle kõige olulisema.
Te istute verandal ning joote seda kohvi, mis ei jahtu iialgi ära, ja meenub tookord, kui samuti joodi, ja kõik see on üks igavene kohvitamine. Igavik avaneb praeguses hetkes, sa võid kergel sammul hüpeldes minna mööda aastatest laotud teerada tagaaeda, et tuua piparmünti oma vaniljejäätise peale, ja võid seal seisatada ning vaadata siiapoole, vaadata sealt mälu põhjast ennast nüüd, ning ei jõua ära vaadata ega ära imestada, kui suureks sa oled kasvanud, ja kõik, mis hirmutas, ja kõik, mida sa ootasid, on nüüd selja taga.
Nostalgia on igaviku äratundmine, aga samas, ja selles on ta õnnetus, kaduvuse äratundmine. Väga selgelt tajud oma nahal ja hinges, et see hetk, too, tookord, on pääsmatult möödas ja mitte miski ei too teda tagasi. Kiil lüüakse praegusesse hetke, nostalgia kiil, ja sulle üteldakse, et kõik läheb mööda, ja õieti ei möödu midagi, sest kõik on korraga. Aega pole olemas, kõik juhtub korraga.
Instant-minevik
Me oleme loonud tarkvara, Instagrami, mis maakeeli tähendab nostalgiapeletit.
Minu hetk nüüd, see minu vaniljejäätis ja kohvitass, ma teen sellest mälestuse, ma annan sellele fotole filtri, mis muudab hetke juba praegu kaduvikuks, et ma ei peaks hiljem seda meelde tuletama, ei peaks tundma ängistust: „Ta ju oli, ja ma olin õnnelik, oh taevake, kuidas ma olin õnnelik”, ei, ma tapan hetke nüüd, kohe, ta ei tule mind kummitama aastate pärast, ma ei mäleta tänast õhtut, tänane on juba-minevik, ja ma olen õnnelik.
Me ei ela siin ja nüüd, me ei koge seda hetke siin ja nüüd, ja mitte seepärast, et me silmitseme oma telefone, vaid seepärast, et meie nüüd näeb Instagrami filtri sees (taga? kõrval?) välja, nagu juhtunuks see kõik kolmkümmend aastat tagasi.
Me treime praegustest hetkedest minevikuhetki, kuna kardame mälu. Kardame, mis sealt mälust tulla võib. Me aina salvestame hetki, ja ainult selleks, et need hetked ei tuleks tagasi, et nad püsiksid seal, et me unustaksime, jätaksime maha. Aga kui me oleme see, mida mäletame, kas me siis üldse enam oleme? Kui mälu mullast ei jookse varvaste vahele meie igapäeva ktoonilised mälusatikad, siis järelikult me juba olemegi muld. Matmata surnud tänavatel ja kohvikutes, oleme nii neetult moodsad, et ostame oma ekleerid Studelt ja kübarad Meyerilt. Me oleme nii moodsad, et olemegi juba ajast väljunud, ning nostalgia ei saa meid kätte.
Ei saa kätte nii, nagu ta painab Õnnepalu tegelasi, kes istuvad ühel suurel, ehmatavalt läbipaistval klaasverandal, haavatavad nostalgia õnnistusest ja raevust. Nad vaatavad ühte poissi paksus ladisevas suvevihmas. See poiss on seal väga päris, see poiss on seal väga kohal, sest ta ei tea, et paljude kümnete aastate pärast mõtleb ta selle seismise ja selle vihma peale ning saab aru, et siis, toona, tookord oli ta ajavaba ja õnnelik. Ainuke neist kõigist Grünewaldtidest, kes korrakski väljus nostalgia
k
l
a
a
s
v
e
r
a
n
d
a
l
t.
Lisa kommentaar