Oma vana sõbra 80. sünnipäevaks kirjutas Ain Kaalep väikese tähtpäeva­essee „Jaan Krossi kuus luuletust” („Eesti Päevaleht” 19. II 2000). Selle lähtekoht on „saksa poeedi Gottfried Benni niisugune mitte millegagi põhjendatud, aga väga võluv seisukoht, et luuletaja kirjutab oma elus kuus head luuletust”. Kaalep lisab omalt poolt: „Miks just kuus, seda ta ei põhjenda, ja ma olen alati mõelnud, et see seisukoht on küll tähelepandav, aga mina tema asemel oleksin tingimata öelnud seitse.”

Benni mõte pärineb 1951. aasta loengust „Lüürika probleemid”: „Lüürika olemusse kuulub ka üks luuletajate traagiline kogemus iseenese kohta: ükski meie aja suurimategi lüürikute seast ei ole meile jätnud rohkem kui kuus kuni kaheksa täiuslikku luuletust, ülejäänud võivad pakkuda küll huvi autori biograafia ja arenguloo seisukohalt, kuid eneseküllased, iseendast säravad, täis püsivat veetlust on ainult vähesed — nende kuue luuletuse peale on seega kulunud kolmkümmend kuni viiskümmend aastat askeesi, kannatusi ja võitlust.”

Põhjendust Benn tõesti ei anna, aga ta annab vähemalt väikese lõtku: täiuslikke luuletusi saab luuletajal olla kuni kaheksa. Erinevalt romantikutest ei arva Benn, nagu sünniksid head luuletused kohe loometee hakul, päris luuletaja nooruses, ning hilisem looming oleks ainult katse algset sära uuesti tabada. Benn annab pigem mõista, et need kuus (kuni kaheksa) täiuslikku luuletust jaotuvad mitmekümne vaevarikka aasta peale.

Benni range vaatenurk lööb luuletuste absoluutse väärtuse karmilt lahku nende ajaloolisest huviväärsusest autori biograafia ja kirjandusloo seisukohalt. Tegelikult seisneb ju vähemalt osa iga teose väärtusest just nimelt selles, et teos kuulub autori loomingulukku, mis omakorda kuulub kirjandus- ja kultuurilukku. Ilma meie teadmiseta teosega kaasnenud askeesist, kannatustest ja võitlusest, st ilma ajaloolise kontekstita, jääksid meile ainult säravad, mõnevõrra mõistatuslikud objektid. Luuletuste lugemiseks on niisiis kaks äärmuslikku lähtekohta. Tänapäeval maad võttev arusaam kultuurist ja kirjandusest on üha enam sünkroonne ja ebaajalooline: meie ees on justkui vaatesaal või muuseum, kus eri aegadest ja kohtadest pärit esemed on seatud üksteise kõrvale pigem värvi ja kuju, tundetooni ja temaatika järgi, kuid arvestamata nende dialektilist kujunemisloogikat. Kultuurinautijat ei huvita enam see, kes on kellelt mida õppinud ja kes on kellega mille üle vaielnud, vaid üksnes nende õpingute ja vaidluste tulemused ükskõik missuguses järjekorras. Niisuguse vaateviisi puhul loeb ainult absoluutne, tingimatu ehk arengulooväline väärtus. Lõppude lõpuks ongi ju suure kunsti üks tunnuseid selle (mõningane) sõltumatus oma sünnikontekstist.

Selline ebaajaloolisus valitseb rohkem kultuuri kriitikas ja laiemas tarbimises. Seevastu kultuuri uurimises domineerib teatav üliajaloolisus, superhistorism, mis ei taha midagi teada teoste absoluutsest väärtusest ja taandab need ajastu jõudude, voolude, ideede ja diskursuste toodeteks. Teose iseseisvus lahustub teadmises sellest, kes on mida kellelt õppinud ja kes kellega mille üle vaielnud — õigemini „kes” ja „kellega” lahustub samuti sellises vaateviisis, jäävad ainult võimu ja diskursuse intertekstuaalsed seosed, mis omavahel jahvatades produtseerivad mingeid kummalisi objekte.

