Elisabet, Vääna-Jõesuu, mai 1941

Me istume oma suvila verandal ja vaatame merele. Arturil on jalas oma hästiistuvad püksid, mida ma täna nõelusin ja triikisin. Need on ilusast inglise villasest ja mu nõelatorked ja niidijäljed on märkamatud. Kostab meremüha, mis on nii abstraktne, et meenutab mulle vahel kaugel liikuvaid tanke või röntgeniaparaadi surinat meie Krulli haiglas. Nüüd, 41. aastal, on kõik need helid muutnud mu kõrvad kuidagi valuliselt tundlikuks. Ka mere müha ja metsa kohina suhtes, mis varem on alati olnud lausa painavalt ilusad.

Artur lehitseb fotoalbumit, mille ta tõi vargsi ministeeriumist siia suvilasse, justkui kartes, et see ükspäev ta töölaualt kaduma võib minna. Ta tõstab jala üle põlve, pöörab krabisevat pärgamendist vahelehte kui kommipaberit ja muigab uut fotot silmitsedes.

„Mis sulle nalja teeb?” küsin ma.

„Vaata,” nihutab ta albumi mu vaatevälja. „Siin me poseerime Kadrioru lossis koos Pätsu, Piibu ja Inglise saadiku Gallienne’iga, kes on oma volitusi esitamas. Ja nädala pärast…” Ta jääb vait.

„Nädala pärast?”

„Nädala pärast oli kõik läbi… ja sügisel likvideeriti ka välisministeerium.” Ta hakkab naerma. Ta naer on justkui itsitus, mis on üle keenud või mürgiseks muutunud.

Ma olen näinud Arturit ka varem omaette naermas. Oma ilusat itsitavat meest. Endist saadikut. Alati nii sirge seljaga. Juuksed kammitud üle pea. Ühed ja samad lemmikpüksid, nüüdseks uuesti ja uuesti nõelutud ja triigitud.

Ma ohkan ja pööran pilgu merele.

„Me oleksime võinud Taani jääda,” lausun ma. „Mäletad, Niels pakkus sulle osalust suures laevaühistus. Mina oleks saanud tööd haiglas. Ja poisi kooli direktor tahtis teda lapsendada, kui kuulis, et me ära sõidame.”

Nii andekat last ei saa te ometi sõtta viia, oli ta mulle öelnud.

Eestis ei ole sõda hullem kui Taanis, kui see ükskord lõkkele lööb, olin ma vastanud ja ta peale pahaseks saanud. Nüüd sellele mõeldes tahaks ma huulde hammustada.

„Sa ei pea sellest rääkima,” ütleb Artur, „kui kodumaa kutsus, siis tuli minna.”

Minna, tulla, mõtlen ma. Pikali heita, lippe lehvitada, Vene tankide ette end heita.

Arturi kulmude vahele on tekkinud kurruke. Ma tean, et ta ei taha sel teemal enam rääkida.

Aga ma olen kui kuri takjas, kes on kinni jäänud ta särgikraele.

„Sa oleksid saanud Eesti jaoks välismaal rohkem ära teha… selle asemel, et siin nõukogude juristitoolil oma püksitagumikku kulutada. Mina neid pükse enam ei nõelu,” ütlen ma. „Võid osta endale uued, vene püksid.”

Ma mõtlen Illumi kaubamaja valgustatud akendele Strögetil ja nendele riietele, mis rippusid nukrate liikumatute mannekeenide seljas. Nüüd on ka Arturi nägu jäänud kuidagi liikumatuks. Tema vahane pilk meenutab üht nendest poeakna mannekeenidest.

Me olime sõitnud oma õõtsuvas Chevrolet’s vastuvõtule kuningalossi. Mul oli seljas Chaneli tumelilla siidkleit ja ma ei kujutanud ette, et see elektrivalgus, mis nii mahedalt autoaknasse langes, kunagi tuhmub või hoopiski unes mu silmi pimestab. Ma panen silmad kinni ja näen lossi säravaid lühtreid endast mööda keerlemas ja Pärsia sultani pullisilmades vastu peegeldumas. Ta vaatab mulle oma hõõguvate söetükisilmadega otsa ja ütleb, et tahab mind naiseks. Võtab endale koos kõigi mu lastega.

