*

Kord ütles ta mulle, et ta juuksed on tegelikult hallid. Ta värvib neid. Ma panin seda imeks ja ütlesin millalgi hiljem talle, et see läks mulle südamesse. Ta sai sellest vist pisut valesti aru. Ma pidasin silmas pigem mingit kummalist enesepettust. Me saime tuttavaks, kui olin vaevalt kakskümmend üks, oli tore aimamisi uskuda, et oleme ainsad, kelle vananemisel pole värvi. Tükk aega hiljem nägi ta mind juhuslikult bussi aknast ja saatis mulle sõnumi: nägin sind bussi aknast. Saatsin sõnumi vastu ja küsisin, et mis sa siin kandis teed. Selgus, et ta läks hambaarstile. Ja siis ta kirjutas: mu hambad on ka halliks läinud. Ja ma mõtlesin, et kõike muud kui hall, selline sa oled.

*

Rääkisime kõrkusest, ta ütles: ma olen kõhred ja luud, neid on kerge murda ning varsti on mu hetk jäädavalt möödas, miks ma peaksin kõrk olema? Oleks tahtnud teda selle peale kallistada, aga enne kui arugi sain, läks hetk mööda.

*

Hiljuti sain teada, et M. on surnud. Kuidagi ootamatult. Ma polnud teda juba aastaid näinud. Ta haud asuvat kusagil Pärnamäel, mu praeguse kodu lähedal. Matustele ei jõudnud. Otsisin üles vanad albumid, avastasin mustvalge ja tuhmi foto ühelt ülikooliaegselt peolt, kus švipsis M. mu süles istub ning on peitnud pea minu pea taha. Mina naeratan laialt, uskumatu, aga väga hästi on näha, kuidas mu nägu punetab, iga poor laulab: mul istub ilus tüdruk süles! (Seda tuleks hüüda lausa kaks korda.) Mul istub ilus tüdruk süles ja on heitnud käed ümber mu kaela! Ei, me polnud pruuti-peigmeest. Ta oli minust vist aastakese vanem, seega surres kusagil nelikümmend viis. Kui läheb soojemaks, hakkan rattaga linnas käima, sõidan otse läbi Pärna­mäe. Kuna aega kunagi pole, olen nüüd juba hiljaks jäänud, pärjad on ära korjatud, kääbas alla vajunud, aga äkki ma ikkagi satun su hauale, M. Täiesti juhuslikult. Ma ei tea, kas nii peaks olema, aga nii mulle meeldiks.

*

Maailm on kasutamata võimaluste kogum. Muidugi võib hakata sellele vastu vaidlema ning rääkima, kuidas me oma sisemuses lugematuid versioone läbi mängime või enda kasuks pöörame. Oleme unistanud klassi kõige ägedamast poisist või tüdrukust, kelle tõelised sõbrad on meist mitu aastat vanemad ning kelle näolt peegelduvad kesklinna tuled. Oleme olnud õnnelikud, kui ta meid ükskord koos veel umbes kolmekümne inimesega enda koju peole kutsus, nii et me seal liiga kiiresti purju jäime. Oleme mõelnud, et olgu mis on, aga kooli lõpupeol, pärast aktust, suvealguse hämaruses, enne kui me kõik maailma peale laiali tormame, leiame killukese julgust ja palume temalt ühtainsat suudlust. Me mängime selle stsenaariumi mõtetes korduvalt läbi. Meie kujutlustes juhtub see mitu korda, see jääbki juhtuma, isegi kui me sellele enam ei mõtle. Ja siis selgub, et see poiss või tüdruk ei tulnudki lõpupeole, ta tormas maailma meist üürikese, kuid otsustava hetke võrra varem. Ei mingit hüvastijättu, suudlusest rääkimata. Ja meil ei jää muud üle, kui võtta näpust ja suruda seda nagu kätt.

