Jüri Kolk (s. 1972) on viljakas autor, kes on lühikese aja jooksul avaldanud viis luulekogu, „Barbar Conan peeglitagusel maal (ja mis ta seal rääkis)” („Võluri Tagasitulek”, 2009), „Jää on paksem kui veri” („Ji”, 2011), „Ära mine valguse poole” („Ji”, 2013), „Seitse surmavoorust” („Ji”, 2013) ja „Otse aia taga” („Ji”, 2014) ning kaks lühiproosa kogumikku, „Teisipäevamaa” („Ji”, 2014) ja „Suur võidujooks” („Tuum”, 2015). Tänavu pälvis Jüri Kolk luuletuse „arno apooria” eest Juhan Liivi luulepreemia.

CAROLINA PIHELGAS: Sinu esimene raamat „Barbar Conan peegli­tagusel maal” ilmus 2009. Seda võib nimetada hiliseks debüüdiks. Samas oled maininud, et kirjanikuks tahtsid saada juba lapsepõlves.[1] Mis siis vahepeal juhtus? Ja kuidas jõudsid tagasi kirjanduse juurde?

JÜRI KOLK: Ma mitte ei tahtnud kirjanikuks saada, ma teadsin, et minust saab kirjanik. Lapsena avastasin enda seest veendumuse, et nii see läheb, selleks olen ma treitud. See muudab kohe küsimuse tooni. Kirjanikuks saamine pidi minuga juhtuma, ma ei pidanud selle nimel tööle hakkama. Nüüdseks ma muidugi olen ettevaatlikult tööle hakanud. Mäletan üht konkreetset päeva, mil ja kus ma oma paratamatule kirjanikuks kasvamisele mõtlesin. See oli juba juurdunud mõte. Tänu sugulaste kolimistele saan üsna hästi dateerida — olin umbes kümneaastane. Mõtte pani mulle pähe vist Jules Verne oma „Viieteistkümneaastase kapteniga”. See tundus tollal ülimalt oluline teos. (Aafrika! Orjade ja orjapidajate Aafrika!) Ma ei olnud rassismiteemadega kursis ja ei ole nendega siiani tegelema hakanud, aga Verne lajatas päris kirglikult, see läks mulle hinge ja korraga tundus kirjandus maailma loksutamise seisukohast oluline olevat.

Hilisteismelisena kirjutasin üpris palju. Lakkasin kirjutamast, kui olin kriips üle kahekümne. Lugesin üht aasta parimaks pärjatud raamatut ja mõõdukalt ausa inimesena jäi mulle kaks valikut: vältida igasugust kontakti nende inimestega või korraldada revolutsioon. Revolutsioonidega on jube palju tegemist, ma olen liiga mugav. Umbes sel ajal sain ka aru, et kirjutamisega on palju tööd. Samuti jõudsin üha parema arusaamiseni oma kirjanduslikust maitsest. Ma ei väida, et see oleks absoluutne tõde, mitte sinnapoolegi, aga üldiselt ei kõlba alla kolmekümneste kirjutatud tekstid lugeda. Teinekord on neis hoogu ja kirge, jah, seda küll. Aga hoogu ja kirge võib spordivõistlustelgi kohata. Üksikuid erandeid muidugi leidub isegi minu jaoks. Loomulikult ja loogiliselt tulenes sellest ka tõdemus, et mul endal, süüta lapsuke, nagu ma olen, ei maksa väga jantida. Saan kõigepealt veidi täiskasvanumaks, küll siis jõuan ka kirjutada. Ja näe, jõudsingi! Põhimõtteliselt pole ma kunagi kirjanduse juurest ära olnudki. Ma küll ei lugenud väga palju, aga siiski piisavalt, et ennast vormis hoida ja vaikselt midagi õppida. Väikseid lugusid olen kogu aeg peas veeretanud. Ega see nüüd vahest päris teadlik otsus ei olnud, aga ma olen tagantjärele sellega väga rahul. Võtad aja maha ja kõik selgub. Muidugi pole niimoodi võimalik tulla iluvõimlemises maailmameistriks, ega saada Alveri preemiat.

C: P.: Kas see, et lükkasid nooremana kirjutamist ja avaldamist edasi, on mõjutanud sinu praeguse kirjutamise intensiivsust? Vihjan siin sellele, et viimasel ajal ilmub sinult lausa kaks raamatut aastas. Või oled lihtsalt n.-ö. õigele soonele sattunud?

