Marko Mägi: „Luukerena laanes ja linnas”.

„Ji”, Saarde—Pärnu, 2015. 68 lk.

Nägin kunagi unes, et pidin surema. Ma lihtsalt pidin surema, see oli paigas, selle üle enam ei arutletud. Täpsemalt — mind pidi tapetama. Üldse tapeti paljusid, aga see ei tundunud selles unenäos kuigi dramaatiline, pigem oli see nagu seenelkäik, ja ma ei pea silmas seda va filmi. Tavaline, rahulik seenelkäik ilma suuremate vahejuhtumiteta. Suurem nottimine oli mu unenäos pelk taustateadmine, kellegi teise surma ma oma silmaga ei näinud. Minu tapmine oli usaldatud kahele ülivarateismelisele poisikesele. Nii vormitäiteks püüdsin ma ennast laisalt ära peita, nii on viisakas, nii tehakse, aga ega ma väga ei punnitanud. Poisikesedki polnud mingid verejanulised maniakid, ei. Õigupoolest arutlesid nad valjusti ja üritasid leida viisi, kuidas minust mööda vaadata. Näiteks ütles üks, et selle põõsa taga, kus ma parasjagu lösutasin ja oma saatust ootasin, küll kedagi ei ole. Nad olid valmis põõsast mööda jalutama. Paraku leidus veel kolmaski poisike. Tema hakkas iga sellise valeväite peale naerma. Naeris kuivalt ja ametlikult. Tema oli nagu valedetektor. Ülejäänud kaks proovisid mitme väikese valega, aga nad naerdi iga kord välja. Ei jäänud neil kahel muud üle — pidid mu põõsa tagant üles leidma ja mahagi laskma. Pärast seda olin ma surnud ja paljud asjad tundusid veel naljakamad kui enne. Väga lihtsad asjad tekitasid minus totrat lõbusust ja koguni rõõmu.

Unenäod on muidugi paras rämps, aga see konkreetne haakis ennast minu peas nii kõvasti Marko Mägi raamatu külge, et ma kohe pidin teilegi jutustama, andke mulle andeks. Korralikud inimesed annavad ikka andeks, kui kenasti paluda. Vaadake, ma hakkasin raamatut lugema ja juba esimesest tekstist peale (valisin selle kuskilt keskelt, surma seal ei mainitud) tekkis minus veendumus, et tegemist on surnud mehe kirjutatud raamatuga. Surnutele lähevad korda natuke teistsugused asjad kui elavatele. Surnutele tundub elavate maailm kuidagi totter. Imelik on vaadata kogu seda sebimist, seda asjalikkust. Ehk on absurdi nimel pingutamises oma võlu, aga ega seda võlu iga hetk tabada jaksa. Muidugi, sellise maailmatunnetuse tarvis ei pea tingimata surnud olema, lihtsalt võib asju veidi teisiti näha ja vaadata, aga millegipärast jäi minusse ometi veendumus, et raamatu põhitooni määrab just see, et autor on surnud enne selle kirjutamist. Igaks juhuks palun, et seda vaatenurka ei võetaks liiga täht-tähelt ega laiendataks autori tegelikule persoonile. Kindlasti ei tohiks seda laiendada autorile väljaspool selle raamatu ja siinse kommentaari konteksti.

Igal juhul: olla surnud ei ole kuidagi häbiväärne ega halb. See on lihtsalt üks valik. Valik, millesse ei maksa väga tõsiselt suhtuda. Mägi minategelane sureb ta juttudes paar korda, aga tegutseb muidugi rahumeeli edasi, vähemalt saab temaga rääkida. Ka tema terviklikkus, ühespüsimine, satub paar korda kahtluse või koguni löögi alla. Olla sel moel surnud on (paistab olevat) omamoodi lahe. Korraks tundus mulle, et selles on isegi teatud valgustumine, iselaadne selginemine, aga sellega ei saa siiski nõustuda, vähemasti mitte jäägitult. Minategelane paigutub enamiku argimurede suhtes veidi teisiti kui enamik inimesi. Kõik libiseb kergemini mööda. Peaasi, et ei peaks askeldama, olema kuidagi usin või kraps. Peaasi, et ei kiusataks. Kui keegi midagi sellist nõuab, muutub minajutustaja tõrksaks. Tüdineb ja tülpib. Tunduvalt sobivam on kulgeda kuidagi väga vaikselt, omas ülimalt malbes tempos. Veel parem — lasta maailmal enda ümber tasakesi tiksuda, aga püsida ise paigal. Siis saab selle maailma arvel natuke nalja.