Nende kahe äärmuse vahel võiks kulgeda historistlik kesktee, mis tunnistab ajaliku ja ajatu läbipõimumist ning saab aru, et ajalugu, dialoog eelkäijatega ja kaasaegsetega moodustab tähtsa osa sellest, mis luuletusest luuletuse teeb. Esimesel kokkupuutel luuletusega ei tarvitse selle koht autori arenguloos ja laiemas kirjandusloos elamuse seisukohalt olla tähtis. Aga seda tundma õppides muutub meie nauding sügavamaks ja peenemaks.

Kuid võtkem nüüd Benni ahistoristlik mõttekäik ja pöörakem see Ain Kaalepile endale. Millised on need kuus (kuni kaheksa) täiuslikku pala Ain Kaalepi rohkem kui viie aastakümne luulest? Sellele küsimusele leidub ainult kahte moodi vastust: omaenda isiklik vastus ja vale vastus. Isiklik vastus, mis võttis kuju Kaalepi koondkogu „Muusad ja maastikud” (2008) üle lugedes, on selline: kui valida tõesti nii suurte aukudega sõel, mis jätaks luuletaja kuuekümne aasta jooksul loodud ja 600 leheküljele mahtuvast loomingust pinnale ainult kuus (kuni kaheksa) kalliskivi, siis pärineksid need enam-vähem viieteistkümne aasta seest, 1970-ndate algusest kuni 1980-ndate keskpaigani.

Niisugune äratundmine läheb muidugi vastuollu kirjanduslugude skeemiga, mis käsitleb Ain Kaalepit (koos Jaan Krossi ja Ellen Niiduga) pea­asjalikult 1960-ndate alguse luuletajana, vabavärsi juurutajana, arbujate järel- ja kassetipõlvkonna eelkäijana. Kuid Ain Kaalep on selge näide selle kohta, kuidas luuletaja n-ö kirjandusprotsessiline kaal läheb lahku tema absoluutsest kaalust. Need kaks, suhteline ja absoluutne kaal või kaasaegne ja üleajaline tähtsus, ei lange õigupoolest täielikult kokku pea ühegi autori puhul. Pean silmas sellist teada-tuntud olukorda, et kirjandusse ilmub uus autor, kes leiutab midagi uut, mõne uue vormivõtte, uue viisi maailma tajuda ja uue viisi minevikku tõlgendada, ning suunab nii kirjandusprotsessi uuele rajale. Nüüdsest hakatakse kirjandust mõistma ja hindama teistmoodi. See, mis varem oli auväärne, tõsine ja väärtustatud, kuhtub, lamestub ja liisub, ja sõnakombinatsioonid, mida varem poleks kirjandusekski peetud, omandavad veetluse ja avavad üllatavaid väljavaateid (meenutagem kas või vaidlusi „Lõikuskuu sonaadi” ümber). Aga kui luuletajas leidub rohkem sisu, siis ei jää ta oma uuenduse juurde pidama, vaid jätkab muutumist, ning hilisemad muutumised ei tarvitse enam kirjandusprotsessiga tingimata sünkroonis olla.

Kuigi kirjanduslugudes mainitakse Ain Kaalepit samas lauses Jaan Krossiga, puhkes Kaalep päriselt õide alles siis, kui Kross oli luuletamise juba lõpetanud. Kaalepi parimad luuletused on kirjutatud neljakümnendates-viiekümnendates eluaastates. Nende täiusliku kuue kuni kaheksa hulka kuulub kindlasti „Prooimion” — luuletus, mille juurde kriitikud Rein Veidemanniga eesotsas ikka ja jälle tagasi pöörduvad. Samuti on sageli esile tõstetud „Õnne piiri” ja „Keila eleegiat”. Need kolm on tõesti kanoonilised ja krestomaatilised, nende kuuluvus autori loomingu tippu on enesestmõistetav. Esimesed kaks on võetud ka „Sõnarise” antoloogiasse. „Sõnarises” on Kaalep esindatud kokku 35 luuletusega ja nende hulgast arvaksin ma täiuslike hulka veel kaks: „Metsvindi” ning „Asmata” tsüklisse kuuluva oodi „*Kõnelda seks, et vaieldamatumalt”.

