Merike Reiljan: „Valguse teed minna”.
„Ilmamaa”, 2016. 62 lk.
Iga ajastu kõneleb omamoodi, iseloomulike intonatsioonide ja rütmidega, enamasti intensiivses omakeskses dialoogis. Ja alati on ka neid, kes sellest otsekui osa ei võta. Mõni luuletaja lihtsalt käib omi radu, astudes välja mõnest olnud ajastust, et siseneda järgmisse.
Esimest korda Merike Reiljani luuletusi lugedes äratasid need kohe tähelepanu oma tasase kõlaga, tämbriga, mis tajutavalt erines praeguse noore luule valdavast tonaalsusest. „Ta öeldud sõnad, mis midagi ei palu, / on vaiksed ja leplikud nagu palved.” (Lk 21.) Kirjutaja hääle kohta ei saa öelda, et see kuidagiviisi tõuseks esile; pigem vastupidi: „Mind pole portrees, ma olen maastikumaalis. / Vahel keegi ei tea, et olemas olen.” (Lk 25.) Aga selles taandumises, otsekui varjutõmbumises on paradoksaalselt midagi, mis sunnib lähenema ja süvenema. „Sa ütled, et sul on äkitselt väga vana tunne, / nagu elu oleks sulle oma saladuse liiga vara sosistanud.” (Lk 31.) Võib-olla tõesti suhestub luuletaja rohkem kunagi kusagil kirjutatud sõna kui ümbritseva reaalsusega — see on täiesti võimalik, kui „Sa elad vanade raamatute lahkusest” (lk 15) ja „asjad, mida sa tead / kasvavad sahtlis nagu sügav ja puutumata metsarohi” (lk 7). Ja kui „Tüdruk, kelle nahal on mustsõstra / ja külma lõhn, loeb, kuni ta sees on kõik hele.” (Lk 57.)
Merike Reiljani esikkogu „Valguse teed minna” on autori enda illustreeritud, nii on kerge kujutleda sarnasust kõneleja hääletooni ja piltidel esineva hapra tütarlapse pisut võõristava hoiaku vahel. „Külmas raamatukogus on tüdruk paljajalu.” (Lk 21.) Mõlemal pildil on nägu peitunud pikkadesse juustesse, alasti, otsekui külmakartlikult kössi tõmbunud „kerge ja linnuluine” keha väljendab ära- ja endasse pöördumist.
„Sa justkui mäletad midagi. Sa justkui tunned neid ära, / nagu oleksid ilmaasjata paremaks saanud / ja hakanud neile võõraks, hakanud neile kardetavaks, / kellest nad usuvad, et sa neid ei mõista.” (Lk 28.)
Merike Reiljani luulemina liigub enamasti omailmas, naivismi puhtas õhustikus, taimede ja lillede keskel, kus vaikuses aeg-ajalt heliseb kellukesi: „Ma hästi tasa seisan ja vaid las / mul lubatakse olla üks puudest. / Mu mõte läheb uitama ja teeb kodu aiast, / kus ma vaikselt seisan ja väga hästi kuulen.” (Lk 26.) Kordused ja sisendused löövad teksti aeg-ajalt kummaliselt võbelema: „Lillele ei löönud ükski kell, / ükski kell ei löönud lillele.” (Lk 28.)
Luuletaja kujundid on sageli aistilised ja isikupärased: „piparmündine tunne” (lk 25), „sinilillesinine hämar” (lk 58), „hobuvalge selg” (lk 41), „langeb tänavatulede vaske” (lk 50). Mõnedki read mõjuvad just oma lihtsuses: „Sa saad ju minust aru, kui ka olen vait südameni” (lk 25), või „Ma kuulsin, et oled nüüd laulatatud leedripuuga” (lk 34) ja „Toas on värske vaikus, nagu just maha sadanud” (lk 40).
Luuletaja, kelle õpetajaks on olnud Jules Verne, ei ole siiski hoogne maadel ja meredel seikleja, vaid ennekõike süveneja ning teada tahtja. „Sa oled maadeavastaja maa südameni, / aga teekond teeb sind vaikseks ja / kõik, mida sa tead, vaikid maha, / sest on neid, kes tahavad teada saada, / ja on neid, kes tegelikult ei taha.” (Lk 15.)
„Valguse teed minna” on stiiliühtne ja ka tasemelt üsna ühtlane, hästi komponeeritud raamat. Siiski leidub seal mõningaid esmapilgul kütkestavaid kujundeid, mis lähemal uurimisel mõjuvad natuke unesegaselt: „Must lind, / su sõõrmeis kasvab lavendel, sõrmis mürr” (lk 42). Või: „Kui saame leiame eluküünlad ja nendele uut säsi” (lk 18). Või: „ja ta naerab naeratust, mis paneb vaimud imestama” (lk 17). Toimetaja kogenud pilgust on enamasti kasu ka küpsematel autoritel, noore luule puhul seda enam. „Su sees on aed, mida peab harima, / ja öeldakse, et oled salajas kasvanud.” (Lk 47.)
Kogus „Valguse teed minna” aimub mõningast lähedust iiri või šoti luulele. Paaris Merike Reiljani luuletuses, nagu „Asjata” või „Puuhobuse ratsanik”, tuikab täiesti tajutav keldi elutunne:
„Vaata siis, kas lased mu sisse, ma põletasin maja. / Sa näed, mul on külm ja siin sajab lund ja minuga on laps. / Ära usu poolt nende juttu, ära ole julm. / Ma põletasin maja, kus elasid head ja vagad / ja nad tahtsid mu lapsele kella kaela riputada.” (Lk 39.)
