Kunagi Budapestis
Tänaval tatsus vastu robot,
vedas vana mehena jalgu järel.
Käed liikusid, elasid, pilgutas mulle
oma kevadhaljast silma: eks ole ma tark!
Järel astus valvas noormees, pult pihus.
Tema kõrval hõljus õnnelik tütarlaps.
Kinkis minule, võõrale vastutulijale,
ülevoolavast rõõmust, üleannetult
aprilli esimese tulbi.
Stereotüüpne
Et aja saladus?
Aeg ise on jumetu saladus.
Tegelikkuse ristmikult ei hakka silma
mõistlikke teesilte.
Ärritav nagu pikad pühad
maa ja linna, rahvuste ja rasside
umbropsu vastandamine.
Kui ohtralt läbu!
Siseilm kärbumas, välisilm ähvardav.
Mis veel alles?
Tüvitunded,
häbeliku inimese osavõtt,
elujõudu turgutavad soojad sõnad.
Inimhomse selginematus aja tsentrifuugis.
Piirideta realism
Nägin und: näljastreik kestab kaheteistkümnendat päeva.
Imestasin, miks kõht ei ole tühi. Seejärel märkasin,
et mul on uued krägisevad pastlad tagurpidi jalas.
Virgudes mõtlesin: vist anti mõista, et streigi jätkumisel
tuleb nahkjalatsid nahka pista!
Kuidas kloonida ajalugu
Taeva peal impressionistlik päike.
Puuoksad säravad valguse käes.
Teotahteline vares murrab pesa tarvis oksi,
et jätkata oma liiki.
Kaugel keerdub lahti vägivallaserpentiin,
mis mähib rahvaid
verisesse hullusesse
ja läheneb hirmuäratava kiirusega.
Kus kulgeb sõnavabaduse ja julgeoleku piir?
Kas hämamise võsastikus?
Kuniks elu, targutada vaid tuleviku käsitamatusest?
Või siiski korrastada varjendit?
Mööndus
Julmuse vastu võideldes
inimene ise julmub, juhmub.
Põgeneb ligimese juurest,
topib aju täis tühja-tähja.
Koostab koiliblika täielikku elulugu.
Etsekae, koer naerab nagu inimene!
Mis inimesel üle jääb?
Olla delikaatne delfiin.
Tööõpetus
Pöidlaküünega voldin
puhast paberilehte.
Ning peatun nõutult.
Ajukääre on aastate puhur tuulutanud,
meelest läinud, kuis laevukest teha.
Vaid küüned kasvavad
pidurdamatult.
Kodukohvikus
räägime täna väikesest majast
Vallapalus metsa ääres
sügisjoonikuist lakas heinte sees
kallist koolivennast Jürist
kooli malevõistlusest trükivärvist
lõhnavast Kerese Malekoolist
Lõssovist Kullamist
kaheksa linna korvpalliturniirist
tempudest klassis koduteel
sügisudus krudisevas lumes
vallamaja saalist kus tegime
vahepeatuse lugesime ajalehti
drenaažtorude vedamisest jaotamisest
maaparandusobjektile kraavide äärde
Tartu keskkooliõpilase rõõmust
et on suvel juba mehe eest väljas
tuule ja päikese käes
kehas pulbitsemas noorusjõud
räägime täna doktor Tedremaast
neuroloogist koomapalati arstist
lahkunud sõbrast
heast inimesest
Erikohtlemine
Kui kaugele saab inimene tormata? Aju leemel, peatub äkki —
vastas masin, halastamatu tehisintellekt! Viimaks taandub
inimene alateadvuse keldrisse. Robot kisub ta sealt välja,
pistab pihku mürgipeekri: joo põhjani, viimane Sokrates!