Ma oleksin ilmselt olnud naine number 188 tema kõrgete müüridega haaremis. Aga lastel oleks võib-olla olnud tore sultani aias kullatükkidega mängida. Pärast, õhtul koju sõites sain Arturilt pragada, et ma nii kõvasti naersin. Ma olen maatõugu ega suuda ohjeldada oma häält.

Teen silmad uuesti lahti, vaatan Arturile otsa ja küsin püüdlikult mahedal häälel: „Mis aasta see oli, kui Pärsia prints mu kõrval kuningalossis istus?”

Artur on mu küsimusest hämmingus. Siin suvilas võib ta olla hämmingus ega pea kontrollima oma näoilmet.

„Sa istusid Iraani saadiku kõrval. See oli kolmekümne üheksandal, ülemöödunud aastal…” vastab ta, „enne meie ärasõitu.”

Jah, me olime sõitnud ära 39. aasta suvel. Ja olnud kui kajakad, kes lihtsalt tiivad tuules lahti löövad ja süütult üle mere lendavad, teadmata midagi lepingutest, paktidest ja nende salajastest protokollidest.

Ka nüüd ei tea me täpselt, mis nendesse salaprotokollidesse on kirjutatud. Me lendame kui kajakaparved suurte kalalaevade ahtri taga. Teadmata, kuhu nende laevade kaptenid meid tüürivad.

Ma tõmban jakihõlmad koomale ja võtan klaasist veel lonksu šampanjat. See teeb mu meele vahuseks ja jalad sültjaks.

„Kuku!” kuulen ma äkki. See kostab üsna lähedalt. Majaesise lehtpuu oksalt. See on kägu.

„Kuku, kuku…” ütleb lind uuesti.

Lapsena olin ma hinge kinni hoidnud ja lugenud, mitu korda kägu kukub, et saada teada, kui mitu aastat on veel elada. Ma olin kartnud, et kägu lõpetab kukkumise liiga vara. Praegu ei loe ma ta kukkumise kordi. Me oleme kõik juba kukkunud. Alates baaside loomisest, sellest hetkest, kui Vene tankid sõitsid Eesti teedel ja tänavatel. Mulle ei meeldinud nende roomikud, mis kriimustasid asfalti, jättes sinna jäljed, mida kojamehed ei suutnud ära pühkida. Nende mürin oli peitnud end mu kõrvu ja nende kütuse lõhn tunginud mu ninasõõrmetesse. Ma tean, et mind ei kutsuta enam ballile ei siin ega ka kuskil mujal. Kuid hõbekingi hoian ma ikka veel kapis.

Ma kuulan kukkuvat kägu. Ta lakkab hetkeks kukkumast, lendab veelgi lähemale ja alustab siis uuesti. Ma väristan õlgu. Merelt läheneb niiske tuulehoog. Ka Artur on tõstnud pilgu ja jäänud kägu kuulatama.

„Kas pole imelik?” ütlen ma. „Kägu — meie majale nii lähedal.”

Ema oli öelnud, et kui kägu metsast välja lendab ja maja lähedal kukub, siis kuulutab see õnnetust. Ma tahaks seda Arturiga jagada, aga tean juba tema vastust. Eelarvamused. Vananaiste jutt.

Mina aga usun musti kasse ja kägusid. Ma tõusen püsti, astun veranda lahtisele aknale lähemale ja otsin sõnumitoojat silmadega. Ma ei näe teda, kuulen vaid ta kukkumist. Kuulen ka omaenda südamelööke ja puupõranda naksumist. Tunnen mere niiskust oma nahal ja lõdisen.

Kägu jääb vait. Ma pööran ümber ja astun aeglasel sammul Arturi poole. Oma targa ja kena eesti mehe poole, keda ma ikka ja alati armastan. Pole viga, mõtlen ma, me kõik õpime ära vene keele ja laulame koos mögafonidega marsitaktis „Kalinkat”. Meil on meie suvila, siin ilusal Vääna-Jõesuu rannal, mis on nüüd lõpuks valmis ehitatud ja antiikmööbliga sisustatud; iga ese meenutab siin eri linna. Ma lasen pilgul majas ringi käia, justkui oma valdusi meelde talletades.

