DORIS KAREVA: Kolmveerandsajandi künnisel oled asunud oma mälestusi talletama. Võiks arvata, et pealkirja asjus on sind ehk inspireerinud su viimati ilmunud valikluulekogu „Iseenese väljanäitus” (2010), lugedes aga tundub pigem, et oled taaselustamas oma paarkümmend aastat varem ilmunud esikromaani „Kõrvaltegelased” (1990) — või siis sellele järgnenud romaani „Kuningas, kes tahtis olla narr” (1995). Ka värske mälestusteraamatu esimene osa kannab kõlavalt tagasihoidlikku pealkirja „Vaimu vend”. On see teadlik valik või loomupärane esiletükkimatus, tänu millele sul on õnnestunud üsna erapooletult jälgida ühiskonnas toimuvat, märgata arenguid ja protsesse?

OTT RAUN: Keegi ei saa keelata lugemast romaane nagu mälestusi ja mälestusi nagu romaane. Sel teel võib jõuda tõepoolest äraspidise järelduseni, et olen oma meenutustesse võtnud üle romaanimaterjali, kuigi tegelikult peaks olema just vastupidi. Ometigi polnud mul „Kõrvaltegelaste” kirjutamise ajal veel vähimatki aimu, et kunagi mälestuste kirjutamise ette võtan. Muidugi oli eriti nõukogude ajal kombeks kirjanduslikest tekstidest tegelikult toimunut välja lugeda. Seetõttu kuulutas Rein Kruus 1990. aastal „Eesti Ekspressis”, et lõpuks ometi on ilmunud kirjandusse Paul Mõtsküla ja Sergei Stadnikovi tegelaskujud. Mõned iseloomujooned ja toimunud või toimuda võinud seigad on ainukesed, mida saab teatud mööndustega niinimetatud prototüüpidele omistada. Oht on selles, et puhtaid väljamõeldisi võetakse tegelikkuses toimununa — samas kui tõepoolest elust mahakirjutatut peetakse fantaasiapiltideks. Teisalt jälle võivad romaanitegelased olla prototüüpidega olemuslikult sarnasemad kui memuaaride väliselt objektiivses kirjelduses.

Mingis mõttes on kõik mu senised romaanid — erinevalt „Vaimu vennast”, mis käsitleb tõepoolest mu elu esimest veerandsada — omamoodi olevikumälestused. Esikromaanis „Kõrvaltegelased” kujutasin perestroika­eelset provintslikku Eestit selle sumbunud maailma, veidrate ja armsate inimestega, peategelaste lootusetu ja unenäolise armastusega kui ammusündinud aega. Paradoksaalselt saigi sellest enam-vähem ühel ajal romaani ilmumisega 1990. aastal koomilisevõitu minevik. Järgmine romaan „Kuningas, kes tahtis olla narr” kirjeldas olevikku unenäolise rongisõiduna läbi aegade ja riikide rongiliinil Barcelona—Tartu. „Te(k)st” oli tagurpidi kulgev lugu Eesti kapitalismi algusaegadest. Muinasjuturaamat „Kass nimega Inimene” on mingitpidi selle tsükli viimane raamat, mis vaatleb 2010. aastaid kui muinasjutumaailma.

Mäletan, kui keegi terane lugeja oli enda arvates mõistatanud ära romaani „Te(k)st” kõik tegelased peale ühe, kelle nimi oli Rododendron. Selle­nimeline tüüp tekkis tegelaste kooslusse kuidagi iseenesest, ilma ühegi võimaliku eeskujuta. Selles mõttes on romaan nagu seltskond, kus eksisteerib tegelane, keda peetakse a priori tuttava tuttavaks. Nii juhtus „Loomingu” toimetuses ühel ammusel kolmapäeval, kui inimesed saalisid „Loomingu”, teise korruse raamatukioski ja „Pegasuse” vahet. Oli hetk, mil esimesel korrusel toimetuses ilmselt ühtegi omainimest polnud — ja selle jooksul varastati mu kabinetist mu talveriided ja kellegi sinnajäetud kott paari veinipudeliga. Tagantjärele meenutati, et teisel korrusel poeet Kirillovi kõrval oli istunud tundmatu mees, keda arvati tema tuttavaks. Romaaniga on lugu selle poolest parem, et tundmatu tegelane ei saa kaante vahelt välja hüpata.