Niisiis jäävad viis luuletust kergesti sõelale. Milline oleks aga kuues? Kandidaate on palju: „Torn” ja sari „Sine titulo” „Kuldsest Aphroditest” (1986), „Viis oodi” „Klaasmaastikest” (1971) või hoopis populaarsemad palad „Sõber, kui ehitad maja” ja „Tihemetsa Tiina”. (Probleem on ka selles, kuidas luuletusi loendada, sest Kaalepil on palju mitmeosalisi sarju ja tsükleid.) Eesmärk ei ole ju anda läbilõiget autori või eesti luule arenguloost, vaid leida üles just need luuletused, mis oleksid eneseküllased (resp. enesel puhkavad: in sich ruhend), iseendast säravad (aus sich leuchtend), täis püsivat veetlust (voll langer Faszination) — luuletused, mis õigustaksid viitkümmet aastat võitlust, askeesi ja kannatust. Jätaksin siis sõelale veel kaks pala — sest Kaalep isegi eelistas ju kõnelda tipp-kuue asemel tipp-seitsmest. Need oleksid sari „Hardus” („Järvemaastikest”, 1968) ja luuletus „Kask” („Klaasmaastikest”).

Seitsmiku moodustavad küll üpris erilaadsed luuletused, ent need ei anna läbilõiget Kaalepi loomingust ega esinda kõiki tema laade. Nende seast puuduvad varasemad vabavärsid, sotsiaalsed teemad, reisiluule, sonetid, luuletused idamaistes vormides, kunsti- ja kirjandusteoste ainetel jms. Need kõik võivad mõnel teisel ajal ja mõne teise hindaja isiklikus õiges arvamises taas sõelale tõusta.

1. „Hardus” (1962—1965) on neljaosaline vahelduva meetrumiga bukooliline sari suvejoovastusest, tobedusest, arulagedusest, sõgedusest.

     Kui kõik on küps ja kobe,

end valmis seame lõikuspeoks.

     Võid õnnest olla tobe

ja palju nalju teha teoks.

Kõik neli luuletust lõpevad psalmitsitaadiga:

Vaat kutsub, vaata! Mine!

Punnsuutäis joo, oh joo ja söö!

    Ja rõõmustelemine

on ümber küngaste kui vöö. — (Vrd Ps 65:13: „ja kingud vöötavad end ilutsemisega”.)

Võin kogemuse põhjal tunnistust anda, et oma harvadel külaskäikudel Kaalepite poole olen sattunud ikka just säärase meeleolu peale.

2. „Kask” (1966) — esmapilgul justkui üksnes homonüümsetele kajaefektidele ehitatud luuletus (muutuvana vana, ülearu aru, tuulepesi pesi jne), mis muidugi lähtub Carl Eduard Malmi laulust „Üks kask meil kasvas õues” (mis omakorda on Wilhelm Mülleri pärna-luuletuse mugandus). Kuid tegu pole ainult riimitehnilise tour de force’iga: need kajaefektid kajastavad ka läbituntud tõdemust ajaga kaasas käimise, muutumise ja eneseks jäämise raskustest.

Üks kask mul igas kohas

käis kaasas ülitruult

ja igas kohas kohas,

kui ainult oli tuult.

[—]

Kask kohas oma ajas,

sest aina oli tuult,

ja oma ajas ajas

mind käima ülitruult.