Kas tulevik sisaldab rohkem veetilku kui see jahe meri me ümber? Kas selles on hapnikku, küsin ma endalt.

Artur lehitseb jälle fotoalbumit. Ta silmad süüvivad Inglise delegatsiooni.

„Nad ei jäta meid,” ütleb ta vaiksel häälel, justkui iseennast veenda püüdes. Ma mõtlen meie võluvale sõbrale Gallienne’ile, kellega me nii palju pikki õhtuid siin majas veetsime ja kellel on sama ilusast tviidist püksid kui Arturil. Ta ajas mulle mõõdukalt hirmu peale, kui naljatas, et viib mu Londonisse, kui Stalin peaks Arturi enda juurde Kremlisse kutsuma. Ma vaatan lõbusate nägudega mehi poseerimas kontrastsel fotol ja kujutan ette, kuidas Gallienne astub pildilt maha ja ronib albumist välja, et meid endaga Londonisse kaasa viia.

1. H. Gallienne, London, detsember 1941

Ma astun edasi mööda välisministeeriumi vaipa, mis summutab mu samme ja mõtteid. Ma tahaks päästa oma sõpru, kuni pole veel hilja. Viis aastat ühes kohas kasvatab alla uued nähtamatud juured, isegi kui muld on võõras ja üsna viljatu. Isegi kui see pinnas on maailma ääremail, kus päikest ei paista.

Ma puudutan sõrmega ettevaatlikult lõuga, kuhu habemeajaja oli täna hommikul sisse lõiganud. Väike märkamatu täke oli ometi haav, millest immitses verd. Habemeajaja oli hoidnud mu lõual maarjajääd ja ülevoolavalt vabandanud. Kas ka tema käed on pommitustest värisema hakanud? Ma ei ole rindel, kuid saan ikkagi haavata. Tulest kõrvetamata ei pääse. Ma naeratan ilma põsemuskleid liigutamata.

Mida teha mu Eesti-sõpradega? Stalin tahab neid endale ja meie ei taha oma liitlast pahandada. Churchilli jaoks on nad juba piibust kerkinud suits. Roosevelt on esialgu kahevahel. Ta ei muretse mitte baltlaste, vaid Rahvaste Liidu pärast. Mida nemad sellest järeleandmisest arvata võivad.

Jõuan viisakalt naeratava sekretäri lauani.

„Kas pole kena hommik,” tervitan ma teda reipalt.

„Ilm on imeilus,” vastab ta, „palun astuge aga kohe edasi.” Ta tõuseb kärmelt ja avab tammepuust ukse. Ma ei peagi täna ooteruumis istuma ja oma ringiuitavaid mõtteid koguma.

Välisminister vaatab mind naerval pilgul puhmas kulmude alt. Ta vuntsid kerkivad vaevumärgatavaks tervituseks.

„Kuidas käib käsi meie endisel Eesti saadikul?” küsib ta. Kas ma tunnen iroonilist nooti tema hääles? Ta osutab punase sametkattega tugitoolile teisel pool massiivset kirjutuslauda.

„Saadiku missioon jäi kahetsusväärselt lühikeseks,” raputan ma muiates pead ja võtan istet.

„Kulla mees, ka chargé d’affaires’i aastad tulevad arvesse,” lehvitab ta õhus käega, „Tema Majesteeti saab teenida ükskõik mis nime all.”

Kummardan viisakalt ja heidan talle sugestiivse pilgu. „Need olid meeldejäävad aastad väga sümpaatsete inimeste keskel.” Ma proovin tõsta kääbusriikide väärtust vähemalt oma suhtumise kaudu. Kuid poliitikas ei loe emotsioonid.

Eden jälgib mind hetke pingsalt ja langetab siis pilgu paberitele oma hästikorrastatud laual. Tal on suursugune kabinet, mis ei meenuta küll Eedeni aeda. Paradiisiga sarnaneb see mees ainult nime poolest. Ärge oodake temalt õndsust.