1. K.: Kirjeldasin kirjutamist kunagi nii, et ühe luuletuse kirjutamine võtab paar minutit, aga eeltöö, et suuta kirjutada hästi, on päris massiivne. Nagu sportlaselgi — kui oled korraliku põhja ladunud, siis võid hooaja jooksul osaleda väga paljudel jõukatsumistel.

Päris kindlasti olin ma äsja luuletamisega õigel lainel, vähemalt ma ise tunnetasin seda nii. Sama veendunud olen ma, et pärast 1300—1500 luule­teksti kirjutamist on aeg teha midagi muud. Praegu olen ma pika proosa soonel. Kas sellest tuleb ka midagi loetavat, ei julge lubada. Samas olen Tori pegasuse seljas ootusi juba ületanud — viis luulekogu ja kaks lühiproosa raamatut on kaante vahel. Oleks argpükslik ja masendavalt igav jääda oma vastleitud liistudest kinni hoidma. Omad liistud peksavad.

1. P.: Kas luule ja proosa puhul on tegu lihtsalt kahe erineva kirjutamisviisiga või on siin mõni olemuslikum erinevus?
2. K.: Ikka olemuslik. Ka luule piiridesse jäädes on väga palju erinevaid võimalusi. Eks ma iga kord lähtusin konkreetsest ideest ja otsustasin, milline vorm oleks kohaseim, või just vastupidi — mille kohatus annaks teatud kontrasti. Olen kirjutanud küllalt erinevaid tekste. Paaril korral olen sama ärgitaja põhjal kirjutanud prooviks erinevasse formaati. Ikka tuleb välja, et mõni idee nõuab rohkem kordusi, rohkem sõnu, rohkem heietamist. Teine tuleb rookida nii lakooniliseks kui võimalik, kolmas nõuab midagi kolmandat, neljas riimi ja rütmi. See tuleb ära tunda.

Praegused ideed ja stiimulid meelitavad mind pigem proosat kirjutama, üha pikemat proosat.

1. P.: Kuidas sa mõtestad oma kirjutamist? Kas kirjutamine on pigem vahend või eesmärk?
2. K.: Pigem protsess. On huvitav, tore ja raske, kuidas sõnadest ja alg­ideedest vormub uus tervik. Uus endassesuletud süsteem, mida annab vaadata mitme nurga alt. Endal on ka põnev, mõni lahendab ristsõnu, mõni kirjutab raamatuid. Muidugi on mu tekstides minu enda arvates mingi mõte. See ei pruugi olla see, mis valjul häälel välja öeldakse, võib olla veidi kõveriti tuletuv. Lugejad näevad teksti juba oma nurga alt ja ilma selleta vist polekski mõtet kirjutatut teistele näidata.

Sain juba esimese raamatuga endale käputäie andunud püsilugejaid, enamasti paljulugenud inimesed. Ma ei kirjuta otse nende jaoks, aga ma kirjutan omasugustele. Kuna ma nüüd tean, et nad on olemas — kui tahes väike protsent see ka lugejate üldarvust ei oleks — siis on lihtsam käegalöömismeeleoludel jalad alt lüüa.

1. P.: Oled öelnud, et pead kõige olulisemaks inspiratsiooniallikaks sõnu.[2] Kas juhindudki kirjutades pigem keelest kui ideedest? Kas luuletaja mängib keelega või mängib keel luuletajaga?
2. K.: Ma ütlesin, et kõige olulisemaks inspiratsiooniallikaks on ideedega laetud sõnad. Võimalik, et see ei tulnud raadios piisavalt selgesti esile. Veel enam — paljud mu seisukohad ei ole ju tegelikult kuigi kivised, ette paika pandud. Kui kirjutan luuletust, ei pane ma kivi kõrvale kivi ega otsusta, kas seekord lähtun pigem ideest, sõnast või mõnest nägemuslikust pildist või lõhnast. Kirjutama hakates teen mingi valiku, saan reeglina aru, milline see valik oli, ja siis viin selle otsuse teatud kindla lõpuni. See on nagu sportlikus vabavõitluses — ideaalis on mõistuse ja keha otsused tasakaalus, pigem on keha kukesammukese ees. Mõistus ei püüa keha pidurdada, aga jälgib mängu ja annab nõu, nagu nurgameeskondki. Spordis see mul väga hästi välja ei tulnud.