Luuletus on pühendatud Mati Undile. Autor on ise küll väitnud, et pühendus sündis spontaanselt ja tagantjärele Undi kurtmise peale, miks Kaalep pole talle midagi pühendanud. Ometi on pool sajandit hilisemalt vaateveerult selge, kuidas ajaga kaasaskäimise motiiv tabab just eriti hästi Mati Undi loojaisiku tuuma.

Seitsmiku esimesed kaks, kõige varajasemad palad, on ilmselt ka kõige subjektiivsem ja kõige hõlpsamini asendatav valik. Järgmised viis peaksid esindama juba laiemat maitsekonsensust.

3. „Prooimion” (1969) on kolmeteistkümnes kvantiteerivas trohheilises tetrameetris meditatsioon sellest, kuidas nooruslik igatsus surma („hirmsa kingi”, „mingi laia mere”) järele on kahanemas ja see laseb elatud elu paista järjest armsamana:

Kaunim oodatust on hakand tõesti näima ooteaeg!

[—]

Enam ta juurde kinki mingit küll ei ihka saadule —

4. „Keila eleegia” (1972) on 94-realine eleegilises distihhonis mõtisklus ajast, chronos’est ja kairos’est, selle lähim paralleel maailmaluulest oleks vast T. S. Elioti „Burnt Norton”. Aga kui Elioti luulekujundid jäävad emblemaatilis-allegoorilisteks — tema meelelisedki kujundid on kõik sümbolid: roosiaed, pagev lind, kuivanud bassein, mööduv pilv jne —, siis Kaalepi mõtiskluses on palju rohkem tajutavat konkreetsust (rongkäik, kraanaauto, aeda harivad naine ja mees). Kaheksaks osaks liigenduv luuletus on keerulise kulgemisega. See algab mõtisklusega aja korduvusest, kui ühest Keila aknast vaadeldakse mööduvat rongkäiku. Seejärel kanduvad mõtted ajalukku Martin Lutheri kuju juurde ja Keila lahinguteni (fraasi „punakaartlane noor” on hiljem asendanud „punapealine poiss”). Aias askeldavat meest ja naist vaadeldes läheb mõte erootilisele kirele, sealt juba müstilisele ekstaasile:

Kirgas ja kindel on hetk, muist hetkist lõigatud välja,

     kui oled kõigega üks, kui nagu surnud on aeg,

kui on lõppenud see, mis olnud, ja tükk olematust,

     mis sind ootamas ees, on sama hästi kui käes.

Ei saladustele siis enam mõtle sa: vaatamas kõigest

     vastu on siis vaid tark, loorita kõiksuse pilk.

Neljandas osas täiendatakse ekstaasis kohatavat „loorita kõiksuse pilku” arutlusega sellest, kuidas nii nagu kasside pilk (ehk hing) jääb inimpilgule tabamatuks, võib luuletaja hinge-kese, tema tõeline „mina” jääda tabamatuks teistele, kõiksusele, maailmale. Sellele järgneb mõistatuslik kõrvalepõige, ootamatu rongisõit Keilast minema. Kuigi sellest kõneldakse minevikuvormis, võib see olla ka ettevaatav tulevikupilt. Igatahes luuletuse kuuendas osas ollakse jälle algses toas, on hilisõhtu, vahepeal on vesteldud Apollinaire’ist ja „me maa kummalisest ajaloost”. Seejärel kirjeldatakse seinal rippuvat pilti (autori kommentaari põhjal on selle aluseks üks Ilmar Malini kollaaž), milles on ühte hetke jäädvustatud eriaegsed liikumised (ka üks meritäht). Viimast osa täidavad mõtted kadunud Artur Alliksaarest, kes armastas ööd, kahetsus, et temaga ei saa enam öökogemusi jagada, ning eelaimus peatsest rongi peale minekust (vist siiski mitte viiendas osas kujutatust?):

Veel olematuses on minu rongileastumishommik.

   (Ei vist taas niipea   siia ma sattuma saa.)