„Molotov on meile seekord esitanud üheksapunktilise kava Euroopa piiride muutmise kohta,” lausub ta iga sõna eraldi rõhutades.

Mõtlen, et peaksin kohe vastuargumendi välja käima. See lause on mul pähe õpitud.

„Aga me oleme iseseisvuse kaotanud riikide õiguste taastamise seadnud üheks oma eesmärgiks Atlandi Hartas…” Ma teen äraootava pausi.

„Ära selle pärast muretse,” pareerib Eden mu vastuväidet käega. „Stalin on nõus ka Atlandi Hartale alla kirjutama. Raskem on veenda ameeriklasi…”

Eden tõstab pilgu ja vaatab mulle mõtlikult otsa.

„Cordell Hullil on vastuväiteid, aga ka Ühendriike huvitavad majanduslepingud Venemaaga…”

Eden nihutab end toolis ja naeratab iseteadlikult. „Tänu meie survele tegi president Roosevelt huvitava kompromissettepaneku. Tunnistada Balti riigid Nõukogude Liidu osaks, kuid seal elavad rahvad, kes ei soovi elada selles režiimis, evakueerida koos kogu varandusega.” Eden teeb justkui mõttepausi ja lisab: „Huvitav, kuidas venelased sellesse ettepanekusse suhtuvad…?”

„Stalin on sellega juba algust teinud ja kümneid tuhandeid evakueerinud. Ainult ilma varanduseta,” vastan ma.

Edeni silmadest käib läbi naeruvine, kuid ta ei kõverda suud.

Ta puurib oma pilgu uurivalt minu silmadesse ja küsib: „Sina tunned Balti regiooni paremini. Mõtle sellele küsimusele.”

„Mõte on huvitav,” lausun ma ettevaatlikult, „aga kuhu neid evakueerida? Kardan, et see tekitaks kirjeldamatuid raskusi…” Ma mõtlen Soomele, keda me algul toetasime ja kellele me nüüd olime sõja kuulutanud. Balti riikidel pole palju naabreid ja Vene tankid on seal asendunud Saksa tankidega. Sõda pole veel lõppenud.

„Jah, aga see punkt tundub olevat tõsiseks komistuskiviks meie omavahe­lises lepingus… Me ei asu ju Venemaaga sõjajalale Balti riikide ja Abessiinia pärast,” ohkab Eden ja tõuseb toolilt. „Pealegi on nende iseseisvus olnud ääretult lühiajaline.”

Ma tõusen samuti ja lausun kobamisi: „Ehk õnnestub Molotoviga sel teemal veel kaubelda… Hitler küll nõustus juba kord tema soovidega. Kas meie siis niisamuti?”

Eden ulatab mulle käe, andes märku audientsi lõpust.

„Midagi peab alati ohverdama,” ütleb ta ja muudab siis hääletooni. „Edu sulle järgmiseks missiooniks konsulina teisel pool ookeani!”

Ma surun kätt, naeratan, kummardan ja pööran ümber. Seekord tundub koridor Edeni kabinetist välja astudes eriti pikk. Ma mõtlen evakueerimisele koos varandusega, mis näib olevat absurdne.

Stalin võib evakueerimisplaaniga ehk isegi nõustuda, sest ta teab, et hiljem ei ole liitlastel rahvast kuhugi panna ja tema võib nad Siberisse suunata. Eesti välisministeeriumi protokolliülem Artur oli arvanud, et kui Stalin maa vallutab, vahetab ta välja ka kogu rahva, nii nagu oma endise parteiladviku. Küllap jääb see evakuatsioon siis ka Stalini hooleks. Ma mõtlen õhtutele, mida veetsin Arturi ja Elisabeti seltsis, merd vaadates ja sealt puhuvate sõjatuulte kurssi ennustades. Ma ei näe enam nende merevaadet. Mu kirjale pole tulnud vastust. Ilmselt on see kinni jäänud kuskile NKVD lauasahtlisse.