D. K.: Ma polegi vist kunagi kohanud inimest, kel oleks sinuga võrreldav, üsna spetsiifiline mäluvõrgustik. See ei hoia tallel mitte ainult pea kõiki inimesi, kellega sa oled elus kokku puutunud, vaid ka selle, mis nendega oli juhtunud enne sinuga kohtumist, ja sellegi, mis neist edasi sai. Tundub, et vähemasti Eestis võib need, kes miskitpidi pole su sugulased, koolikaaslased, kunagised kolleegid või sama kandi inimesed, enam-vähem näppudel kokku lugeda.

Nii ongi su meenutuste maastik üsna tihedalt rahvastatud — aga sama võib öelda ka romaanide kohta. Ehk võibki neid vaadelda omamoodi telenovela’dena, kus üsna erinevaid episoode ühendab mõnevõrra lobisemisele kalduv, aga muidu südamlik peategelane, kel jätkub uudishimu ja huumorimeelt, kartmatust ja absurditaju. Teda on nimetatud ka vaikseks mässajaks.

O. R.: Ma ei ole päris kindel, kas mu romaanide peategelasi võiks ükskõik mis epiteediga mässajateks nimetada, pigem on nad ajastu krooniku rollis ja ajavad mingeid oma asju. Peamine sarnasus minu ja mu peategelaste vahel on kidur juuksekasv ja alla keskmise pikkus. Aga eks milleski on iga looming looja nägu, sellest ei ole pääsenud Jumalgi.

Samas ei tea ma ise, kas ma päriselt üksikindiviidina olemas olengi. See olemise ja olematuse seos sai alguse mu elu esimesest ärkamisest Tallinna pommitamise päeval 9. märtsil 1944. Pime kelder, plekkvann ja vanemad ning vend — see oli kogu mu avanenud maailm. Sealt edasi tungisid mu mälupilti kolme uksega köök, elutuba, magamistuba, külalistetuba, must lapsevanker esikus kuivkloseti kõrval. Edasi hoov, kuhu sõja ajal oli uuristatud kaevik, saksa kuuskede ja sirelitega palistatud teerada jalgväravani…

Mulle meeldib üksindus ja vaikiolek, ent mitte kunagi pole ma tundnud end üksikuna. Minu jaoks on inimlikud seosed ülitähtsad, paiguti tunnen, et olen seos. Mulle meeldib end taandada vaatlejaks, jälgijaks, kuulajaks, kroonikuks. Koolipoisina kirjutasin Ungari teemadel luuletuse, mille sisuks oli, et kui kõik tahavad olla kindralid, siis mina ainukesena reamees. Sageli tunnen ma ennast rohkem olevat kõigis teistes kui peategelases. Nii ka elus püüan sisse elada eelkõige oma suhtluskaaslastesse ning olen nõus loobuma oma soovidest, peaasi, et neil oleks hea.

Ainus, mida ma ei salli, on valetamine. Kaaslast sellelt tabades külmutan oma suhted hädavajaliku miinimumini. Seevastu luiskamist, mille sünonüümina on kasutatud ka luuletamist, hindan kõrgelt, sest see on kunstiks ülendatud tõde.

D. K.: Ainus reamees kindralite reas — see kõlab uhkelt. Väga iseloomulik on ka lõik su mälestustest, kus kaardimoor oli su emale teatanud, et ema noorem poeg, tähendab sina, olevat 12-aastaselt ära surnud: „Ometigi olin selleks ajaks juba mitme aasta võrra oma niinimetatud surma üle elanud. Pärast seda ei uskunud ema enam ennustajate juttu. Teisalt oli mul endalgi mõnikord mälestustes tõelisus unenäolisusega segunenud. Poleks üllatav, kui mõne unenäo tõe pähe räägiksin.”

Mis sinus kõige selgemini mälestusi äratab või ajendab meenutama — on need kohad või inimesed? Seosed või sündmused?