Praegu on lihtsalt hetk, kus ükskord kõik juba olnud:

   rongkäik, pronkskuju, kass, Apollinaire, meritäht.

5. „Õnne piir” (1983) on „Prooimioni” kõrval Kaalepi hinnatumaid luuletusi. See on kalmistueleegia, žanr, millele tundelisel XVIII sajandil pani aluse Thomas Gray. (Gray eleegiale otsesed viited küll puuduvad.) Luuletus sisaldab 22 graviteetset paarisvärssi kaheksajalgses tsesuuriga trohheuses. Luuletaja kõnetab külakalmistul ema vaimu (kes on maetud siiski mujale). Aga surnuaial viibimine ei kanna luuletaja mõtteid mitte surmale, vaid, vastupidi, kõige elusamale elule, mida mõnikord ekstaasijoovastuses läbi elatakse:

Kaugel, kaugel kalmistutest oma eluteed ma käin,

eluteed, kus endalegi vahel tõesti elav näin.

Tead sa, ema, seda tunnet? See on nii teistmoodi muist.

Seda tuntakse, ma arvan, väga kaugel kalmistuist.

See on see, kui elu ise muudab äkki liblikaks

sinu. Mitte üksnes sinu! Äkki liblikaid on kaks.

Kumb on kumb, ei tea te kumbki, ja te all on õitsev aas.

Üks teist laskub, teine tõuseb, kumb on kumb, ei tea te taas.

Esmalugemisel mõjus fraas „eluteed, kus endalegi vahel tõesti elav näin” kuidagi süngelt, eneseirooniliselt ja resigneerunult. Enam mitte: see, et me elades tunneme end mõnikord tõesti elavalt, pole ju midagi enesestmõistetavat, vaid on meie igapäevases oleluses suur saavutus ja harukordne and. Luuletuses on kauge, võib-olla ka teadvustamata allusioon hiina tähendamissõnale: „Ükskord nägi Zhuang Zhou unes, et ta on liblikas, lendlev liblikas, õnnelik liblikas. Tal oli mõnus olla. Ta ei teadnud, et on Zhou. Äkki ta ärkas ja oli korrapealt Zhuang. Ei tea, kas Zhuang nägi unes, et on liblikas. Või nägi liblikas unes, et on Zhuang. Zhuangi ja liblika vahel on tingimata vahe. Seda nimetatakse asjade muutumiseks.” (Jaan Kaplinski tõlge.)

Ülima õnne kujutusele järgneb arutlus õnne piirist, mis asub õnnetutes, ja võib aimata schopenhauerlikku mõttekäiku, et õnne võimalikkuse tingimus peitubki viletsuses või õnnetuses.

6. „Metsvint” (1984) on kirjutatud samas meetrumis, mis „Prooimion”. Luuletuses kujutatud metsvint on juba niisama emblemaatilis-allegooriline (st mittemeeleliselt abstraktne) nagu T. S. Elioti linnud ja on rakendatud müstilis-metafüüsilise mõtte teenistusse. Lind on kõiges liikuva ja kõike liikuma paneva valguse üks kehastusi, milles, nagu ka meie hinges, on kõik ühteaegu kohal. Kahel korral kordub värss:

kõik, mis olnud koiduaegu, on ka praegu, on ka siin.

See on ka metsvindi laulu sõnum, mis

meisse jätab kõik, mis öelnud, jätnud ütlematagi.

Need valgus-hetked imavad käsnadena või talletavad hologrammidena endasse nii minevikku kui ka tulevikku, nii mälestusi kui ka ootusi:

Valgusest ei kao ju õhku miski, mis on valgusest.