*

Mäletad meie esimest kohtumist? Püüdsin sind oma jutuga jalust rabada. Rääkisin maad ja ilmad kokku, vehkisin kätega, loopisin kalambuure, need lendasid kaugele ette, pidin korduvalt käpuli käima. Kui keegi on kunagi püüdnud metafoori „rajalt maha rääkima” täiesti sõna-sõnalt ellu viia, siis olin see mina. Tulemus oli muidugi puhas null. Minult mull ja sinult null. Kõndisime nagu hullud, ehk vist lootsin su ära väsitada, sõnadega ründasin pead ja jalgadega jalgu. Andsin mõlemale valu, aga sa ei vääratanudki, heitsid mulle pilke, kus omavahel harmoneerusid umbusk ja huvi, läksid vist trolli peale, ja kogu lugu. Aga mul on see jalgsimatk meeles ühel konkreetsel põhjusel. Oma esimesel kohtumisel me kõndisime mööda oma esimesest ühisest kodust. Kohtumise ja kodu vahele jäi muidugi oma kolm aastat, mille jooksul suutsin aegluubis rahuneda. Ma polegi sinu käest kunagi küsinud: pead sa kokkusattumusi pigem juhuslikuks või tähenduslikuks?

*

Ma armastan poisse, kuid on selgelt näha, kuidas nad elavad teises maailmas. Nende mänguasjad kuluvad läbi nädalaga, superkangelased ja -masinad või nende tükid vedelevad nurkalükatud hunnikutes. Aeg-ajalt sunnime rüblikuid koristama, siis kuhjavad nad mänguasju suurde kasti. Mu lagedate põrandatega lapsepõlves oli teisiti. Mäletan, sain sünnipäevaks hiiglasliku karu. Kolmkümmend viis aastat tagasi oli karu peaaegu sama suur kui mina. Ma ei julgenud seda suurt üksiklast tükk aega puudutada. Elasime siis vanas sõda näinud puumajas, karu istus voodi nurgas ja külmus talviti seina külge kinni. Ta on muide siiani alles. Karv on luitunud, nina krobeline, ühest silmast tükk väljas. Ikka veel voodinurgas, ei valva kellegi und, võib-olla iseenda unetust. Karu vanadekodu asub minu vanematekodus. Kui mu poisid sinna satuvad, ei tee nad karust väljagi. Nii ongi parem. Kui ma teda haruharva näen, siis on paar korda olnud tunne, et loen ta näost iseenda tundeid.

Kassidest ja inimestest

Tulin koju, külm kevadöö, takso esituled valgustasid korraks maja. Tegin ukse lahti ja Messi lipsas sisse. Läksin üles oma tuppa, avasin arvuti, et üks kesköine meilikontroll teha, Messi ronis mulle otse kõhule ja tegi häält, nagu leiaks temas aset pisikeste traktorite kokkutulek. Ronis mulle täiesti kaela alla, pressis ennast pooleldi vastu nägu. Tundsin lõhnast, et ta oli vist üsna kaua auto all istunud. Silitasin teda, panin tähele, et ta on hakanud karva ajama. Mõtlesin toksoplasmale. Sellele, kuidas need mikroskoopilised parasiidid kassi karvade vahelt mu sõõrmeisse kargavad, et alustada teekonda aju suunas. Meditsiin areneb ning kunagi tehakse kindlaks seos ilukirjandusliku tungi ja toksoplasma vohamise vahel. Aga kass surus samal ajal ennast vastu mu kaela ja mind valdas tunne, et ta ihaldab teise iha, tahab hellust saada, täitsa nagu inimene. Siis mõtlesin, et kui mitte lollus, siis piiratud vaateväli, vägisi püüame mõista loomi inimlikes kategooriates. Äkki oli lihtsalt läbi külmunud ning oli hea ennast 36,8 kraadise pehme radiaatori peal soojendada. Selle peale volksas Messi minema. Võimalik, et tajus mu mõtteid ja haavus.

*

Mulle on alati tundunud, et piiril olemine kuulub kuidagi asja juurde. Eestlased elavad lääne ja ida piiril, neid tõmbab nii lääne kui soome-ugri poole. Mõned kõige kindlamana tunduvad kohad maailmas on asetunud mere äärde. Kui sõidan rongiga või bussiga, siis märkan, kui paljud kodud on ehitatud metsade ja põldude piirile. Mu kodulinn pole ei väike ega suur; linnaosa, kus ma elan, on ümbritsetud tööstusest ja tühermaadest, aga maja ümbrus mattub suviti rohelusse. Ise püüan säilitada tasakaalu empaatia ja iroonia vahel. See tekst siin kõigub luule ja proosa piiril, ühele poole kõvasti kaldu. Maailm pole muud kui põletava magma ja jääkülma laotuse vaheline piiriala, mille vaatamiseks läheb jumalatel vaja korralikku mikroskoopi. Nojah, ainult armastusega võiks minna teisiti. Kuigi enamasti asub seegi piirituse ja piiratuse piiril.

