Kärt Hellerma: „Seniitvalgus”.

Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn. 160 lk.

Saja aasta tagune ameerika luuletaja Don Marquis märkis tabavalt, et avaldada luuleraamat on umbes sama, mis lasta roosi õielehel Suurde Kanjonisse kukkuda ja jääda siis kaja ootama. See kehtib muidugi suuremates keeleruumides. Eestis luuleraamatu avaldamise puhul on roosileht ilmne liialdus, liiga suure ilmkärakaga kukub see kanjoni põhja, rukkililleribalakesest ja selle pinnapõrke kõlalisest ekvivalendist kõneleda tundub kohasem. Teisalt pole meil siin ka kanjonitega, ei suurte ega väikestega, eriti hoobelda, pudistame oma rukkililled mõne ürgoru või tagasihoidlikuma jääraku kohal vallale, vähem maad langeda, kõvade kaljuseinte asemel peavad vastu kajama mets ja mätas. Aga ootus on sama. Ja ega erine sisuldasa ka poeedid, toimigu nad ühel, teisel või neljandal maal. Lõhki lõigates ehk raamatut avades on kõik üsna üks. Ja üsna ükskõik paljudele, harutihti ka õigustatult.

Seda headuslikum on pöörduda tagasi raamatute ja autorite juurde, mis/kes mingil seletamata põhjusel end tasakesi meelesse taastavad. Siinvaadeldavat teost varakevadel esmakohates ja pilgu alt läbi lastes jäi sümpaatne mulje, mis küllalt kiiresti kadus uuema­te, lärma- ja värvikamate lugemiskogemuste varju. Ent kerkis sealt tasahilju uuesti välja ja pani raamatut juba rahulikumalt lugema, ning tõesti, südasuvel olen „Maalehele” raamatututvustust tehes kirja pannud järgmise lõigu: „Kärt Hellerma „Seniitvalgus”, alapealkirjaga „Paraluulet 2013—2014”, on terviklik tükk mõlgutusi kahest aastast, aga ei ta pääse hargnemast ilma ja igaviku suundadesse. Nagu heale luulele kohane. Vabana igasugusest ambitsioonist tükkida kõigile võimalikele parnassidele, satub ta sinna kuidagi loomuldasa. Ei ole üllatav, et raamatus leidub ka pühendusluuletus Kalev Keskülale, sest kui üldse kellegi, siis Kesküla loomelaadiga saaks võrdlusi tuua. Vihjeid ja viiteid, küllap ka alateadlikke, leidub muidugi paljule tuttavlikule. Kirjanduses rahu- ja kindlameelselt liikleva täiskasvanud inimese ilus poeesia.” On nii jah, ainult üha kindlamaks muutub kõhutunne, et mida aeg edasi, seda paremaks see poeesia muutub. Võib-olla koguneb ajaga mingeid tähendusi juurde, võib-olla avanevad mingid olemasolevad tähendused teisel kujul. Võib-olla pääsevad need mõjule just seepärast, et puudub pürgimus olla liiga tähenduslik, õnnestunud on miskit hoopis keerulisemat — noppida ajast välja pisi- ja üksikasju, luua neist pilte, mis võimaldavad kirja panemata jäänul endiga haakuda ning kombi- ja komponeerida seeläbi aina uusi kujundeid pealtnäha leebes, ent sisimas toekalt struktureerit ja vahedalt vormistet vaimlises kaleidoskoobipildis. „Seniitvalgusel” on olemas seegi suhteliselt harv omadus, et ehk küll ta tekstid toimivad eraldi üksustena, ükshaaval ja siit-sealt lugedes isepäiselt ja -seisvalt, mõjub tervik miskis mõttes eepiliselt. Mitte ülepaisutet heroilisuse mõttes — ja argieepika oleks ju kaunikesti nonsensjas termin, kui selline olemas oleks — vaid nad saavad mingil tasandil hakkama igapäisuse ülendamisega millekski enamaks. Ma ei tea küll täpselt, milleks nimelt, ent päris kindlasti ei näe me siin kujunditega pikitud arvamusajakirjandust, pinnapealset päevakaja ega lüroesseistikat sõna nirumas mõttes. Kuigi lähtepunktid annaksid alust ka kõigeks eelnimetatuks, on „Seniitvalgus” järgmise või isegi ülejärgmise tasandi raamat. Ei saa ühe lugemisega otsa. Mul on tunne, et seda raamatut on vaja ja on vaja ka aasta ja mitmegi pärast. Inimesed võiksid seda raamatut lugeda. Mina lugesin ja loen veel. Sest mulle meeldib, ja et vaja on. See oli hästi veedet aeg, mil teda lugesin. Küllap võib sama öelda ka kirjutamisele kulunud aja kohta. Aeg laiemalt kipub ju kangesti kirjutamisküllaseks, muutuv meedia ahvatleb kirjutama ka hulgaliselt neid, kes pigem võiksid kirjutamata jätta. Igapäevasädin soosib päevaraamatu formaati ning heas mõttes päeviklikkust on „Seniitvalguseski”. Ent ka sel juhul on tegemist vaieldamatult luulega, mitmekesise ja intrigeerivaga. Kui mõni tekst ei hakka kohe tööle, siis juba paar või paarteist lehekülge hiljem võib tekkida haak hoopis teise luuletusse. Või siis võib mõte muutuda — saab kasvada koos raamatuga ja raamatusse. Sellist edasitagasilehitsemist tuli päris palju ette, sai liikuda piki teost nagu metsarajal ja maanteel korraga. Kimad ühe hooga lõpuni ja tuled siis jonklikumaid teid pidi tagasi. Tehes kõrvalepõikeid, seisatades, meelejalga puhates. Ja avastades, et raamatut saab uuesti avastada ka osakaupa lugedes. Osad kannavad ise ilmadest pärit pealkirju („Rail Baltic”, „Vaikija”, „Aju ja kolju” ja „Kui olin kirjutanud”) ja toimivad omaette väikeste luulekogudena, ning olgu pealkirjade juures märgitud, et tugevale luuletusele on kergem pealkirja panna kui nõrgavõitu tekstile. Siin raamatus on iga luuletus pealkirja saanud. Ju see midagi tähendab. Igatahes loodan edasi, et ka käesolev ja järgnevad aastad suudavad autorit kirjutamas hoida. Vähemalt lubab ta viimases poeesis, et jätkab mõtisklemist. See laseb uskuda.

