Olavi Ruitlane: „Vee peal”.

ZA/UM, Tallinn, 2015. 196 lk

Nende ridade trükis ilmumise ajaks on Olavi Ruitlase proosaraamat „Vee peal” saanud ohtralt kiita arvustajailt ja minister Mart Juurelt isiklikult ning napsanud tänavuse Bernard Kangro kirjanduspreemiagi, mida annab välja Võru maavalitsus Võrumaaga seotud autorile või teose eest. Sama preemia on Ruitlasele osaks saanud varemgi, 2005. aastal raamatu „Kroonu” eest, mis toona oli juba käsikirjana romaanivõistlusel teise koha pälvinud. Vikipeedia annab ka teada seni justkui tähelepanuta jäänud seiga, et ajakirja „Kalastaja” kalastusteemalisel kirjandusvõistlusel sai Ruitlase „Kalamehejutt” 2001. aastal esikoha. „Vee peal” kontekstis on see kahtlemata märkimist väärt. Sest Ruitlane on samavõrd nii kala- kui kirjamees ning „Vee peal” ongi ühtpidi võttes Võru linna all Tamula järvel õngitsemise käsiraamat.

Ma ei ole kalamees, see kogemus mul peaaegu puudub, ehk siis olen vaid seltskondlikus mõttes korra Stockholmi saarestikus kitsas paadis ulpinud, õng kuivalt käes tilpnemas, sest ussi ei hakanud ma konksu otsa ajama. Tundsin end sellesse rolli surutuna üpris ebamugavalt, ent seda kompenseeris kaaslaselt kuuldud kultuurilooline klatš, mida ma püüdma olin läinudki. Ja näkkas! Just seetõttu lugesin ma Ruitlase raamatu kalapüügist pajatavaid lõike erilise kaasaelamiseta ja puhtast uudishimust, üksnes kirest soravalt esitatud uudse informatsiooni vastu. Täiesti üllatav oli mulle teadmine, et ka Tamula järves on või oli vähemalt aastal 1982 ka angerjat, seda nõukogude delikatessi! Praegu püüavad Mait Klaassen ja Igor Kelt seda Vagulast, tõsi­asi, milles võib maaülikooli vastavaid üllitisi sirvides veenduda. Ma ei kahtle, et ka Ruitlase raamat on tõetruu, ehkki iga Võrus elav lugeja ei pruugi minuga nõustuda. Raamatu tõepärasust sisendaval Võru linna ja Tamula järve kaardil tagakaane siseküljel on isegi tegevuspaigad ja parimad kalapüügikohad ära näidatud, nii et mine ja muudkui püüa, kui täna võtab. Lilli-Krõõt Repnau illustratsioonid väärivad eraldi esile­tõstmist: saab kätte nii pildi sellest, mis kala või riistaga on tegemist, kui ka emotsionaalse seose tegelaste ja sündmustikuga.

Minagi olen päritolu poolest võrukene ja seetõttu võtab mu arvustus paratamatult isikliku tooni. Meil on Ruitlasega kuus aastat vanusevahet, mängumaadel me ei trehvanud, aga paar aastat samal ajal ja samas koolis oleme käinud küll. Ruitlase raamatu tegevusaeg vältab augustist 1981 sügisesse 1982, ses vahemikus saavad nii Ruitlane kui tema minajutustaja kolmteist aastat vanaks, sureb Leonid Brežnev ja ilmub Hando Runneli „Punaste õhtute purpur”. Kaks esimest seika leiavad teoses märkimist ja süvendavad tõetruudust, kolmas tundub samuti kuidagi oluline. Tolsamal sügisel tulin Tartusse, kus riiklik ülikool juubeldas 350. sünnipäeva. Mäletan aga selgelt, et Runneli „Punaste õhtute purpuri” (1982) sain Võru raamatupoest osta küll vabalt ja ühe eksemplari saata sõjaväkke Kalev Kudulegi, aga seda raamatut pidi poeriiulil oskama näha, sest vaateaknal seda ei eksponeeritud. Miks ma seda siin üldse mainin? Põhjuseks on, et just see raamat pani värsside avaldamisega alustanud Ruitlase tema oma sõnul mõtlema. Ja mõtlejaks, kelle võrukeelsed veerud „Uma Lehes” vanainimesi mitte üksnes ei hirmuta, vaid ka lõbustavad, on ta ka jäänud. Selliseks maa- või veelähedaseks, sest mida seal kala näkkamist oodates muud ikka teha kui mõtteid mõlgutada. Jajaa, mõtelda on mõnus, ja lugejal mõnus lugeda. Ka meie noorem kirjandus võlgneb Runnelile teinekord üht-teist sealgi, kus seda esiotsa märgata ei mõista.