Meie maailmad koosnevad väga suurel määral sõnadest. Väga raske on — isegi jõudehetkel — olla ilma sõnadeta. See on täiesti teistsugune olemine. Ja kui me nüüd räägime kirjandusest, siis sõnad on rasked nagu loodusseadused. Nendega saab teha igasuguseid huvitavaid asju, aga kui sõnu veidigi kontrollima ei õpi, siis juhtub, nagu juhtus kuningaga, kes kuu peale kippus — kui alumine tünn ära tõmmata, siis kukuvad ka kõik ülejäänud ümber.

Minu hinnangul mängib keel enamiku luuletajatega. Teeb seda varjamatult, jõuliselt ja mõneti põlglikult. Loodan olla mõõdukas erand, aga kõigil on vaba voli mind oma peas või avalikult paika panna. Kinnitada, et ma eksin, hindan ennast üle ja viltu.

1. P.: Sinu luuletused on väga intertekstuaalsed. Siin on tihedalt viiteid ja tsitaate, nii otseseid kui kaudsemaid, Juhan Liivist Kivisildnikuni ja Jüri Üdist rahvalaulu-remiksideni. Enamasti iseloomustab su tekste teatav nihestatus, mis tekitab humoorika, kergelt võõristava efekti. Mida tähendab sinule romantiline idee kirjaniku originaalsusest? Kas selline asi on üldse olemas?
2. K.: Ma tahaks, et keegi paneks näpu peale ja näitaks, kus ma viitan Kivisildnikule. Mitte et ta poleks viitamisväärne. Ta on vaieldamatult Eesti kirjanduse suurkuju, sarnaneb Kalevipojaga: jõuline, selgete prioriteetidega ja — tavainimese mõistes — veidi segane. Sa küll otseselt ei väida nii, aga kuna ma olen seda tüütuseni kuulnud, siis lähen teemast välja. Ma ei sarnane praktiliselt milleski Kivisildnikuga. Me oleme mõlemad head luuletajad, tõsi. Keegi võiks selgitada, kus ja kuidas ta mind on mõjutanud. Mõlemal on selline otsene ja jõuline stiil? Ehk on küsimus ülejäänud eesti luules? Mõlemad kasutavad väljendit „õpetaja ütles”. See on puhtalt Konfutsiuse mõju. Seda rida võiks jätkata, aga pole mõtet. Igaks juhuks — Sven on tõesti eesti luules üks olulisemaid tegijaid, aga kahjuks ei saa ma teda oma kübarale kaunistuseks kinnitada.

Mis puudutab huumorit, siis see ei ole mul tegelikult eriline eesmärk. Mõnikord on naljakas, mõnikord ei ole. Kindlasti ei arva ma, et kurbadest ja rasketest teemadest peaks rääkima silmi alandlikult taeva poole tõstes. Mõnigi tekst on paistnud mõnele lugejale odava huumorina, aga teine inimene näeb seal mingit hoopis teist kihti. Ma arvan, et see on lahe, ma ei kirjuta ju kasutusjuhendeid.

Mõjutustes ja laenudes pole minu arvates midagi halba. Ilma selleta ei saaks ju olla ka edasiarendusi. Kirjasõna ajaloo jooksul on välja hõigatud uskumatu kogus ideid. Uued ideed peavad seisma hiiglaste õlgadel. Ka teaduses ei ole reaalne, et üks inimene kuskil infosulus loeb läbi ainult põhikooli füüsikaõpiku ja lahendab külma tuumasünteesi problemaatika. Õigupoolest tuleb võtta kõik, kõik, mis sul on, mis sind puudutab, ja seda kasutada. Ma ei tee neid viiteid ju oma lugemuse märgina. Kasutan enamasti kõigile arusaadavaid ja teadaolevaid tüvitekste, ja ikka sellepärast, et on tunduvalt lihtsam öelda „hamletlik”, kui hakata oma loo raames välja mõtlema ja „oma sõnadega” jutustama kõiki taustu ning siis veel nihestama eri kihte. Kindlasti on osa viiteid ka tühi plähmimine, mõned jäävad lugeja eest varjule ja mõned arusaamatuks.

Originaalsus on harimatuse väike vend. Kui originaalsusest räägitakse koos intertekstuaalsusega, siis ma ütleks, et enne intertekstuaalsust ei ole tänapäeval mingit originaalsust. Archilochos oli viimane originaalne mees, pärast teda on kõik epigoonid. Aga ausalt, sellest ei ole midagi. Oluline on olla ärkvel — sellest võib tärgata väärisoriginaalsus.