O. R.: Kuidas kunagi. Eelkõige kummalised seosed, mis hakkavad end ise kerima. Võiksin kirjutada lühiloo „Viktor Kingissepp minu elus”. Mäletan, et otsides vastust küsimusele, miks Rahumäe kooli Eesti-aegsed õpetajad suhtusid mu esimese klassi juhatajasse Amanda Hiljandisse umbusuga, jõudsin hea kolleegi Valdur Ohmanni abiga üllatavate andmeteni. Tuli välja, et mu klassijuhataja oli võtnud osa lendlehtede trükkimisest oma isakodus Lagedil, kus asus EKP põrandaalune trükikoda. Ja sealsamas varjas ennast üheksa kuud Viktor Kingissepp. Teisalt aga kuulas mu noorpõlvekallima vanaisa Vilhelm ehk Viljam Liiv üle kinnivõetud Viktor Kingissepa ning ühe tunnistaja andmetel osales ka surnukeha vettelaskmises.

Ja muidugi kohad. Mullu „Loomingus” ilmunud mälestuskillus olen kirjeldanud Tihemetsa kanti. Olen sealsetes metsades palju hulkunud. Ainukene tehishääl loodushäälte seas oli kaks korda päevas edasi-tagasi mööda kitsarööpmelist raudteed Voltveti ja Mõisaküla vahet vuriseva susla vile. Sealsamas metsas moodustas kännustik ühes kohas kuju, mis kaugvaates oli segiajamiseni sarnane kummardava inimesega. Hiljemgi tõde teades nägin ma ikka ja jälle seda kännustikku elava olendina inimtühjas metsas.

Üldse jumaldan metsa ja kivist mereäärt. Aga mitte ainult. Olen lamanud lapsena nii odra- kui rukkipõllu veeres või mere ääres rannakividel ja imetlenud taevas iga hetk ennast uuteks kujunditeks vormivaid pilvi. Seetõttu on mulle väga hinge läinud Suumani Sassi ütlemine, et Venemaa talle ei meeldi, sest seal on igavad pilved. Tõepoolest on Venemaa suunaks eelkõige lagendikud ja kaugused. Kuigi kuplikujulised ortodoksi kirikud ehitatakse küngastele, on nad hümniks madalusele. Eestlane peab kogu aeg vaatama taevasse — vähem siis, kui see on püsivalt hülgehall või kui päike sirab üle laotuse. Tänu pilvede rännule ja augustikuu tähtedele on Eesti taevas nii fantastiline. Ja kui riike ei mõõdetaks vaatevälja põhjal ruut-, vaid kuupkilomeetrites, oleks Eesti üks maailma suurimaid riike.

D. K.: Su esikraamat „Hobusel on täna sünnipäev. Luuletusi 1964—1972” (1973) äratas kohe tähelepanu, ja mitte ainult tänu Jaan Klõšeiko meeldejäävale kujundusele. See oli omas ajas väga südamlik ja lüüriline lähenemine absurdiluulele, üsna erinev kõigest, mida tol ajal kirjutati. Aga arvamus, et liigud Andres Ehini kiiluvees, ei pidanud paika. Õieti ei kujutle sind liikumas kellegi kiiluvees, selleks oled liiga isepäine.

Nüüd on peatselt ilmumas sinu omamoodi muinasjutuline mõistulugu „Kass nimega Inimene”. Kuidas tuleks seda mõista — ja nagu küsivad kirjastajad ja raamatureastajad — kellele on see suunatud?

O. R.: Mis mind Andres Ehinist ja ka Ilmar Laabanist eristab, on see, et nende jaoks näikse absurd olevat eesmärk omaette. Seevastu mina, kes ma olen kasvatatud realistliku kirjanduse austamise vaimus, polnud süüdi, et nõukogude süsteem oli oma loomult absurdne. Mina tihendasin enda arvates sellest „realismist” välja väheütlevama osa ja nii sündiski minu absurdiluule. Absurd ei olnud minu jaoks asi iseeneses, vaid vahend oma tõe väljaütlemiseks. Ma arvan, et vaesed Lääne inimesed pidid kogu oma fantaasia käiku panema, et saavutada kunstis võrdväärset grotesksust absurditeatris elanud idaeurooplasega.

