Kümme südamelööki
*
Välk allikasse
korraga lõi kui viivuks
kohtusid silmad
*
Kuhu ka lähen
iga samm olla saab vaid
samm Sinu poole
*
Ülimast ülim
olendeile on antud
sulanemine
*
Taevas mu taevas
süda taob tähti ujub
rakke kujuneb
*
Kalju ja kalju
vahelist lõhet silm näeb
langemishetkel
*
Tuli truu teener
on äkkvihas pöörane
isekas isand
*
Ei ole püsi
veskitiibade vahel
tuul viib ja tuul toob
*
Tühjuse tantsus
täiuslikuna välja
joonistub mõte
*
Vesi hällitab
ilmale elu ja siis
kisub kaasa kosk
Siirderiitus
1
Tee äärest korjasin tundmatuid taimi,
mis lõhnasid nagu mõte.
Keetsin neist teed ja jõin,
kuni keha lõi surisema.
Siis kadus maailm,
nagu ma teda tundsin.
Küll mitte olemine,
liikumine Su poole —
pidev, piiril ja päral.
Olin korraga leek, laine, laul,
kivi ja pilv ja palve.
Ja siis.
Siis ilmusid sõnad.
2
Mõte on mandlipuu,
luuletus martsipan,
psühhedelikatess.
Nõnda kõneles
selgelt ja vägevalt
keegi mu sees — aga kes?
3
Nüüd on ta tulnud; see, mida Sina nimetad sügis.
Õhk tulvil klaaspaleesid, kuulmatu klirin.
Must toonekurg seisab mu toas.
Lehvik vahendab teispoolsust, hing liigub sisse ja välja.
Möödub õhtuid, tervitamata. Ma ei tõsta raamatust peadki.
Ei ole nii puhast mett, mis maitseks kui Sina,
nii puhtaid mõtteid.
Mu laubal koguneb kiri,
mõõga märk.
Aeglane, selge ja kuldne, käskiv unede hääl.
Seda ma tunnen, ei näe.
Küll näeb must läbi
sügis.
Tühjadest klaaspaleedest
must toonekurg tõuseb lendu.
Tiivad, avatud raamatu lehed, lehviku liikumine,
hingeõhk, vaikne klirin.
Ei ole nii puhast mett, nii puhtaid mõtteid kui Sina.
Sa tead, see maailm ei kesta rohkem kui silmapilk
igavest rahu.
4
Püsi karekristall.
Ära lase end lihvida
kroonijuveeliks.
Ärgu su pärast
alaku ükski sõda.
5
Läbi udupimeda pargi
uned ikka veel sinna viivad,
kus nagises trepp ja nagi
sõnatult võttis tiivad.
Hetk seiskus, paiskus
ja heiskus —
siiruse kohutav kiirus.
Kõik ajad korraga kohal.
Valguseviiru sees nägi,
mismoodi me voodi kohal
lainetas peegellagi.
6
Mis on võrrandi mõte?
Ta kirjeldab
meile veel tundmatuid suhteid
ja seadusi.
Rahulik, alasti kõik.
Tühjus kõnetab tühjust,
tuul puudutab tuult.
Kaks võrratust,
samaväärsed ja ääretud
võrratus võrdsuses.
7
Hallollus ja tumeaine
heitlevad vaikides. Seal
korraga välgatab kiir
Ockhami habemenoal!
Ära kiirusta, Hamlet.
On üksainuke tee,
kus ei väärata kulg —
keeruline kui teokarp,
kerge kui udusulg.
8
Viimane valgustus
läbi liha ja luu
lahendab valemi, taandab
su üheks kübemeks
tolmust.
Tolm! Nii tuttav, nii tappev.
Ta kibedus tihti
teel kippus matma hinge.
Kahetsus, häbi ja hirm
su südame hõõrusid puruks —
selleks, kes oled.
Puru,
sillerdav valgusetolm
enne sõnade saabumist.
9
Ära karda ja ära muretse
enese pärast.
Keda kohtad kõikides peeglites,
tuleb ja läheb.
Su keha on kookon. Seal suigub,
kiigub maailma hing.
Kui ärkab, lahti lööb tiivad,
siis korraga hooga
lähenevad kõik tähed:
vahet ei ole.
On lõpmatuse
sirge sillerdav ring.
Meel ärkab vaikuse särast.
