*

 

Lebame jõe ääres

palavas päikeses

 

ümberringi juulikuu vaikus

mu süda lööb nii kõvasti

et seda peaks kaugele kuulda olema

 

surun südame vastu maad

vastu ruudulist lina

ja suvist heina selle all

 

miks maa ei vasta?

surun kõrva vastu maad

miks maa ei vasta?

 

viimaks annan alla

ja panen pea tagasi

su liivasele kõhule

 

kõik on hästi

su süda lööb

maa vastab

sinu kaudu

 

*

 

Kui leek jõuab

pliidirauast kaugemale

viskleb ta lõõrides

nagu sina mu käte vahel

 

talveööst tulles

lõhnasid sa

nagu täht

 

aga mu huultel oli meeles

suviste radade kuumus

 

õrna lume

suured räitsakad

kaitsesid mu maailma

nagu tuhk

 

aga siis tulid sina

ja lõhnasid

nagu täht

 

*

 

Olen selili pingil

pea su süles

ja videvik

on su silmade värvi

 

võib-olla on ta

su silmadest sündinud

voolanud salaja

üle mäe

 

mähkinud linna

varjude merre

 

*

 

Mu hing läks hulkuma

jooksis ühe lõhna järel

ja ei leia nüüd enam

koduteed

 

*

 

Kui ma ei leia sind

siis oled sa minus

 

nagu täht tumedal veel

supilinnast ülesvoolu

 

ühel udusel hommikul

võttis öö su kaasa

 

nüüd elad sa veel

vaid minu pimeduses

 

kui olen kõik kohvikud

läbi käinud

kõik tänavad ka

ja sind ei ole

siis on ju selge:

sa oled vaid minus

 

siis oled sa minus

nagu täht tumedal veel

supilinnast ülesvoolu

 

*

 

Emajõel

vanas paadis

on mu uni magus

 

voolaval veel

mil ei saa olla

mälestusi

 

*

 

Lained tähtede all

teevad hingamise

tahtmatult kiireks

 

valgus peegeldub

vaimustunud silmadelt

tagasi ilmaruumi

 

kuhu nad küll liiguvad

— rändurid nagu minagi —

kuhu panevad päevaks pea

 

ja kuhu kulgen mina

üksi jumala üksi

ent rõõmust kantud

 

usun et meie jõud

— minu ja tähtede —

tuleb väga kõrgelt

 

meie rõõm vabadusest

otsida oma teed

igavikku

 

*

 

Nii nagu kiviristid

siin vanas surnuaias

oma igivana saladust

 

hoian ma oma hinges su nime

oma põlveõnnaldes su põlvi

oma kaenlaaukudes su hingamist

 

*

 

Minu jaoks on su huuled

nüüd niisama jahedad

kui klaas mu käes

 

kui kuu üleval taevas

külm klaasikild

jäätunud akna taga

 

ja ometi oled sa lähedal

tunnen läbi öö ikka veel

su ripsmete pekslemast

 

*

 

On see tõesti surm

kes oma jäiste sõrmedega

loeb mu peas

halle karvu

 

värisen

pealaest

taldadeni

 

on see tõesti surm

 

või on see

läbi une tunginud

mälestus

sinu kuumadest kätest

 

*

 

Su ilusad heledad käed

su sõrmed — nad iial ei puhka —

kord hoiavad mu tuhka

 

su ilusad heledad käed

kui tolmukad üle mu tuha —

hall õietolm uinutab luha

 

su ilusad punased huuled…

su suu — siis puretud verele —

puhub mu tuha merele