*

Mõnikord jään bussis sõites mõneti ebaviisakalt vaatama lapsega emasid. Noori emasid, kes tänapäeval ju sageli enam nii noored polegi. Minuvanused, keskea lävel või juba üle läve. Ei saa salata, et jälgin nende ilu. Nooruse veetlusest ei piisa enam, alles väsimuses paljastub ilu tegelik pale. Kui pole olnud hommikul jaksu ennast korralikult värvida, kui juuksed on lohakalt kammitud, silmaalused tumedad ja tahaks lihtsalt magada, aga ei saa, sest üks tuleb lasteaeda viia ja teisele trenni järele minna ning auto ütles eile Liivalaia ja Pärnu maantee ristmikul lõplikult üles, ja ühel valutab hammas, teisel pea, nii et tuleb kohe hambaarsti juures aeg kinni panna, ja siis tuleb ühe sünnipäevapeoks veel poest läbi käia, ja pisut on teise peavalu pärast mure ka — alles siis, kui ei viitsi enam teeselda, et kõik on kontrolli all, teostab ilu oma potentsiaali. Esimesed kortsud, ilustamata nahk. Pilk, millest peegeldub asjade tegelik seis. Kujutan ette, kuidas läheksin ühe sellise juurde ning ütleksin, nii et enamik kaasreisijaid seda kuuleks: Te olete ilus. Seejärel ehmuksin enda julgusest ning kukuksin kohe puterdades seletama: aga mitte selles mõttes, ma ei mõelnud nii. Jah, vahel on parem jääda ebaviisaka vaatamise juurde.

*

Linn saab omaks siis, kui tema vaatamisväärsused sind enam ei suuna. Helsingis olen hakanud ennast tasapisi tundma peaaegu nagu kodus. Kui sinna satun, käin alati Tarkk’ampujankatul, eesti keeli Snaipri tänaval. Üsna kõrvaline koht, kuigi kesklinnas, turist satub sinna ainult eksides. Kjell Westö romaani „Tuulelohed Helsingi kohal” üks peategelasi Richard Skrake näeb seal viimast korda oma traagiliselt hukkunud venda Danit, silmates teda istumas Johannese kiriku müüril. Joel Haahtela lühiromaanis „Kadumispunkt” viib minajutustaja ühe salapärase prantslanna sellel tänaval asuvasse odavasse võõrastemajja, kuna prantslanna otsib oma eksabikaasat, kes kadus kummalise elukäiguga soome kirjaniku Raija Siekkineni jälil, nii et mina­jutustaja hakkab ise Siekkineni, eksabikaasa ja lõpuks salapärase prantslanna jälgedes liikuma. Tollel tänaval on elanud August Strindbergi suurim painaja Siri von Essen. Helsingi võttis mind omaks just tänu sellele tänavale — ükskord pidas Johannese kiriku ees mind kinni üks tüüp ja küsis, et kus siin see Tarkk’ampujankatu asub. Kindlasti mõni minu­sugune lootõbine, ihkas leida ja aidata mõnda salapärast prantslannat või minna Dani juurde ja öelda, et kõik saab korda.