1. P.: Vahest on see teatav poeetiline lausumislaad ja tugev iroonia, mis tekitab seoseid Kivisildnikuga. Kui kaks autorit kasutavad ühtsama viidet (näiteks Konfutsiuse „õpetaja ütles”), näitab seegi mingil määral autorite meelelaadi sarnasust. Aga kuidas on lood eeskujudega — on sul neid eesti kirjanduses? Või mujal?
2. K.: Ju me kuulume siis — Sven ja mina — punase katusega majade kategooriasse. Kui meie meelelaadid ka sarnanevad — mõtteviisilt oleme väga erinevad. Pean Svenist lugu, siin pole küsimustki.

Aga mis puudutab eeskujusid — olen hakklihamasin, olen sulatusahi, olen väike reheahi — ja julgen seda tunnistada! Kõik on minu eeskujud. Samas ma ei kopeeri küll vist kedagi. Ei mõtle, et tahaks tema moodi kirjutada. See käib pigem vereringe kaudu. Teie tekstid, kallid eelkäijad ja kaasteelised, on alguses rõõm ja nauding (kui on), hiljem saab neist energiaallikas. Otsest jäljendamist või õppimist, et siin on selline skeem või lahendus, teeks ise ka nii, ei ole ma enda puhul tähele pannud.

Kui hakkaksin kirjanduslike eeskujude pähe üles lugema kõiki, kes on mulle meeldinud, siis jõuaks issanda päike enne nimekirja valmimist mitu ringi loojakarja minna.

Elus on ka teatud eesmärgid olemas, aga nendeni tahan jõuda nagu jõgi, mitte nagu mägironija. Eeskujudeks ja innustajateks on ideed. Ideed, mis pärinevad inimestelt.

1. P.: Kas pead oluliseks ka seda inimest, autorit, kes on loomingu taga? Või pole see oluline, parem kui liiga palju temast üldse teada polegi?
2. K.: Minu arvates on inimesed, ka autorid, oma tunnete, mõtete ja läbielamistega kohutavalt ületähtsustatud. Kõik meie ümber on lugu. Mõnikord ei ole, aga siis me teeme sellest loo, see on meie veidrus. Olen mitmel puhul jälginud hämmastuse ja imetlusega, kui vähese info põhjal inimesed endale loo konstrueerivad. Teadaolevad faktid on pahatihti napid, haprad, seostumatud, aga tarvitseb vaid lisada näpuotsaga eelarvamusi, või mida loo jutustaja (ise peab ta ennast info vastuvõtjaks) eelistab, ja moodustub muster. Meie kangelane (lugeja, jälgija, suur isemõtleja või keegi seesugune) lööb endale laksti vastu põlve ja hüüab heureka! Näe, jälle on nii — mehed on Marsilt ja naised Veenuselt! (Või mis iganes meie konkreetse kangelase lemmikteemaks ka ei ole.) Ta läheb sama looga tuhandeid kordi kaasa, kasutab oma kulunud malli tegelikkuse erinevate aspektide rangeks raamimiseks. Ärge palun mõistke valesti — ma teen seda ise ka. Tahan öelda, et praktiliselt kõiges on mingi lugu. Kui räägitakse kellegi eluloost, siis enamasti valgustatakse teatud positsiooni saavutanud inimene välja kõige soodsamal moel. Isegi tema nõrkused räägivad tema kasuks. Siinse intervjuu puhul tekkis minul tahtmine tõmmata tähelepanu oma mõningatele ekstravagantsetele tegudele. Noh, jah, olen käinud puuris võitlemas. Jah, tegime punkbändi. Palju vähemale annab brändi ehitada. Samas ütleb sisemine hääleke mulle, et see on nõme. Paljugi, mis tehakse, ega mina ei pea kõiges kaasa lööma. Ja teine sisemine hääleke põlastab, et no muidugi — mine pimedasse keldrisse, võta endal põlvede ümbert kinni ja kõiguta ennast, kuni issand isiklikult sind otsima tuleb. Ma ei tule enam välja, mkmmm! Kui su käest küsitakse, ära jumala eest ütle rohkem, kui küsiti, õigupoolest saab kõigele vastata pearaputuse või noogutusega, kõige parem vaikimisega. Olen üpris kindel, et selliseid vastandlikke tunge on kõigis inimestes. Ehk on suurem osa inimesi harjunud kuulama vaid üksikuid hääli sellest kisakoorist, loonud kaosest näilise korra, õpetanud erinnüste ja sireenide segaparve hüüdlema üheskoos, rõõmsa ergutuskoorina. Muidugi on igaühel oma kahtlused ja eksiteed, aga kohati tundub, et see enese ainult ühele lainepikkusele häälestamine töötab paljudel, kuigi kahjudega. Inimesed jäävadki otsima oma küsimusi ja vastuseid nendest kohtadest, kust on valgem otsida.