Ma kujutlen Arturit ja Elisabeti istumas oma kena suvila verandal pärast sõja lõppu. Siis joovad nad teed juba hõbedasest Vene samovarist. Nende raadiost kostavad marsilaulud ja nad söövad lõhe asemel Vene kaaviari. Mina aga teenin sel ajal Tema Majesteeti juba Ameerikas.

Kehitan õlgu ja kuulen, kuidas mu kõht koriseb. Hommikul olin ma joonud vaid tassi teed ja söönud ühe scone’i ja kaks ploomi. Nüüd valdavad mind korraga pingelangus ja nälg. Süda ihaldaks lõunasöögiks Lincolnshire’i vorsti… aga piisab ka biifist, otsustan ma.

Elisabet, Lebjažje, september 1942

Täna on õnnelik päev. Naabritüdruk Galja on mulle saladuskatte all teatanud, et naaberkülas käib loomapeetide koristamine ja traataiad on maas.

Loomapeeti saab küpsetada ja keeta. See on tõeline toit. Juba mitu kuud olen ma laagri sööklas lürpinud ainult hapukapsa keeduvett, milles ulbivad üksikud libled. Praegu tundub mulle, et peedid on kõige ihaldusväärsemad asjad kogu universumis ja et nendest sõltub minu õnn. Peetide nimel olen ma nõus riskima eluga. Ma tean, et varguse eest kolhoosi põllult saab 25 aastat, aga see ei muuda mu meelt. Kohendan seljas vana kartulikotti ja lonkan vaikselt edasi. Kand teeb ikka veel valu sealt, kuhu palk parvetamisel kukkus.

Lebjažje suvi on lühike ja ähvardab iga hetk muutuda talveks. Täna ei ole taevas ei kuud ega tähti ja kogu maailm tundub kottpime. Hea on käia pakkudega sillutatud teed. Ma kuulen oma viiskude sahinat. Kui meid väljasaatmisel eraldi meeste ja naiste gruppideks jagati ning eri rongidesse pandi, jäid minu kätte kõik meie riided. Arturi kätte aga meie kõigi jalanõud. Nüüd võin end mähkida Arturi suurde inglise villast mantlisse. See aitab külma vastu ja levitab ikka veel tema lõhna, justkui oleksin tal kaisus. Oma Chaneli ballikleidi sain vahetada viiskude vastu. Kummaline on vaadata, kuidas kohalik turunaine nüüd minu tumelillas ballikleidis lillaks tõmbunud kartuleid müüb.

Ma ei tea, kas Arturil on õnnestunud mu hõbekingad toidu vastu vahetada? Kuidas ta talvel viiekümnekraadises pakases ilma palituta hakkama saab? Räägitakse, et need, kes meestelaagrites haigeks jäävad ja surevad, visatakse lihtsalt jõkke. Kes kaldale kinni jäävad, nendest saab näljaste huntide roog.

Kuid ma ei taha enam mõelda Arturile ega mõnuleda enesehaletsuses. Mõtlen parem sellele, kuidas mul on vedanud. Ma ei tunne väsimust ega peedikoti raskust seljas, sest ees ootab igatsetud kõhutäis. Ma kujutan juba ette, kuidas ma neid loomapeete käes hoian, pesen ja puhastan, tükkideks lõikan, keedan ja aurutan. Seepärast ei tundu külatee ei tolmune ega konarlik, vaid on siledate unistustega sillutatud.

Siis kuulen ma samme.

Mulle longib vastu kõhetu külapoiss ja heidab mu kotile pika pilgu.

Ega ta mind ometi ära ei tunne ja üles ei anna? küsin ma endalt.

„Praegu kõik magavad,” vastan ma endale sosinal, teades, et kõik ei maga kunagi.

Külamajad hakkavad lähenevas koiduvalguses paistma.