*

Umbkaudu kahekümneaastasena päästsin vist inimese elu. Üks väike poiss oli Pirita jõe silla juures vee alla vajumas. Karjus seal appi. Jooksin karsum­di koos riietega talle järele, libisesin ligedatel kiviplaatidel, aga upitasin poisi kaldale tagasi. Tuli tema ema, võttis töinava kluti käe otsa ja kukkus temaga kurjustama. Kindlasti oli ta ehmunud ning kahetses hiljem, et pragama pidi. Hüüdis mulle veel üle õla venekeelseid tänusõnu. Mul aga läks millegipärast tuju ära. Olin koos Nelega, nähvasin talle midagi pahaselt. Nele püüdis mind lohutada, otsekui oleksin ise olnud uppumisohus. Olen mõelnud, et miks ma siis nii. Aga äkki ei peakski imeks panema, võib-olla mõtleme ebaadekvaatsusest ebaadekvaatselt — meie kujutlused häirivad meid rohkem, kui oleme harjunud uskuma. Tahaks öelda kuidagi Zbigniew Herberti vaimus: jah, pole midagi tavalisemat kõlamata jäänud fanfaaridest!

*

Oli nii, et herilased ehitasid varjualuse serva alla pesa. Hakkasin puid riita laduma, herilased ärritusid, väljusid oma ümmarguse lossi väravast ja tiirlesid mu pea ümber. Ise arvasin, et pole mõtet ärrituda, aga häiritud olin küll. Ladusin ettevaatlikumalt, asetasin puid vaiksemalt üksteise otsa. Hakkasin otsekui mängima — terve järelkäru oli vaja tühjaks laadida, nii et herilasi ei ärritaks. Pikapeale tekkis tunne, et olime saavutanud õhkõrna kokkuleppe. Ei pidanudki ühtegi maha lööma, et jälle saaksid tõeks Elias Canetti sõnad — putukate „veri ei tule kunagi meie peale, see ei meenuta meie verd. Me ei vaata nende kustuvasse silma.” Lõpuks läks nii, et kui pesa jäi tühjaks ning päevadega vareks muundus — kas meie päev on herilaste aastakümme, sajand? —, tundsin kerget kurbusetorget. Tõsi, ainult kerget.

KMS

Me oleme seitsmekümne esimese aasta mehed ning kahju, et see ei tee meid surematuks. Aga see on väga tore, et sa selle suure seinakella tööle panid. Kuule, millal sa meile sushi’t tegema tuled? Tead, ma olen selle küüliku-retseptiga ohtralt loorbereid lõiganud, ning häbi tunnistada, mõnikord olen jätnud ütlemata, kellelt idee pärineb. Kas sa tead, et kui kõik inimesed oleksid sama sõnaosavad kui sina, oleks ikka päris hull lahti, argielu oleks ohus. Ma ei oska nii hästi kui sina, mind tabavad umbes sellised võrdlused, et „kui sa oleksid karu, siis ma julgeksin sind kaisutada” või „kui maailm oleks Eesti, elaksid sa Hiiumaal, Kärdla kõige mõnusamas majas”. Keegi teine pole minusugusele karsklasele toonud välismaalt õlut, mille nimi pealegi haakub minu nimega. Tead, kui sa kandsid jõulude aegu vilkuvate tulukestega kaabut, oleksin tahtnud olla hetkeks pöialpoiss. Oleksin roninud üles, et kõlgutada kaabuserval jalgu ja vaadata maailma.

*

Kalle Blomkvisti kombel on minulgi kujuteldav kaaslane. Tema kehalised piirjooned on küll ähmased, ta võib vabalt olla nii mees- kui naissoost, aga näiteks Agambenist või Rancière’ist saab ta palju paremini aru kui mina, tema hääles tajun petlikku pehmust. Tema hoiakud pole mulle mingi saladus. Võtkem kas või needsamad miniatuurid siin, ütleb ta, väheke rohkem vurtsu ja vürtsi võiks neis olla, miks sa ei kirjuta lugusid, mida lugeja pilk oleks sunnitud jälgima nagu põlevat süütenööri, kuni puänt talle vastu vahtimist plahvatab? Ma ei tea, vastan, elu on tavaliselt palju kahvatum, ühtlane mass, umbes nagu maitsestamata kohupiim, elus lõpevad lood enamasti sisinal või visinal, asjad jäävad pooleli, lahendamata. Selle peale kortsutab kujuteldav kaaslane kulmu, otsekui arst lootusetu juhtumi kallal, ja ütleb: aga miks, mu keskealine sõber, peaks kirjandus üleüldse elu kopeerima, mh, ah? Ja see heatahtlikkus, kas see igavaks ei kisu, ega siis pisut õelust ei tähenda mingit kohutavat reetmist. Mis ma talle ikka vastan, tal on õigus. Sa võiksid mõnele tegelasele julgelt käru keerata, draamat, tragöödiat, las kisendab üleva ja absurdse ebaõigluse käes, soovitab kujuteldav kaaslane. Jah, nõus, aga kellele keerata? Sulle ju ometi mitte, mõtlen, mul läheb sind elu lõpuni vaja.

