Keel ja kohad. Kolm lühiportreed portugalikeelsest kirjandusest

 

 

Seda põgusat tutvustust kirjutama asudes tabas kirjutajat ilmselge kimbatus — keda võtta, mida jätta. Soov anda ühe artikli raames ülevaade kõigist olulisematest tekstidest ja tegijatest päädiks tüütu nimepuistamisega. Konteksti tundmata läheksid autorid ja pealkirjad lugejal peagi meelest. Üheainsa kirjaniku loomingule keskendumine annaks võimaluse kedagi päriselt tutvustada, ent näiks teiste huvitavate ja heatasemeliste tekstide suhtes ülekohtune.

Kompromissina püüan visandada kolm lühiportreed noorema põlvkonna kirjanikest. Nad kõik on sündinud 1970. aastatel ja jõudnud end praeguseks kindlalt kehtestada. Kolme eri kirjanikuga tutvudes on loodetavasti tunda ka portugalikeelse maailma sisemist mitmekesisust — valitud autoritest tuleb üks Portugalist, teine Brasiiliast ja kolmas Angolast. Lisaks portugali keelele ja sünnikümnendile ühendab neid ka Saramago preemia, mida antakse iga kahe aasta tagant alla 35-aastasele portugali keeles kirjutavale kirjanikule. José Luis Peixoto pälvis selle 2001, Adriana Lisboa 2003 ja Ondjaki 2013. Kõik nad on kirjutanud nii luulet kui ka draamatekste, ent siin tuleb juttu vaid proosast.

Ondjaki. „Lapsepõlv on

möödunud aeg, mis tuleb

alati tagasi”

Ondjakit (kodanikunimega Ndalu de Almeida, s. 1977) on korduvalt mainitud paljutõotavate noorte Aafrika kirjanike nimistutes. Portugalikeelses Aafrikas on ta kindlasti üks oma põlvkonna silmapaistvamaid. Ondjaki esimesed romaanid[1] kujutasid kirjaniku lapsepõlve 1980. aastate kodusõjast räsitud kommunistliku Angola pealinnas Luandas. Ränkraskest lähiajaloost ja muserdavast keskkonnast hoolimata pakuvad tema teosed humoorikat ja helget lugemist, kus koleduste kõrval sünnib ka imesid.

Ondjaki viimase romaani „Läbipaistvad” (Os transparentes, 2013) tegevustik toimub tänapäeval, ent on samuti lahutamatult seotud Luanda linnaga. Teos maalib värvika portree Angola pealinna elanikest ja nende lugudest. Keskne tegelane muutub nähtud kannatustest väsides aina kergemaks, kuni on täiesti läbipaistev ja naine on sunnitud ta kinni siduma, et mees minema ei hõljuks. Vaikse iroonia ja julge kujutlusvõime varal visandab Ondjaki portree tänapäeva Luanda kontrastidest.

Kui Ondjaki varasemad proosatekstid on olnud väga Luanda-kesksed, siis tema viimane raamat, jutukogu „Nurkadest sinised unenäod” (Sonhos azuis pelas esquinas, 2014)[2] on oma olemuselt selgesti kosmopoliitsem. See on kimp lühijutte kui kohtumisi, mille geograafiline haare ulatub Budapestist Zanzibarini. Ometi ei aja Ondjaki taga ei eksootikat ega autentsust, vaid on kosmopoliitne kuidagi loomulikult, kompleksivabalt ja romantiseerimata.

Adriana Lisboa. „Armastus

on miljon pisiasja”

Brasiilia kirjanik Adriana Lisboa on sündinud Rio de Janeiros 1975, elanud Prantsusmaal, viibinud mõnda aega Jaapanis ja asub praegu Ameerika Ühendriikides. Eri paikade ja päritolude segunemine inimeste elus peegeldub ka tema teostes. 2013 nägi ilmavalgust Lisboa seni viimane raamat „Hanói”. See on tänapäevane romaan erineva kultuuritaustaga inimeste kohtumistest ja identiteetide mosaiiksest olemusest. Romaani tegelasteks on noored ameeriklased, üks vietnami, teine brasiilia-mehhiko päritolu. Ometi ei saa „Hanóid” nimetada melodramaatiliseks romaaniks immigrantidest, pigem räägib see delikaatne tekst inimene-olemise haprusest.