Sedamööda, kuidas on juurde tulnud uusi väljasaadetuid, on meid lastega tõstetud aina halvematesse oludesse. Nüüdseks oleme jõudnud Nadežda Nikititšna väikese aknaga kartulikeldrisse, mis on kohandatud väljasaadetud perekondade jaoks. Ainult kartuleid siin enam ei ole. Minu õmblemisoskus, mille toel olin omal ajal Arturi armsaid pükse nõelunud, tuleb siin kasuks. Päevasest metsatööst vabadel tundidel koon ja õmblen. Viimase kampsuni vahetasin kotitäie kartulite vastu. Aga peagi selgus, et kõik kartulid olid külmavõetud ja läksid keetmisel magusaks. Lastele see magus maitse isegi meeldis.

Ma vaatan mõnuga kotitäit varastatud loomapeete, oma tänaöist saavutust, ja mõtlen, kuidas küll saaks neid keeta, et lõhn mind naabritele ära ei annaks. Esialgu pean neid ehk toorelt närima. Aga praegu ei suuda ma isegi seda. Hiilin tuvihalli majaosmiku juurde ja ronin keldritrepist meie allmaailma, lootes, et ükski Orfeus mind taga ei otsi. Ma vaatan laua all õlgedel magavaid lapsi ja heidan roidunult madratsile. Proovin uinuda, sest väljas on juba valge.

Koputus uksele lõikab mu une läbi. Ja siis see koputus kordub. Mu süda seiskub hetkeks. Kas külapoiss andis ikkagi meid üles? Kas keegi märkas peedivargust?

Tõusen madratsilt, lükkan peedid kärmelt kapi alla, aga nad ei taha sinna kuidagi ära mahtuda.

„Kes seal on?” küsin ma.

„Teile on teade,” kostab ukse tagant kähe hääl.

Ma tõmban Arturi mantli hõlmad koomale ja avan keldriukse.

Ukseavas seisab morni näoga käskjalg, sirutab mulle paberi ja pliiatsi. „Kirjutage alla!”

Võtan pliiatsi oma värisevasse kätte ja mõtlen, mis nüüd? Vähemalt ei ole ma veel täna surmalaps ja söön varsti peete. Ma annan allkirja kollakale õhukesele paberile. Mees tõmbab mu käest pliiatsi ja annab mulle väikese kokkumurtud paberilehe, millele on kopeeriga trükitud read:

„Surmateade. Teatame teile teie mehe Artur Janovitš…”

Ma neelatan, kuigi sülge ei ole. Ma ei tea, kui kaua seal seisan. Viimaks tunnen kõhtu valgumas jäist raskust ja märkan, et Arturi mantli hõlmad on lahti vajunud. Olin lubanud talle kõikjale järgneda. Kas ka taevasse? Ma vaatan laua all õlgmadratsitel magavaid lapsi, keda ka NKVD käskjalg pole suutnud päriselt äratada ja kes on nüüd tagasi süütusse unne langenud. Ma oleksin pidanud jätma nad Taani. Laskma nad ära lapsendada. Viima Inglismaale või Pärsia sultani arvutute lastega Allahi aeda mängima. Ma tõmban Arturi mantli hõlmad koomale, peidan oma ninasõõrmed selle kraesse ja vaatan väikesest aknaaugust välja. Pisarate asemel on hakanud sadama lund. Mida mul on veel oodata? Mis mõtet on mul ilma Arturita veel mööda päevade redelit ülespoole ronida? Isegi kui meid lastakse ühel päeval Lebjažjest tagasi Eestisse, kuhu on meil minna, kui kodu enam pole? Kui Eestit äkki enam ei olegi?

Nüüd pean ma säilitama rahu ja kirjutama kõikidele meie sõpradele, Inglise saadikule, Taani kuningale ja ehk isegi Pärsia printsile. Ma pean neid teavitama Arturi surmast. See on minu kui diplomaadi naise kohus. Isegi, kui kõik mu kirjad jõuavad vaid NKVD prügikasti.

Ma mõtlen vaatele meie Vääna-Jõesuu suvila verandalt. Merelainetele, mis mürisevad kui tankid või röntgeniaparaat, kuid mis on võib-olla ikka veel meie meri. Kuulan, et mitte kaotada silme eest sihti. Kummardun ja tirin kapi alt peidust kartulikoti, kust veereb välja loomapeet. Ma otsin oma noa ja hakkan peeti koorima.