*

Astusin inimtühja bussi ja sõitsin otse tuledega pikitud pimeduse suunas. Taevas säras Merkuur, Päikese kõrvetatud. Mõtlesin, kas kohtan ehk täna juhuslikult sind; sind, keda näen esimest korda ja kohe ära tunnen. Mõtlesin nendele sadadele minevikku vajunud õhtutele, kui olin tundnud midagi samasugust. Oleviku igatsus, mis petab meid nagu need varasuvised ööd, õite linnukeelne laul. Mulle meenus 2010. aasta suvi, kui kõik langes kokku, olin nagu puhas tseesium, mis hakkab 28 kraadi juures sulama. Sellele ei paistnud lõppu tulevat. Kuu eemaldub aeglaselt Maast, buss möödub peatusest, kus ootab üksik igaveseks allakäinud mees. Tema nägu meenutab Merkuuri öist pinda. Kui miski üldse päästab, siis hetkeks. Kui miski üldse hoiab, siis armastus, mis ei vaja tõestusi. Armastus, mille tõestus on ta ise.

*

Kristile

Oled alati oodatud. Tule siis kas või teiselt mandrilt, paikadest, kus valitseb aastaringne pilvitus, linnadest, kus trahvitakse üle muru kõndimist, ning prügidžunglitest nende ümber. Tule kas või lõunapoolkeralt, ookeanide kohtumiskohast, okastraatidega jagatud maalt, tule isegi siis, kui kõrbed ajavad üle kallaste, inimesed liiguvad ja segunevad, vend ei tunne venda, võõras võõrast, jõgedest saavad rentslid, veresoontest jõed. Minu pärast tule kas või kusagilt mujalt, planeetidelt, kus sajab metaanivihma või kus õhurõhk enesetaputuristide sonde laiaks litsub. Tule kas või läbi vasktorude, läbi halli kivi. Oled oodatud ka siis, kui sa ei jaksa või ei julge. Oled oodatud ka siis, kui sa kindlasti ei tule, kui sa tunned ennast nagu narmendavaks disainitud kott, mis on täis sinu ja su omaste musta pesu ning mis jääb igavesti lennujaamade vahel ringlema. Kui sa tuled, istun aias, naabrimees saeb, naabrimees niidab, kuulan parasjagu raadiost maailma viimase mesilase häält, isegi varesed vakatavad, loen mõttes kolmeni ja sekund pärast kolme peaks aiavärav häält tegema.

*

Andres rääkis, kuidas ta sai aru, et maakoju on kogunenud sedavõrd palju kola, et oli vaja hakata seda kõike ära viskama. Aga siis hakkad sirvima vanu ajalehti ja avastad, et jube huvitav, maailm muutub kiiremini kui meie mõtted muutuvast maailmast. Siis sortis Andres vanad püksid hunnikutesse ning pistis suuremale osale tule otsa. Kui ta seda rääkis, kujutlesin, kui vabastav võis see tunduda. Hetkeks kerkis silme ette pilt, kuidas ma vaatan kuuselatvadeni ulatuvat lõket, võtan kõik riided seljast ja virutan tulle. Muidugi ma ei teeks seda, sest ei taha näha ennast „potsaka kerjusena, tühisuse õhupallina”, kui uskuda Céline’i (ning miks ei peaks teda uskuma?). Või siis võtta kõik oma vanad artiklid ja teha väiksem, kuid seda kaalukam lõke? Kellele ma neid väljalõikeid ikka kogun? Ajahambale, et oleks, mida vaikimisi pureda. Muidugi jääb seegi riitus vaid õnnepalulikuks meeliskluseks. Lasen paberil pudeneda — inimese kõrvale liiga madal heli.