Täpselt sedasama võib öelda ka Lisboa varasemate romaanide kohta. 2014. aastal ilmus Brasiilias tema teose „Ronksinine” (Azul Corvo, 2010)[3] kordustrükk, sündmuseks võib pidada ka sama teose ilmumist inglise keeles 2013. aastal. „The Independent” valis selle üheks olulisemaks 2013. aasta tõlkeraamatuks. Tegemist on omal kombel nii täiskasvanukssaamise- kui ka teelolekuromaaniga, milles on puudutatud muuhulgas Brasiilia karmi lähiminevikku sõjaväelise diktatuuri all.

Lisboa stiil on äärmiselt õhuline, selles pööratakse meisterlikku tähelepanu pisiasjadele, vaevutajutavatele hetkedele, mis meid kardinaalselt muudavad. Seejuures ei lähe Lisboa, küll liigutav ja lummav, kunagi sentimentaalseks. Tema tekst on napp, kuid väga täpne ja kujundlik. Pole ilmselt just juhus, et üks tema romaanidest[4] pajatab jaapani-brasiilia päritolu tegelasest ja haiku-žanrist.

José Luis Peixoto. „Mida

rohkem me räägime omast,

seda enam me puudutame

teisi”

José Luis Peixoto (s. 1974) on pärit väikesest külast Portugali sisemaal. Erinevalt Lisboast on Peixoto loomingu keskne märksõna „paiksus”. Tema viimane romaan „Galveias” (2014) on pealkirja saanud kirjaniku samanimelise koduküla järgi ja kujutab endast põhimõtteliselt vana head külalugu. Ka Saramago preemia pälvinud debüütromaan „Ei ükski pilk” (Nenhum olhar, 2000)[5] jutustab kummastava loo nimetust külast, kus tegutsevad ühest küljest arhetüüpsed ja teisalt väga detailirohkelt välja joonistatud karakterid.

Praeguseks on Peixoto üks tuntumaid ja müüdumaid tänapäeva Portugali kirjanikke. Ka „Galveias” on saavutanud lisaks positiivsele kriitikale märkimisväärse müügiedu. Võimalik, et üks põhjusi, miks see sugugi mitte kommertsliku stiiliga kirjanik on nõnda populaarne, peitub nimelt tema kujutatud maailma kohatruuduses ja ruraalsuses. Külaainesega õnnestub Peixotol puudutada midagi väga portugalilikku, midagi, milles tema kaasmaalased nii maalt kui linnast end ära tunnevad. Ja samas annavad tõlked kahekümnesse keelde tunnistust sellest, et niisugust paiksust mõistetakse ka mujal, Brasiiliast Indiani.

Traditsioonilise külaelu kujutamise kõrval on Peixoto traditsiooniline ka oma suurepärase „vana kooli” jutuvestmisoskuse poolest. Tema proosa on märkimisväärselt meisterlik ja poeetiline.

Peixoto tekstides leiab haruldast rütmilist ilu ja nende ainestik, mis võiks vähem andeka kirjaniku loomingus mõjuda klišeena, omandab paeluva kõla.

[1]  „Tere päevast, seltsimehed” (Bom dia camaradas, 2001); „Vanaema Üheksateist ja soveti saladus” (Avo Dezanove e segredo soviético, 2008), ingl. k. Gran­ma Nineteen and the Soviet’s Secrets, 2014.

 

[2]  Brasiilia väljaande pealkiri: O céu não sabe dançar sozinho („Taevas ei oska üksinda tantsida”).

 

[3]  Ingl. k. Crow Blue.

 

[4]  Rakushisha, 2007, ingl. k. The Hut of Fallen Persimmons, 2011.

 

[5]  Ingl. k. Blank Gaze, 2007, The Im­placable order of things, 2008.

 

Looming