Igor Kotjuh: „Kuidas kujutada päeva”. Tõlkinud Katrin Väli ja Igor Kotjuh.
„Kite”, 2015. 125 lk.
Igor Kotjuhi kirjutistest ja pikemast tegevusest on jäänud mulje, et talle on elutähtsad kaks asja: luule ja headus. Hea luule ja hea koostöö, omavaheline läbisaamine. Tema koostatud ja toimetatud kaks mahukat köidet ühise pealkirja all „Kius olla julge”, mis koondavad väga erinevaid vaateid luulele, on selle kõnekas tunnistus, nagu ka pidev ja tihe ühistöö tõlkijatega.
Viljaka koostöö ilmekas näide on Kotjuhi värskeim raamat „Kuidas kujutada päeva”. Mõnes mõttes võiks seda pidada isegi omamoodi antoloogiaks, kuna lisaks autorile esinevad selles teisedki luuletajad: P. I. Filimonov, Andrei Hadanovitš, Kirill Medvedev, Arvo Mets, Sergei Timofejev. Tõlkeluulet vaheldumisi enda tekstidega on raamatuis ennegi kasutatud. „Kuidas kujutada päeva” on komponeeritud nii läbimõeldult, et kui nimed luuletuste alt puuduksid, ei paneks tähelegi, et tegu on eri autoritega. Selline mulje võib jääda ka asjaolust, et kõne all on tõlked.
„Ma tundsin üht poeeti…” alustab Igor Kotjuh tagasihoidlikult ja visandab vaid mõne iseloomuliku joonega tabavalt ja äratuntavalt terve portreede galerii. Viimase salmi sõnastus jääb mõnevõrra ähmasemaks, aga lõpeb suurejooneliselt: „see naine elas kõikjal / ja kõneles luule nimel”.
Luulest, luuletajatest, luuletamisest leidub selles raamatus tekste rohkesti. „Mida / sa / tahad / saavutada / oma / luuletustega”, kordab Igor Kotjuh aeglaselt ja selgelt — ning toob välja mitu võimalikku varianti: „et neil oleks kahurikogupaugu võimsus / [—] kuulipildujavalangu kiirus / [—] püstolilasu täpsus // [—] et sinu arvamust võetaks kuulda / et sinu nimi saaks kuulsaks / et sinust peetaks lugu”. Ning järgneb võrdkuju liblikavõrguga lapsest aasal, kus liblikaid pole.
Filimonov nimetab oma saatesõnas Igor Kotjuhi luuletajaks luuletajatele ja kinnitab: „Kindlasti panevad need luuletused teid mõtlema. Sellest luulekogust võib saada teie inspiratsiooniallikas.” Tõsi, luuletaja iga sõna pöördub tema vastu, aga samas paljude poole. Kotjuh ilmutab leplikku mõistmist: „Kõik kirjutatu leiab tagantjärele seletuse. / Kirjutajale pole antud olla tark enneaegu.” Kas seda võiks tõlgendada nii, et luule ütleb rohkem, kui luuletaja ise teab? Kindlasti suudavad mitmedki selles raamatus ilmunud tekstid öelda palju mitte ainult praegustele lugejatele, vaid ka tulevastele ajaloolastele; ehk just viimastele mõeldes on osa neist varustatud ääremärkustega.
Igor Kotjuh kõneleb selgelt ja osavõtlikult mitte niivõrd iseendast kui oma ajast — kroonilise varjusolijana, kellel hakkab ajalehtede keelest halb, kes püüab luule abil märku anda sellest, mis toimub meie ümber maailmas, kus kirjandus pole kirjandus, teater pole teater, kevad pole kevad, kuid väldib ometi igasugust paatost:
vabadus on nagu juust hiirelõksus
inimene on nagu hiir
kui ei söö sured nälga
kui sööd sured söömisest
Need read pärinevad päevast, mil ilmus uudis: Liibüa ranniku lähedal leiti laevatrümmist surnuna 50 migranti.
Igor Kotjuhi meetod on äratuntavalt ühtne: ta kogub nii elust kui meediast muljeid, mis puudutavad, ja laseb liigsel emotsionaalsel ollusel neist välja nõrguda. Ta korrastab ja järjestab oma tähelepanekud hoolikalt ja diskreetselt, vormistades need tekstidena, mis võimaldavad lugejal endal järeldusi teha. Või nagu selle on sõnastanud P. I. Filimonov: „Kotjuh pigem esitab küsimusi, kui pakub vastuseid. Vastuste üle mõelgu igaüks iseseisvalt. Kuid on ju mitmesuguseid küsimusi. Selles, mida küsitakse, selles, kuidas küsitakse, selles, millal küsitakse, avaldubki küsija isiksus, peitubki küsija vaatepunkt, küsija meeleolu.”