7. „*Kõnelda seks, et vaieldamatumalt” (1984) on Alkaiose stroofis ood, mis kuulub viieosalisse da-tegevusnimeliste igatsus-oodide sarja „Asmata” (kr k — laulud). Luuletus esitab müstilise programmi sõnastamatu sõnastamisest, omamoodi Kaalepi hilisluule ars poetica ja ars vitae, ning lõpeb sõnadega:

elada pelgalt nii nagu taim ja loom,

tõtt kõhklematult meeltega aistides

     kesk mõeldamatust kõikjal ümber;

     siis aga mõtteni jõuda äkki.

Need seitse on üsna eriilmelised, esindamata küll kaugeltki Kaalepi loomingu vormirikkust. Kuid selle intuitiivselt tehtud valiku ülelugemisel tuleb selgelt esile, kuidas peaaegu kõiki luuletusi läbib ajateema ja ühendab müstiline kairos’e (õige aja) kogemus, elamisintensiivsuse tunne, epifaaniline hetk, sündmus, mis laseb sealpoolsusel siinpoolsusse tulla. Avaldugu see siis suvejoovastuses, mil igaüks on „arust lage” („Hardus”); äratundmises, et ootamine (elatud elu) on suurem and kui oodatav surma meri („Prooimion”); kirgastes kire- ja kõigega üksolemise hetkedes, mil aeg sureb („Keila eleegia”); liblikaks muundumises ehk enesekaotuses („Õnne piir”); metsvindiks kehastunud liikumapanevas valguses, teispoolsuse ilmumis, kelle laul hoiab möödunut olevikus kohalolevana koos („Metsvint”), või soovis vaistlikult kõiksuse rütmi tabada ning taibata selle mõtet („*Kõnelda seks, et vaieldamatumalt”). Ain Kaalep on niisiis ekstaasi, joovastuse, enese­kaotuse laulik.

See äratundmine sunnib Kaalepi luule kohta ringlevaid käibetõdesid revideerimise alla võtma. Kaalepi puhul on ju ikka rõhutatud tema luule intellektuaalsust, jahedat tundetooni, pealispindu mööda kulgevat meelelisust ja tema inspiratsiooni „sekundaarsust”. Kaalep on ise deklareerinud, et pooldab klassikalisust romantikale vastanduvas mõttes ning apollilisust dionüüsilisusele vastanduvas mõttes. Seni kõige mõtterikkama ja palju­sõnalisema käsitluse Kaalepi luulest on kirjutanud Ilmar Vene („Maailmatajust”, „Looming” 1987, nr 2) ning temagi määratleb Kaalepi luuletajatüüpi selle meelelisuse kaudu: Kaalepi luule lähtub aistingutest ja tajudest, registreerib neid, kuid ei tungi mõtte- ja hingesügavustesse. „Meeleline külg on tema puhul ilmselt määrav,” ütleb Vene, ja lisab: „Jääb ju igasugune ülemõistuslikkus talle juba olemuslikult võõraks.” Vene essee ilmus küll pärast „Kuldset Aphroditet”, kuid keskendub peamiselt Kaalepi varasematele raamatutele ja see seletab ka rõhuasetusi. Ilmar Vene sissevaateid üle korrates jõudsin enam-vähem samasuguste järeldusteni oma essees „Mis on klassik?” (ilmunud „Vikerkaar” 2008, nr 12, ette kantud 1996), ehkki mainin seal ka küpse Kaalepi lähenemist romantilisele ja dionüüsilisele poolusele.