Surnud mehele on asjad oma tähtsuse ja tähenduse suurel määral kaotanud. Silma hakkavad mingid kummalisused. Ei, ma eksisin. Silma hakkavad täiesti tavalised asjad, banaalsused. Need lihtsalt tunduvad jutustajale veidrad. Kerkib mõni mugav pisike vastandus ja seda saab siis mõnusasti põrgatada. Kuni on viitsimist. Need väited ja tähelepanekud jäävad enamasti tõepoolest üsna pretensioonituks ja heas mõttes emotsioonituks, või kui on mingi emotsioon, siis on see niisugune muhe, leplik, peaaegu rahulolev. Olge nüüd valvsad: see, mis ma ütlesin, et tähelepandav on tihtilugu banaalne, ei tähenda, et tähelepanekud oleks banaalsed. Vastupidi, tähelepanek mõne lihtsa ja igapäevase lameduse kohta võib olla vägagi meeldivalt terane.

Mõne jutu ülesehitus, jutu eri osade haakuvus on üsna vaba igasugusest loogikast, puäntki võib langeda loo lõppu võrdlemisi juhuslikult, tolksti. Sidus­ainet siiski on. Üheks siduvaks jooneks selles raamatus on inimene-olemise pidulikkus. Pea kõigist lühijuttudest libiseb läbi mingi fraas, mis näitab sellestsinatsest inimene-olemise pidulikkusest võõrandumist. Väljaoksendatud hamburgeri äratundmine tõendab, et inimene suudab teha selget vahet õigel ja valel; keegi — mitte kunagi mina­jutustaja — võitleb õiguse, õigluse ja tõe nimel, aga teeb seda väga väikesel viisil; kellelgi on võrdlemisi tõsiseltvõetav eesmärk, mille vastu meie, lugejad, autori juhtimisel absoluutselt mingit huvi ei tunne, miks me peakski. Võrrandi lahendamiseks taandab Mägi üsna keerulistest, vähemasti segastest olukordadest alatasa muutujaid. Paraku teeb ta seda ülimalt vaba käega. Matemaatilisest täpsusest on asi kaugel, Mägi taandab ja lihtsustab, nagu talle parasjagu just meeldib, ning saab tulemuseks, et 1=5. Ei saa välistada, et saadud tulemus on mingil moel õige või vähemalt õpetlik, või mõtlema­panev. Ah, päris seda pigem siiski mitte. On selline hubane ja armas.

Raamatus leidub äärmiselt pädevaid kujundeid. Näiteks on mõistlik koduigatsuse leevendamiseks välisreisile kaasa võtta paar mööblitükki; kui minna oma püsibaari luukerena, siis mõni võib veidi võõristada, aga üldiselt suhtutakse muutusesse rahulikult ja väärikalt. Ükskõikselt. See on hea, nii peabki. Milleks tõsta tühjast kära? Mägi minajutustaja ihkab saada lindpriiks, selliseks, kellega politsei ja kogu sedasorti korralikkusega jahmerdav maailm enam tegelema ei vaevu. Selle eesmärgi nimel muidugi rapsida ei saa, nii need asjad ei käi. Pigem tuleb asjadel minna lasta, aga see võib, nagu autor ühes jutus möönab, lõppeda vajaduse või tungiga rabeleda, ja seda teed minnes tasub meeles pidada, et rabelemiseks võib olla juba liiga hilja, minna on lastud juba liiga kaugele. Kõik, läbi, enam ei saa naerugi kihistada.

Tervikuna on see raamat minu jaoks natuke tore ja natuke tüütu ka. Nagu elugi tihtipeale. Soovitan.