Loe üht raamatut mitu korda tahes, tagakaant vaatad kas kohe või ei märka üldse mitte. Mina ei märganud enne kui hiljuti. Rõõmsaks tegi mind see tagakaas! Mulle meeldib, kui autorid võtavad oma teostele ees- ja järelsõnu teha, suhelda lugejaga ka nii-öelda väljaspool kunstilist teksti. Võib kindlasti ka kobiseda, et niimoodi tekitatakse eelarvamus ja -häälestus, aga kelle asi see on, kui mitte autori enese? Kust mujalt kui autori järelsõnast saanuks ma teada, et ümberringi kasvab militaarsus ning et aastatel 2013—2014 on ühiskonna kultuurilises teadvuses aset leidnud kiired muutused, mida „Seniitvalgus” peegeldavat? Midagi ta kindlasti peegeldab ja vähemasti meeldib mulle, kuidas ta seda teeb, isegi kui mitte see, mida nimelt. Võib-olla kasvabki militaarsus? Olen tõepoolest märganud, et Rudyard Kiplingi luule on jälle köitvaks muutunud ning ka muusikaeelistustes on toimunud teatavaid nihkeid. Mis viib meid otsejoones lõpulõigu juurde.

Nimelt — kogu eneselegi üllatavalt positiivse lugemiselamuse valguses tundus ometi midagi olemuslikku puudu jäävat, isegi mitte niivõrd luules eneses kui selle täiuslikuks tajumiseks tarvilikus taustas. Maitsete kooskõla lõplikuks paikaminekuks võib igaühel olla oma isiklik pisike päästik; mis töötab ühe puhul, võib teisele tobedana näida. Ja minukesel läks küll pealtnäha üpris eriskummaliselt, sest Hellerma tekst hakkas mu peas korralikult tööle alles siis, kui Iron Maiden avaldas 4. septembril oma uusima oopuse The Book of Souls. Ega rikkumata ja suhkruvaba romantikat suurt mujalt kui südamega tehtud heavy metal’ist leida olegi. Luule nime väärivast luulest muidugi ennekõike, ent siin hakkavadki eri ookeanide hoovused üksteist täiendama. Mitte et Iron Maiden’is teab mis sõnasepad koos käiksid, nad rohkem ikka jalgpallurid ja poeesia peitub neil pigem muusikas. Siiski, „Seniitvalgust” lugedes hakkasid üksikud fraasid väga sobilikult pooleteisttunnisest triplettalbumist kõrva, alates mõjusast avapaugust If Eternity Should Fail (ka „Seniitvalgus” avaneb vereloikude ja aadrilaskmise saatel) ning jätkudes kuni kaheksateistkümneminutilise lõpueepika Empire Of The Clouds (helind jutustab õhulaeva R101 hukkumisest; Hellerma poetiseerib „Challengeri” katastroofi kogumiku kuuendas poeesis) tõdemuseni „oh the dreamers may die / but the dreams live on”. Mis kokku kirjeldab eestikeelset luulet üleüldse, „Seniitvalgust” ja rukkilille­ebeme põrkumise ootust ausalt öelda päris hästi. Ma arvan, et Kärt Hellermal klikiks Iron Maiden’i sägadega. Kultuurid on kohtunud.