Klassikaline/romantiline ja apolliline/dionüüsiline on läbini poleemilised vastandused, mis toimivad ainult kirjandusprotsessi vaidluste kontekstis. Paul-Eerik Rummo kirjutas „Ebasümmeetria ülistuse”, Ain Kaalep vastas „Pantheoniga”. Paul-Eerik Rummo ja Jaan Kaplinski 1960. aastate luule taotles kõiksusega ühekssaamist, indiviidi ja maailma piiride kustutamist, sügavama tõeni tungimist, loitsulisust ja šamaanlikkust. Kaalep püsis seevastu asjade meelelisel pealispinnal, nende tajutavate omaduste juures. Kui Kaplinski tahab tungida maa geoloogilise aluspõhjani, inimkonnaeelse esiajalooni, siis Kaalepit lummavad silmaga nähtavad kultuurmaastikud. Sügavam maapõu seostub tal röövli ja mudasangari Antaiosega, kelle võitmiseks on tarvis valgust ja õhku. Kaalepi ekstaaski on teistsugune kui Kaplinskil ja Paul-Eerik Rummol. Rummol on tulemuseks ühtsus: „kirgas ükskõiksus: kõiksus on tõepoolest / üks — üksainus — ainus”. Kaalepi ekstaas tipneb, vastupidi, paljuses:

Oled tuhat korda tuhat, õud on õnn ja õnn on õud,

kuni üles ütlevad su viimsed inimlikud jõud.

Oled miljon korda miljon…

Apollonlikkuse ja dionüüsoslikkuse vastandamine pärineb muidugi Nietzsche „Tragöödia sünnist”, teosest, mille schopenhauerlikust metafüüsikast Nietzsche hiljem eemaldus. See vastandpaar on omavahel keeruliselt seotud ja sisaldab omakorda mitut eriilmelist vastandust: vorm/vormitus, unenägu/joovastus, visuaalsus-pildilisus/musikaalsus-tantsulisus, loovus/tarkus, aktiivsus/passiivsus. Dionysos esindab ürgühtsust, vormiandev Apollon liigendab selle üksikasjadeks. Apolliline vormipaljus on pindmine kortsustik ürgühtsuse põhjal, aga ainult tänu sellele on elu elatav. Apollon on näivuste jumal, kes mässib inimesed illusioonide loori, milleta need elada ei suudaks. Dionysos käristab loori puruks ja laseb meil osaleda kohutavas tões. Kuid ilma Apollonita ei suudaks Dionysos mingit kunsti luua, tema joovastus piirduks barbaarse orgiaga. (Kaalepi Aphroditegi ütleb faunile, Dionysose kaaskondlasele: „Kui segaseks jääb jutt, mis väärtust siis ka su tundeil! / Ei dionüüslik uim tee jumalannale au.” — „Epigrammata V”.)

Ent Kaalepi luulet hoolikamalt üle lugedes on näha, kui suurel määral on selle pindmine kunst ja tehnika sügavama ekstaatilise ja joovastava tõe ilmutamise teenistuses. Neist tõelise tunnetuse hetkedest, mis võivad elule uue suuna anda, teeb Kaalep otsesõnu juttu väikeses proosapalas „Avatusest” („Looming” 1977, nr 4). Seal mainitakse Sauluse pöördumist Pauluseks Damaskuse teel ning Dante äratundmist Beatricet kohates: Incipit vita nova (algamas on uus elu). Luuletaja juhatab need sisse isikliku mälestusega:

„Väike poiss tuleb rongilt.

[—]

Ta on kuueaastane, äsja lõpetanud esimese klassi, niisiis päris iseseisev inimene. Ja pole jaamast koju kilomeetritki maad.

On kevad. Päike paistab. Kõik haljendab ja õitseb.

Äkki on kõik avatud.

Mitte see pole tähtis, et väike poiss teab taimede nimesid. Tähtis on see, et

äkki ei näe ta enam liike, vaid iga taime üksikult.

[—]

Midagi sai nende paari tunni jooksul valmis.

[—]

…hoopis saatuslikuma tähendusega on talle aina olnud need ajatud tunnid, kus kõik oli avatud.”

Kaalepi hilisem looming ongi olnud üksjagu järjestikuseid katseid tabada neid ajatuid tunde. Ta on otsinud neid Samarkandist ja Jerevanist, Kuubalt ja Austriast, antiigist ja reformatsioonist ning mitmest rüpest, kuhu panna pea. Klassikalisse heksameetrisse kokku võttes: käies Damaskuse teed saab klassikust jälle romantik.