Mõnede oma proosatekstide, tegelikult ka luuletuste puhul olen ma kord teadlikumalt, siis pigem aimamisi kasutanud just seda võtet, et näitan valgust mingisse paika, mis jääb tavaliselt valgustamata. Päris mitu lugejat on minuga rõõmsalt naernud, nimetanud neid tekste optimismist ja elurõõmust pakatavaiks — ehkki loo enda jutustamise toon võib pigem vastikuvõitu olla. Nendele oli ilmne: koobas on tühi, seal ei varitse miski. Samas mõni teine lugeja näeb ainult halvasti valgustatud saali, kus ükski korralik inimene ei käi, rääkimata sellest, et ta julgeks seal viibimist teistele (ammugi siis endale!) tunnistada, ja ütleb, et Kolk on masenduslüürik. Ta kardab ikka veel seda tühja tuba, kus arvas midagi hirmsat varitsevat. Vähemalt minu arvates on üsna võimatu kindlaks teha, kes eksib, kes hoiab pühal tõel kahe käega kõrist.

Eespool öeldu on mõeldud põhjaks järgmisele väitele: me räägime siin loomingulistest, mõnikord geniaalsetest inimestest. Öelda mõne tõeliselt särava vaimu puhul, et ta pidigi nii kirjutama, sest ta oli enne näinud kassi, tal ei jäänud praktiliselt muud üle, on pehmelt öeldes lugupidamatu. Mina, erinevalt Rosencrantzist ja Guildensternist, ei oska flööti mängida. Mulle ei anna teadmine autorist suurt midagi juurde. Muidugi on vahvaid erandeid ja ma ei pruugi ju neid infokillukesi liiga tõsiselt võtta, aga küllalt tihti selle vastu eksitakse, autor müüritakse lugeja mõtetes mingit laadi paratamatusse, kirjutatakse mõttes loo osaks, ja mind see häirib.

1. P.: Kui kõiki neid vastuolulisi hääli, mis inimeses on, kuulama jääda, võiks vist küll hulluks minna? Võib-olla selles mõttes ongi kirjandus maa­ilmapäästja, et lugejale annab see võimaluse elada kellegi teise nahas, kirjutajale aga võimaluse kõigile neile häältele anda vorm, kuju. Kuigi siit pole enam pikk samm kirjanduse kui teraapiavormini.
2. K.: Kui kõiki ei jõua kuulata, kuula pooli. Ma ausalt öeldes ei arva, et see oleks psühhiaatriline probleem, aga täpsemalt tasub küsida asjatundjatelt. Muidugi, kui need hääled räägivad läbiva suurtähega ja käsivad kedagi tappa või midagi põlema panna, siis on jama majas. Ma ei pidanud päriselt seda silmas.

Kui kirjanik ei kuule jutustaja häält, jääb tema tekst värvituks. Kui ta pole võimeline kuulma ja tajuma erinevaid hääli, mõttemaailmu nende kirevuses ja veidruses, jääb tema tekst monoloogilaadseks. See pole tingimata paha, ka monoloogilaadne tekst võib olla väga tugev. Kui ma räägin enda peas kõnelevatest häältest, siis on asi mõistuse kaotamisest kaugel. Pigem vastupidi — mida paremini ma neid kuulan (ja see pole väga suur pingutus), seda lihtsam on mul elada. Iga pisimagi otsuse juures on meid mõjutavaid asjaolusid väga palju, kusjuures suurem jagu neist räägib täiesti võrreldamatutes registrites.

Mis puudutab kirjandust kui teraapiat — peaaegu kõike saab kasutada peaaegu kõigeks. Mõni loeb muinasjutte, et unustada korraks see kohutav reaalsus, ning saab muinasloomaailmast väljudes iga kord obaduse. Mitmel mulle teadaoleval puhul teeb selline inimene (ikka minu hinnangul) tegelikkusele liiga — näeb seda koledamana kui õige. Muidugi ei jäta tegelikkus sellist asja karistamata ning käitub meie lohutuseotsijaga omakorda jõhkramalt kui tingimata tarvis. Meie kangelane tunneb ennast veel halvemini kui enne enese eksitamist muinaslugude maailma.