Siinkohal konkreetne näide: „sa sõidad vallutama Krimmi / justkui eesti luuletaja / ehkki kirjutad vene keeles / justkui vene luuletaja / ehkki ei kirjuta riimis / sõidad jänest vagunisaatjate kupees / telefonile tuleb ukraina reklaam: / ole mõnus / vajuta ok / ja loe anekdoote”.
Veel üks vahetu reaktsioon: „Vaikimine võrdub ükskõiksusega. Rääkimisest pole kasu. Täielik jõuetuse tunne. Nagu keegi oleks salaja loonud uue reaalsuse, kus kehtivad alternatiivsed loodusseadused ja alternatiivne formaalne loogika; ning sellel edasiarenenud alal toimuvad sündmused valituile, kõik teised pole olulised. [—] Ebareaalsed sündmused, tõeline lein ja nende vahel justkui tuhm klaas.” Kommentaar: „Päev varem oli Donetski oblastis tulistatud alla Malaysia Airlinesi lend 17, hukkus 298 inimest.” Luuletsükkel pealkirjaga „2014”, mis algab sõnadega „sel aastal oli võimatu kirjutada luuletusi”, annab hästi edasi seda pinget ja ängi, mida tol ajal tajusid paljud, kuid mille jaoks sõnu leidsid vähesed.
Kolmanda teemana kõneleb „Kuidas kujutada päeva” igapäevaelust, seda juba nimiluuletusest peale. Siin leidub kokkuvõtteid, näiteks „On koostatud nimekiri kõige suurematest probleemidest abielus” (kaks esimest sõna tunduvad tõlkes küll liiast) või kaherealine „Eeskujuliku perekonna tunnused”: „hoiused / hoidised”, mis mõjub mõnusalt mõrkjana nagu purk mullu marineeritud männiriisikaid. Aga ka klassikaliselt poeetilisi mõtisklusi: kui me sureme, mis saab siis meie armastusest? Ja liigutav, lohutav vastus: „kohamälu / tundeenergia / ühendavad / meie nähtamatud piirjooned”.
Igor Kotjuhi veendumus, et „on ikka olemas ilmselge ja vastuvaidlematu ilu / lõõskav ja meeletu ilu”, jõuab kõrge kaarega kirka tõdemuseni: „looduse ime muutub inimeseks / inimene muutub looduse imeks”, ja endamisi mõeldud mõtteni: „Mu oma naine / on kõigist Fellini naistest sada korda ilusam.”
Terve mõistuse manifestina kõlab mõte:
kui aga teeks kõik ülimalt mõistetavaks
koristaks oma elust ülemäärased
toimingud
ja koristaks mõningase koguse ennast
teiste inimeste eludest
nagu tühjad sõnad luuletusest
peamine on lihtsus
peamine on headus
Tundub, et siin on Igor Kotjuh sõnastanud midagi enda jaoks väga olulist. Ka üks Hadanovitši luuletus räägib sanitaridest, kes kõigepealt tulid naisele otsa sõitnud auto juhi juurde teatega, et kui ta maksab neile tuhat dollarit, jääb naine elama — „ja vaevalt nad mõtlesid / kas see on hea või halb / see, mida nad teevad / (ja seda väiksem on tõenäosus, et nad mõtleksid, / kui hea või halb see on)”.
Igor Kotjuh mõtleb hea ja halva, õige ja vale üle palju. Sergei Timofejevi küsimusedki pärineksid otsekui luuletaja enda suust:
Kas oleme oma elu praeguse hetkeni hästi elanud?
On meil alati olnud õigus?
Kas pole me jätnud midagi tähtsat kahe silma vahele?
Kotjuhi luule on kirja pannud vaoshoitud, tähelepanelik ja tundlik arutleja. Nii võib raamatut „Kuidas kujutada päeva” võtta ennekõike poeetilise traktaadina väärtustest, püüdena luua tasakaalu kõikuvas ja keerulises maailmas — just niisamuti, nagu tegi tema isa, kes valu trotsides püüdis hoolikalt kuuris puid laduda: „Viimane, / mida ta jõudis teha / maailma kooskõla jaoks.”
Parafraseerides Andrei Hadanovitši: Minagi olen rõõmus ja on ka põhjust. Selles luulekogus ei ilmunud ühtegi halba luuletust.
