Silvia Urgas: „Siht/koht”.
„Elusamus”, 2015. 44 lk.
Selle aasta algul raamatulettidele jõudnud Silvia Urgase esikkogu „Siht/koht” oli 2015. aastanumbrit kandvatest luuledebüütidest kõige tugevam. Minu andmeil on Urgas ka noorim, kes jõudis mullu oma esimese luuleraamatu avaldamiseni.
1990-ndatel sündinud Urgase raamatust leiame 41 tänapäevase tunnetusega tugevat vabavärsilist teksti, mis on stiililiselt väga ühtlased — võiks koguni öelda, et juba esimeses kogus ilmutab luuletaja isikupärast käekirja. Luuletustes leidub vaimukat sõnamängu, mitmetähenduslikkuse osavat ärakasutamist ning intertekstuaalseid vihjeid, eriti popmuusikale. Näiteks luuletus „90”, mis algab sõnadega „olen 90ndate ühehitiime / mu vanemad tegid mu / tolle aja reeglite järgi” on üles ehitatud Eesti lähimineviku popmuusikast tõukuvatele metafooridele, laulusõnadest pärinevatele fraasidele ja teistele sarnastele vihjetele.
Suurem osa luuletusi on küll esimeses isikus, kuid Urgas ei kirjuta kaugeltki vaid iseendast. Ta kaardistab nüüdisaegset maailma, milles tema luulemina elab, selles ettetulevaid hoiakuid ja tarbimisühiskonnaga kaasnevat ahistust. Ometi ei leia Urgase luulest kaledat kibedust või halastamatut satiiri ja kriitikat, pigem on tema toon muhedalt (enese)irooniline.
Milles siis seisneb Urgase luule „tänapäevasus”? Esmalt sõnavalikus, võrdlustes ja metafoorides, mida ta kasutab, näitteks „täna olen end terve päeva tundnud kui teletekst / kes kuulis esimest korda sõna „internet” / ja peeglist vaatab mulle vastu floppy disk / keda isegi hipsterid kalli raha eest ei taha” („kantrihambad”). Teisalt nähtuses, mida võiks nimetada status quo täielikuks ja teadlikuks omaksvõtuks. Selles võib tajuda ka kaasaja kriitikat, iroonia kaudu väljendatud rahulolematust oma ajaga — sedasama rahulolematust, mis oli muide paljude 2015. aasta luulekogude põhitoon. Kolmandaks teemavalikus: Urgase luuletustes on juttu internetist (guugeldamine, Wikipedia, meilindus jne), samasooliste suhetest, Euroopast, Vene gaasist, soolisest lahterdamisest jms.
Eraldi kimbu moodustavad metapoeetilised luuletused, kus mõtiskletakse luuletamise ja selle üle, mida tähendab kirjutamine tänapäeva Eestis ja kas see on „normaalne asi, mida teha”. Teatud mõttes väljendab ka see praegu levinud suhtumist. Räägitakse ju viimasel ajal sageli sellest, kuidas kirjandus (ja lugemine) on marginaliseeruv nähtus, mis kuulub nüüd juba äärealale, seda tuleb kaitsta, edendada ning mitte ära unustada. Sinna suunda viitavaid mõtteid võib leida eriti kahest luuletusest: „baxter dury” ja „«”. Esimeses asetab Urgas luuletamise säärase proosalise tegevuse kõrvale nagu kauba müümine ning adub teravalt, et kosmilises plaanis pole kaduvas soome-ugri keeles kirjutamisel mingit mõtet, vastupidi, sellega võib kaasneda isegi süü: „justkui kirjutamine oleks täiesti normaalne asi mida teha / kui andromeeda udukogu ja linnutee kokkupõrkeni / on jäänud tühised neli miljardit aastat/ [—] / nelja miljardi aasta pärast võivad inimesed armuda / just päeval mil andromeeda surub end vastu maad / ja siis on minu süü / et kirjutasin nende päästmiseks / vaid ühe luuletuse / tillukeses surevas soome-ugri metsade keeles”.