1. P.: Su tekstides jäävad silma mitmed Vana-Kreeka mütoloogilised tegelased, nagu Sisyphos, Damokles, Zeus, Ariadne. Kas antiikkultuur on sulle kuidagi eriliselt hingelähedane?
2. K.: Kusjuures, piinlik tunnistada — ei ole! Mulle küll meeldisid hirmsasti „Ilias” ja „Odüsseia”, olen ilmselt üks väheseid, kes on „Odüsseia” täies mahus valjul häälel ette lugenud. See juhtus nii, et hakkasin „Iliast” lugema, leidsin suurepäraseid stseene, ja lugesin mõne neist oma kaasale ette. Kuna selle jutustamisstiili puhul sirutub üks väärislõik reeglina üle mitme lehekülje, siis läks lõigukeste ettelugemine sujuvalt üle valimatuks ettelugemiseks. „Iliase” viimase otsa ja „Odüsseia” lugesin ette täies mahus. Välja­öeldud sõna on vaikselt loetust magusam.

Teemasse tagasi — minu teadmised antiigist (ja huvi ning armastus selle vastu) on üsna napid, leiged, juhuslikud. Midagi ma tean, muidugi ma hoolin, aga ei saa öelda, et tegemist oleks millegi väga hingelähedasega, minu suure kirega. Jah, ma lugesin lapsena ja hiljemgi suure mõnuga kõikvõimalikke kangelaseeposeid, muinasjutte, legende, müüte ja saagasid. Miski sai osaks minu koodist, miski jäi mõnusalt keelele. Antiiki on mõlemal pool, aga veres mitte just kiitlemisväärsetes kogustes, mitte rohkem kui kõike muud.

1. P.: Sul on paar suurepärast luuletust, mille keskseks tegelaseks on Arno Tali. Luuletuses „Statistiline kokkuvõte” kirjutad: „Arno Tali, hea poiss / vaarus läbi elu / lõug värisemas / naeris viis korda (kolm kibestunud naeru). / Võitles natuke õigluse eest [—] Muutis õnnetuks paar kõrgemaid väärtusi / hindavat naist (eriti selle, kellega / abiellus) ja rikkus Joosep Tootsil ühe / päeva.” Mis sa arvad, kas Arno ongi eesti mehe arhetüüp? Ja kes sa ise „Kevade” tegelastest oled, kas pigem Arno, Joosep, Imelik või hoopis keegi neljas?
2. K.: Eks ma tee Lutsu kirjutatud Arnole natuke liiga. Minu käsitluses — ta on mul veel mõnes tekstis — on Arno üks kohutav töllmokk. Selline mees, kelle pisarate pühkimisest väsib tegelikus elus ka kõige hingelisem ja hoolivam naine. Arno (ikka see minu Arno) tundub sümpaatne kaugelt — oo, milline habras ja tundlik natuur! Päris elus on vaja teinekord Imelikule rehkendust näidata, paar plikat ka tegelikult jääaugust välja tõmmata ja neil rõõmsalt, Väikese Johni kombel, ümbert kahmata ning suruda nende roosi­suule üks mehine musu. Olgu öeldud, et kõik see ei välista tundlikkust, teise inimese tajumist. Arno on minu käsitluses selline tüüp, kes oma võbiseva (h)alahuulega on tegelikult enesekesksemgi kui mõni peale­tükkiv ja hoolimatu ürgisane. Ta, raibe, ei märka midagi ega kedagi väljaspool oma ideaalselt lössis maailma.

Ma kahtlustan, et minuga sarnanevat tegelast „Kevades” ei ole. Ehk olen mõni kirikumõisa kalkunitolkanitest — mitte küll positsiooni, vaid karakteri poolest. Mängime, et ma pean valima. Sel juhul olen ehk Arno, kellele hakkasid ülalmainitud aspektid tõelistena tunduma, närvidele käima ja kes üritas seepeale midagi muuta. Muidugi ei ole ka see kuigi täpne.

Eesti mehel õnneks ei ole arhetüüpi. Eesti mehed on väga erinevad ja enamikus meist kajab kaasa kogu kamp Tiugust Tõnissonini.

^[1]  J. Kolk, Kas peab kirjutama? „Eesti Ekspress” 29. VIII 2010.

 

^[2]  Klassikaraadio, „Delta” 6. V 2015.