„Kass nimega Inimene” kannab minu jaoks ka suurt isiklikku tähendust. Algselt üle paarikümne aasta tagasi lastele jutustatud une-eelsetest muinasjuttudest hakkas idanema soov ja kohustus kirjutada raamat, milles mõlemad mu lapsed oleksid peategelased. Ja siis ilmus meie ellu esimene kass, kes saigi endale nime Inimene. Esimesest kahest peatükist aimub lasteraamatut, aga et lapsed kasvasid vahepeal suureks, sai loost lihtsalt muinasjutt. Teatavasti ongi muinasjutud ehedal kujul mõeldud täiskasvanud lugejale. Muinasloo võtmeks sai tänase kummalise täiskasvanute maailma nägemine laste silmade kaudu. Lastest peategelased vaatavad oma süütu pilguga juriidikaühiskonda, mis on andnud paljudele kaunitele mõistetele, nagu vabadus, võrdõiguslikkus, õiglus, isikuandmete kaitse ja muu selline, hirmutava tähenduse. Ühelt poolt siis mu lapsed kunagiste koduste hüüdnimedega ning pere esimene kass, kellele on lisatud kahe järgmisegi kassi iseloomu ja käitumistavasid, ning teisalt praeguseks väljakujunenud väliselt õiglane, aga paljuski väänatud täiskasvanute maailm. Raamatut võib lugeda lihtsalt nagu lasteraamatut, aga ka kui satiiri. Oleneb lugeja rikutuse astmest. Eelkõige on armastusega kirjutatud raamat mõeldud täiskasvanuile, kes pole oma laps-olemist unustanud. Eelkooliealistele või algklasside lastele ei pruugi see olla piisavalt huvitav, aga minep tea. Näiteks Eri Klas räägib ühes elulooraamatus kohtumistest oma kvartetikaaslase Hillar Karevaga, too jalutas linna peal koolieelikust tütrega, kel iga kord oli mõni paks raamat kaenla all. Kui Eri Klas ükskord küsinud, kas see raamat pannakse klaveritunnis istumise alla, saanud ta vastuseks, et Doris on raamatu juba läbi lugenud. Kui nüüdki keegi sama vahva väike tüdruk mu muinasjutu läbi loeks, oleksin ülimalt õnnelik.

D. K.: Romaanidega on siis selge: „Kass nimega Inimene” on omamoodi coda eelnevale triptühhonile unenäolise realismi vaimus. Lühiproosat pole sa eriti palju kirjutanud — kas asi on selles, et kui korra juba hoo sisse saad, ei raatsi enam pidama jääda? Ka luuletused näivad sinu juurde saabuvat hooti, puhangutena.

O. R.: Keegi ameerika kirjanduskriitik, kelle nime ma olen vaid korra kuulnud, on võrrelnud novelli orgasmi ja romaani armastusega või koguni abieluga. Minu jaoks on novell pigem sugulane nii luule kui proosaga. Avaldanud olen oma elus vaid kaks novelli ja mõlemad ühes „Loomingu” numbris. „Matteuse naist” kirjutama hakates olin poolhaige. Voodis lesimise asemel istusin laua äärde ja sõnad hakkasid voolama kiirenevas tempos. Kümme rida enne novelli lõppu ei teadnud ma, kuidas see lõpeb. Lõpp tuli iseenesest ja samamoodi iseenesest olin äkki terve kui purikas. Nii et kirjutage novelle!

D. K.: Mäletan neid nagu ammunähtud filmi, mõne üksiku episoodi ümber hõljuva õhustikuna. Kas võiks arvata, et kõigist kunstiliikidest ongi filmikunst sulle kõige lähem?

O. R.: Minu noorpõlv kuulub aega, mil tänavaid ja auditooriume ehtisid loosungid. Oli vaid üks, mida ma ehk mingil määral uskusin: „Kõikidest kunstidest kõige tähtsam on kinokunst!”, kuigi sellelgi oli leninlik alltekst. Aga kes ütleb, mis on filmilikkus? Olen elu jooksul vaadanud rohkem kui 1001 filmi, aga otsesõnu vastata ei oska. Alles suhteliselt hiljuti lahkunud Erich Rohmer on filmis „Claire’i põlv” võtnud fookusesse näiliselt tähtsusetu detaili. Samal maastikul silmapiiri ulatuses vestlevad inimesed üpris tavalistest asjadest. Dünaamilisust pole ollagi, aga tulemus on ometi vapustav. Või see, kuidas spagetivesternide isa Sergio Leone filmi „Hea, paha ja inetu” ühes episoodis jõllitavad kolm meest, relvad peos, üksteist liikumatult viis minutit järjest, saateks Ennio Morricone erakordne muusika. Veelgi vapustavam on Leone teise filmi „Ükskord metsikus läänes” alguskaader, kus kaamera filmib pikalt koledat nägu ja nina, millel piniseb kärbes. Pinge on peaaegu sama suur kui John Boormani filmi „Tühi punkt” alguskaadrites, kus kaamera jälgib samm-sammult Lee Marwini liikumist mööda treppe ja trepikodasid toaukseni, mille avamisele järgneb valang abieluvoodisse, kus lebab naine…