Luuletuses „«” õnnestub Urgasel originaalsel moel mängida sõna „täht” üpris kulunud kahetähenduslikkusega (taevatäht ja kirjatäht). Autor nendib, et „kõik tähed / mida me kasutame / on juba ammu surnud”, viidates nii astronoomiale kui ka nägemusele kirjutamise (ja lugemise) kahanevast tähtsusest. Siin ning mitmeski teises luuletuses suudab ta kokku põimida või kõrvuti asetada kaks tänapäeval konkureerivat maailmavaadet: ratsionaalse/skeptilise, mis seab kõige tähtsamaks faktid ning läheneb kõigele maailmas toimuvale teaduslike tõestuste kaudu. See maailmavaade on kantud usust, et tõde on olemas ja see on nimelt teaduslik tõde. Sellele vastandub uskumustel põhinev maailmavaade, kus suurem rõhk on intuitsioonil, loomingulisusel ja emotsioonidel, kuid mida teaduslikule lähenemisele mitte allumise tõttu tembeldatakse sageli esoteeriliseks vms, ühesõnaga millekski tulutuks ja ebaadekvaatseks. Ühe näite nende vaatevinklite ühildamatuse ning teadusliku maailmapildi domineerimise kohta leiame luuletusest „elukestev õpe”, kus emad („kes on tulnud füüsikaklassi / sest mitte miski ei ole tähtsam / kui järeltuleva põlve harimine” — endastmõistetavalt tähendab haridus nüüd just reaalteadustele keskendumist) on hädas lastele füüsikaseaduste seletamisega. Kuid armastuse seletamisel osutuvad need puudulikeks ning luuletus lõpeb värssidega: „„kuidas ma oma lastele seletan / et kui kaks meest hoiavad käest kinni / kandub soojus ühelt kehalt teisele / kuni saabub soojuslik tasakaal / ja nad saavad teineteisele otsa vaadata / täpselt sama temperatuuriga silmadega?””
Astronoomia, füüsika, bioloogia jt valdkondade fakte ning võrdlusi leiab „Siht/kohast” rohkesti ning just sellega eristub see luulekogu teistest debüütidest. Entsüklopeedialembus on samuti midagi nüüdisajale väga iseloomulikku: „ja mu ajust on väga vähe kasu / kui ta pole ühendatud wikipediaga”, nagu ütleb Urgas luuletuses „südamest”. See tekst põhineb taas sõnamängul — luuleminal palutakse kirjutada „südames” ja seda ta teebki: „süda on koonusekujuline lihaseline õõneselund / a mida temast veel kirjutada?” Ka neis värssides on esil teaduslik maailmavaade ja selle endastmõistetavus, kuid terve teksti kohta võiks siiski öelda, et see on kirjutatud südamest.
Armastusega näivad luuleminal üldse olevat pisut keerulised suhted ja seegi on ilmselt ajastu märk. (Eesti luulepildis kõlab praegu ka teisi samasuguseid illusioonivabu naishääli — esimesena meenub eelmisel aastal luulekogu „Mingi kala” avaldanud Andra Jõgis.) Mitte et armastust poleks olemas või et luulemina sellesse ei usuks, lihtsalt näib, et tal on raske saada kontakti läänelikus mõtteviisis levinud romantilise armastuse kontseptsiooniga, mida toidab omakorda kapitalistlik tegelikkus — ajakirjad-reklaamid, filmid, muusika jms. Sellise idealiseeritud romantilise armastuse kontseptsiooni kohta võib vist küll öelda, et see on kõigest fantoom, mida tegelikkuses puhtal kujul ei eksisteeri.
Suutmatusest kohaneda säärase armastuse kontseptsiooniga näib rääkivat näiteks luuletus „cum laude”: „ma ei saa võtta kursust / „armastus algtasemele” / eeldusained on läbimata / ning kogu see vaev / vaid kolme ainepunkti pärast / mis sügisel enam suurt ei tähenda // täiega suva / võtan netikursuse / „küünilisus edasijõudnutele” / ja lõpetan cum laude”.
Urgase debüüti, mis pakub ohtralt lõbusaid heureka-hetki, hindaksin minagi cum laude’ga. Mul on hea meel, et Silvia Urgas, kes esitati 2014. aastal PEN International New Voices Awardi nominendiks, selle raamatu avaldas, ja ma loodan, et ta avaldab raamatuid ka edaspidi.