Kaldun mälestustesse, aga ehk just see aitabki natuke ka Ruitlase küsimärgi all seisvat tõetruudust selgitada. Ruitlane elas Leegeni tänavas üsna järve ääres, nagu ta kohe raamatu algul teatab. Mina elasin alguses päris linnasüdames Lenini, õige nimega Jüri tänavas. Kuigi Lenin oli suur kommunist ja Võrus 1918. aastal üles poodud Oskar Leegen vaid väike revolutsionäär, oli meie ühetoaline elamine neljandalt korruselt avanevast vaatest hoolimata ikkagi väga kitsukene. Järve äärde sattusin varasemas eas üsna harva, lubatud mängumaa piirdus Lenini, Tartu, Kreutzwaldi ja Gorki tänava vahele jääva kvartaliga. Mispärast kannab Gorki tänav Ruitlasel juba siis Katariina nime, jääb mul mõistmata, kui kõik on kord juba nii realistlik. Villa Olga pärija ja praegune elanik pani meie vestluses pahaks, et Ruitlase raamatus on selle koha peal Villa Marie. Veel hullemaks läheb olukord siis, kui selgub, et Ruitlane ei olnud sugugi hüljatud laps, keda teisest eluaastast peale kasvatasid vanavanemad, nagu raamatus must valgel seisab. Kus on tõde, mis ta vassib, küsib nõutu lugeja.

Ent seal see kunsti tõetruudus just peale hakkabki! Kui Ruitlane tahtnuks, kirjutanuks ta puhtakujulise auto­biograafia elust Nõukogude Eesti järveäärse väikelinna tagahoovis, mis ilmunuks „Petrone Prindi” „Aja Lugude” sarjas ja saanuks vahest sama populaarseks. Aga just seda ta teha ei ole tahtnud. Ruitlane on tahtnud luua oma maailma ja teha kirjandust, nagu kirjanikule kohane, ja selle juures kehtivad väheke teistsugused seadused. Või siis ainult need reeglid, mis kirjutaja ise endale seab. Seda, kas Ruitlane ka päriselt tegi Tamulal huligaanse tiiru Feliks Pärtelpoja paadiga, ei saa me ilmselt kelleltki peale tema enda küsida, sest vahele ta ei jäänud, aga Pärtelpoeg oli päriselt olemas ja elaski kaupluse „Vanalinna” majas oma aja kohta ilmselt väga nooblis korteris. Vähe puudub, et Pärtelpojast oleks saanud tegelane Juhan Smuuli poeemis „Järvesuu poiste bri­gaad”, sest Pärtelpoeg oli Leevaku hüd­roelektrijaama ehitamise ajal ELKNÜ Võrumaa komitee I sekretär ja kamandas seal teisi. Aga Smuulgi hoiatas prototüüpide otsimise eest ja kuulutas ka nimetsi mainitud poisid koondkujudeks.

Kunsti tegemine ja ilukirjanduse kirjutamine on üldse üks suur risk ja Ruitlane on selle riski võtnud. Sest kui sisetunne ütleb, et nii on parem, ja tekst seda nõuab, pead mängima lugejaga, tegema oma teoses naise lolliks või salgama maha oma vanemad. Ja ühtlasi pead ka andma endale aru, et vastutad oma loominguga nende lugejate ees, kes su kunstitõde elulise tõepära pähe võtavad ja su mänguga kaasa ei lähe.

Kriitikas on kõlanud ka hüüdeid, et Ruitlase raamatuga on sündinud meie kirjanduse „Bullerby lapsed” või siis uus „Kevade”. No mis te nüüd! Minu veidi distantseeritud hoiakut tingib vahest asjaolu, et üleekspluateeritud „Kevadele” eelistan Oskar Lutsu loomingust „Kirju Maarjale” ning Astrid Lindgrenist on mu vaieldamatu lemmik „Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses”, ja nendega on Ruitlasel hoopis vähem pistmist. Olgugi Ruitlase tegelaste hulgas Lible vasteid õige mitu, aga ontliku laste- või noortekirjanduse kohta sisaldab „Vee peal” liiga räiget peksustseeni ja kõneldakse kasutatud naistest. Eks sest nõukogude värgist arusaamine nõua noorematele lugejatele samasuguseid selgitusi kui sajanditagune Lutsu kirjeldatud kooliolustik. Siiski, kui Luts, siis pigem „Tagahoovis”. Aga ega „Vee peal” ole nende võrdlusvõimatuste tõttu kehvem ja mõni lõik võibki tuleviku koolikirjandusse tee leida. Ruitlane kirjutab täiskäiguga oma eripärase lapsepõlve lõppemise loo, pahvib esimesed mahvid suitsu, laseb endale kinkida võrri asemel paadi ja piilub tüdrukuid ning saab selle kõigega valmis ühe oma parima loo.

(:)kivisildnikul on õigus, kui ta ühes kommentaaris Ruitlase kohta on öelnud: „Konverentsidel temast ei räägita. Aga viskad kontoris luuleraamatu lauale ja kõik loevad. Sisuga meelelahutus ongi lagi.” Proosaga on tegelikult sama lugu. Pealegi, kui sa ainult kildu paned, pane pealegi, aga ega sa siis ikka nagu päris kirjanik ei ole. Pikemat proosat välja haududa on hoopis teine tegu, see nõuab rohkem visadust ja tööd teksti kallal, mitmekordset kirjutamist ja mahatõmbamist, sest ega valmis laused ja ladus jutt tule niisama. Ning siin tuleb kannatlikkuse kasvatamisel vahest tõesti appi too sikutiga kalapüük, millega tegelevad pakaselisel valgel järvejääl konutavad mustad täpikesed. Ruitlasel on seekordne kalalkäik õnneks läinud. Lugeja on õnge võetud.