„Laulus kuradile” kõnetab luuletaja „öö ja tuhahobuste karjust” äratundvalt, lausudes selgelt ja südikalt: „Aga sind ma ei teeni ja sinu käest ma ei söö. / Kas arvasid, et ma sinuga tulen, / sest mu silmad on mustad, ma hoian hämara ligi, / mu kaevuvee kohal on / sootuled, pihkudes külm kevadehigi, / kas arvasid, / et oleme samast puust.” (Lk 11.)
Tugevatest kõneleb Merike Reiljan mõnelgi korral. Aga ka tugevuse haruldasematest vormidest:
Nüüd, ühel õhtul, tuli ta juurde
üdini õrn.
Ta süütas tulijale küünlad.
Ning kui külaline läks, puhus nad jälle ükshaaval ära.
Viimase küünlagi minnes, ta leidis end eesrindelt.
Oma toas ja paljajalu, vastas pimeduse ratsavägi.
Temast oli saanud usk,
küünlaga, öösärgis liiga noor usk.
Sest nii pidi, süda nõudis. (Lk 41.)
Mõni Reiljani luuletus on nagu fragment vanast legendist, kohati kangastub lausa rahvalaululisust: „Mina aga ohkan ta akna vahelt, / mina aga laulan ta uksehingedel: / ma võitlen su päevade pärast, aga öö järele ma ei tule, / mul on enda oma, / kus hoida lugusid alles.” (Lk 35.) Lugude hoidmine, nende üle valvamine pole aga niisama, see nõuab täit tähelepanu. „Ma tean, et kõigil lugudel on kaks poolt,” märgib luuletaja ja lubab: „Ja räägin alati vaid sinu poole loost.” (Lk 19.)
Merike Reiljan on meister lugusid ja vaikust vaheldama. „Nüüd kuuldakse külas igal öösel laulu, / sest öölinnud ei unusta, öölinnud laulavad, / aasa taga aasta tagasi, aasa taga aasta tagasi” (lk 7), alustab luuletaja justkui lugu, aga vakatab samas, nagu oleks meenunud luuletuse esimene rida: „See on lugu, mida sa kunagi ei jutusta.” Õhuke lause, täpselt paras, et valgusse mahtuda: „Aga sa ei räägi, sa ei räägi, kui nad küsivad.”
Mõtlesin kaua, mida Merike Reiljani luule mulle meenutab. Ja siis tuli meelde taim, millel eesti keeles on lisaks kahelehisele käokeelele veel sadakond nime — mõne küllap käojaani ajava allika järgi jumalakäelillest vanapaganakäpani. Mõnigi neist nimedest mõjub otsekui välja pudenenuna raamatu lehtede vahelt: aedverelill, haavarohi, heinviiul, kulliküüs, küünlalill, linnukeel, lõhnalill, marjarohi… Ehkki neid üheski luuletuses ei kohta, on nende sõnade taha peituva lille lõhna selgesti tunda. Eriti kõnekana kõlavad aga kahelehise käokeele sünonüümid öökannel, öökuningas, ööneitsi, öövalvur. Valvaja, hoidja teema esineb Merike Reiljani luules mitugi korda:
„Ja jutustan endale, / et kui ma küllalt kaua, küllalt hästi valvan…” (lk 8), „Kuidas ma valvan neid veel” (lk 56), „Ma hoian su keha / enda vastus [trükiviga?] sest su vari võib olla, / mida ma igast varjust otsin, võib-olla” (lk 48). „Siin on me maja, ja kui siit kord lahkume, / nad näevad, et hoidsime teda hästi.” (Lk 49.) „Tal on läbi ja läbi loetud raamatud, / lood alles hoidmiseks, / tal on kass, kes hulgub tema ja taeva vahel.” (Lk 35.)
Mina tean seda lille ööviiulina, mille kohta allikad (mis ilus sõna!) kõnelevad nii: „Ööviiuli õied on salapärased, graatsilised ja näevad välja haprad. Terve õisik meenutab pisut kammimata patsi, aga tema tõeline võlu tuleb ilmsiks alles õhtuse madala päikese kiirtes, mis panevad õisiku otsekui seesmiselt hõõguma. Ka lõhn muutub loojangu ajal eriti tugevaks, seda ikka ja ainult hämarikuliblikate meelitamiseks.”
Ma ei ole Merike Reiljanit kunagi kohanud ega temaga kõnelnud; ei tea tema häälekõla ega maailmavaadet. Aga selle raamatu fluidumis on midagi kummaliselt tuttavlikku. Nagu kõneleb „Valvaja laul”: „Ja võib-olla ma mõtlen sellest rohkem, / sest ma kasvasin suurte puude juures. / Ja võib-olla ma mõtlen sellest rohkem, / sest ma kasvasin pikkade teede ääres. / Ja kõik, mis ma teadsin, / oli alati siin või juba läinud.” (Lk 57.)
Kokkuvõtteks: „Valguse teed minna” on paljuski veel algajalik, omamoodi naivistlik kogu, ent minu meelest siiski üks viimase aja omapärasemaid ja tõotlikumaid esikraamatuid. Autori enda sõnul: „Sa oled lahtiste kätega taeva poole, / sa võid veel teha head.” (Lk 58.)