*

Istusin eile sõpradega restoranis, varasuvine päike hakkas loojuma, arutasime, mis vahe on armumisel ja armastusel, vaidlesime Peetriga kõige sügavamas üksmeeles. Kõrvallauas, nägu minu poole, istus üks naine. Minust võib-olla pisut vanem, pakun, et liginemas viiekümnele. Selline kesklinna neoonist rauge blondiin, aga kuidagi eriti mõtliku ilmega. Tähelepanelikkus, milles pisut ärevust. Võib-olla peened kortsud puudri all, mis panevad hinges ringlema vananemise nukruse, umbes nagu Houellebecqi kangelannadel. Keha oli tal küll veatu. Ta kandis efektset kleiti ning ma nägin, kuidas selle alumine serv oli istudes üles nihkunud, paljastades naha sukaääre ja kleidi vahel. See valendas seal lauaaluses hämaruses nagu tükike maad. Tundsin ennast täiusliku hetke vargana. Sihvakad sukkades jalad ning vananev ilu, Peetri sünge nägemus inimeste elust kui pidevast allakäigust. Eks ma vist oleksin tahtnud seda mõtlikku ilmet suudelda, seda oma huultesse talletada, aga samas oli ilma selleta ka päris hea. Armumisel ja armastusel on suur vahe, esimene on lubadus maast, teine manner, mille ühelt kaldalt teiseni on liiga palju maad ja kaardid vananevad tundidega.

*

Olin jõudnud unustada, et Veronika läks 1. juunil Visbysse. Meenutan oma esimest külaskäiku sinna. Jaanuaripimedus, tormine meri, üksindus, rõskus varemetes, kust üle kaheksasaja aasta tagasi lahkusid Alberti mehed Riia linna rajama. Praegu õitsevad seal sirelid ning kruiisilaevad toovad turiste. Mõtlen, et mitut liiki mailasi Gotlandilt leiab, Eestis kasvab neid 19, paljud hakkavadki juunis õitsema. Veronika kindlasti teab ja tunneb nad ära, kuigi sinakas pole mu meelest tema toon. Mina ei suuda ühtegi Veronica’t tavalisest sinilillest eristada. Kujutan ette, et Visby botaanikaaiast saab Veronika lemmikkoht, seal meeldib talle rohkem kui nukumajalike hoonetega tänavatel, kus akendele on asetatud laevamudelid ja Gustav V aja algusest pärit lambid. Võimalik, et Veronika jalutab praegu botaanikaaias ja mõtleb pisut murelikult oma lastele. Olen kindel, et nad saavad ilusti hakkama. Õhtuti istub Veronika oma toas — huvitav, kas ta aknad on mere poole? — ning sõnad löövad ta sõrmede all õrnalt õitsema.

*

Päev pärast aprillirahutusi nägin, kuidas naabrimees oma aias õhupüssiga märki lasi. Mõtlesin, et asi on õige kehv. Aga järgmisel õhtul tervitas ta mind esimest korda. Olime elanud seal juba aasta aega ning nüüd, kui tundus, et eestlaste ja venelaste suhted kisuvad päris halvaks, ütles ta mulle puhtas eesti keeles: „Tere!” Siis, pisut hiljem, suri ta vähki. Tema lapsed ja lapselapsed käivad siin harva. Aed metsistub, maja katusel laiavad varesed, kes loobivad üksteist mädanenud õuntega. Kardan, et vanamehe järglased müüvad krundi maha, tema kunagine suvemaja ja meie magamistoa taga kasvav kask tõmmatakse maha ning mingi uusrikka koloss hakkab varjama õhtupäikest. Ma ei teagi, miks nii negatiivselt. Nagu oleksin ilma kellestki väga olulisest.

*

Minu raamatukogu on mu kindlus. Seinatäied köiteid otsekui kaitseksid maailma eest. Nad ei varja reaalsust, aga siiski filtreerivad seda, annavad selle vaenulikkust edasi talutavates doosides; vaikse järjekindlusega, mida võimendab mu voli hingetõmbepausideks. Mõnikord on lausa nii, et meenub ühe Rushdie’ tegelase lause: „…inimeste keskel, kelle sihiteadlikkus paistis olevat masendavalt kõrge, matsin ma end muinasjuttudesse.” Tõstan avatud raamatu pilgu ette ja näen maailma nii, nagu nähakse valgust kaleido­skoobis. Seda toredamad on hetked, kui maailmapelgus taandub. Kui karta elu, tähendab see karta surma, ja vastupidi. Mõnikord, hilissuvel, Pirmastus, näen künka otsast, kuidas lapsed tormavad alla järve äärde õhtusuplusele, kuidas nende kajakakisa tiheda õhu võbelema paneb — „Pirmastu! Pirmkõnni! Pirmjookse!” — ja loojuv päike maastikule kontraste maalib. Tahaksin kohe neile järele kapata, sihiteadlikult, katkestusteta, pea ees vette.

*

Eks igasuguseid häid ja tarku soovitusi on olemas, kuigi see ei tähenda, et me neid kasutada mõistaksime. Aga kui keegi hea inimene; keegi, kellega ma tunnen lähedust — sest sageli juhtub, et kui hakkad tundma, siis jääbki nii —, läheb kuhugi ära — noh, teise riiki, teise linna —, tabab mind hetkeks jäädava lahkumineku kurbus, hüvastijätt paistabki korraga igavene. Nagu astuks ta Voyageri pardale, mitte autosse või rongi. Eks ma siis püüan seda naljaks pöörata. Evega on meil selline rituaal, et kui üks meist Pirmastusse jääb ja teine Tallinna poole hakkab minema, siis räägime linnatulede peibutavast särast ning maainimese lihtsast ja raskest põlvest. Ma ei hakka ju kirjeldama hetke, mis võiks venida, et ei peaks lahkuminekust liiga kiiresti lahkuma; nüüd muutuvad teise inimese piirjooned eriti teravaks, tema ilmed eriti selgeks. Fotosid võiks teha ainult lahkumistest.

*

No ma ei tea, ütleb kujuteldav kaaslane, miks sulle meeldib surnuaedades jalutades vaadata hauakividelt inimeste eluiga? Vastan, et mulle hakkab siis tunduma omamoodi imelik, et ma niigi kaua olen vastu pidanud, sellist imet ei saa lihtsalt eirata, see nõuab igapäevast vaikset imestamist. Heh, täring ilmub hetkeks ja kaob nagu välgusähvatus, kogu lugu, ütleb kujuteldav kaaslane. Ütleb ja haihtub. Ma tean, ta ei oota lohutavaid sõnu; talle pole vaja, et keegi ütleks: sa saad hakkama, sa oled huvitav ja tore, ta teab seda niigi ja sestap otsib ta ilustamata tegelikkust. Ta meeldib mulle, aga samuti meeldib mulle, et sõnadega ei saa mitte ainult koopaseinale meneteekeleid söövitada, vaid ka haavu kinni õmmelda. Et see on põhimõtteliselt võimalik, kuigi raske, et selleks pole kunagi hilja, on samuti ime.

*

Jalutada, jalutada, jalutada. Ükskõik kus, ükskõik kellega, üksi, kuhugi. Ei tasu karta mittekohti. Neid trajektoore, mis ei lase minna meelest tegelikul elul — meeldetuletusi sellest, et eriline kipub alati olema mujal. Neid trajektoore, kus saab loobuda erakordse tagaajamisest. On üks tee, mis asub kõige tavalisemate tühermaade ja kõige tavalisema aedlinna piiril. See viib üle raudtee, et seejärel kohe haruteede rägastikuks laguneda. Alati haugub kusagil üks koer. Liipritel sõidavad aeg-ajalt kaubarongid. Tean vähe paremaid asju, kui seista tühjal raudteel, millest loojuv valgus parajasti lahti laseb — kõik kaugusse viivad teekonnad tunduvad olevat kas juba möödas või alles ees. Õhtupäike soojendab roostet, umbrohi lõhnab, maailm on väsimuseni valmis ja pole muid teid peale lahkuvate.

*

Tan Twan Engi „Õhtuste udude aias” vilksatab keegi muldvana nunn, kes naeratab tervele maailmale. Mulle piisab naeratusest sinule. Iga kord see ei õnnestu, kaugeltki mitte. Aga ma püüan, ma püüan.