Samasuguseid eritabasusi pakuvad kuuekümnendate Tšehhoslovakkia filmid, nagu Ivan Passeri „Intiimne valgus”. Sisu banaalsemast banaalsem. Tehase orkester sõidab suvepuhkuseks harjutama maale ühe oma liikme koju. Peale musitseerimise, kanakaagutuste, napsutamise ja näitlejahariduseta eheda külahullu vestluse linnakaunitariga ei toimu suurt midagi.

Seevastu erakordselt sügava sisuga Jean Pierre Melville’i film „Vaikus mere ääres” põhineb Vercors’i raamatul, kus idealistist Wehrmacht’i ohvitser pannakse prantsuse perekonda, kelle ükski liige ei räägi filmi jooksul sõnagi. 90—95% ajast kõneleb vaid Euroopa kaunisse ühistulevikku uskuv frankomaanist Saksa ohvitser.

Improvisatsioonide suurmeistrist John Cassavettesest ma parem rääkima ei hakkagi.

D. K.: Improvisatsioon on sullegi loomuomane; ranges õukonnaooperis pakutaks sulle tõenäoliselt kojanarri osa, „maskiderebija maski”. Aga ooper ei tundu sinu elukäsitusega üldse kuigivõrd haakuvat; pigem võiks kõne alla tulla lüüriline kelmiromaan umbes sellises vaimus nagu „Kuningas, kes tahtis olla narr” . Kui saaksid valida endale režissööri, siis kelle käekirjaga tunnetad kooskõla?

O. R.: Kultuuris lähemalt kaugemale liikudes oleksin eelistanud „Värviliste unenägude” Jaan Toomingat, kes oskas näiliselt väga lihtsast loost teha Eesti ühe kõigi aegade parima filmi. Usaldaksin teda kas või juba sellepärast, et mitte kunagi ei ole mitte keegi ühtegi minu teksti lugenud nii saatanlikult sügavaks kui tema 1967. aastal Kirjanike Maja musta laega saalis. Muide, see jäigi luuletuse „Ööaeg. Unenäod” ainukordseks avaldamiseks. Trükis pole see luuletus mitte kunagi ilmunud.

Väga võlub mind ka Hongkongi filmisuurmeister Wong Kar-wai, ainult et siis peaks mind mängima kantonikeelne hongkonglane — eurooplaste või ameeriklastega vändatud filmid pole tal õnnestunud. Või siis Richard Linklater. Kui aga hetkekski uskuda Mehis Heinsaare muljet meie esmakohtumisel minust kui elluärganud Klaus Kinskist, siis miks ei võiks mõelda Werner Herzogile. Kuigi Klaus Kinskiga sarnane ma loomulikult ei ole ega tahaks ka olla.

Samas oli juba mu esikromaani siseretsensioonis kirjas: „Ei ole raske kujutleda Pasolini varianti sellest väga filmilikust materjalist, mis meenutab kohati niihästi „1001 ööd”, „Dekameroni” kui „Canterbury lugusid”.”

D. K.: Enne Eesti Vabariigi taastulemist käärisid rahva hulgas rahutud meeleolud, valitses sisemine ja seletamatu, võib-olla looma- või linnuparvedele omane vaistlik tung kuidagi organiseeruda. Oluline tundus sõnastada oma aimusi ja hirme, aga ka selgeid eesmärke. 1990. aasta sügisel said sinu juures „Loomingus” kokku mõned mehed, kellega koos sündis Eesti Vabariigi eelõhtul rabedavõitu, aga kaugeltki mitte tähenduseta ühendus, omamoodi suhete laboratoorium, kus mängiti läbi mitmed võimalikud stsenaariumid. Mismoodi näed praegu seda aega tagasivaates?

O. R.: See on meelde jäänud kui poolunenäoline aeg. Keegi pakkus mõtte, teine arendas edasi, kolmas teostas, ülejäänud tulid kaasa. Keegi ei küsinud, kas plaanitud asjal on ka mingi suurem mõte. Nii sündis teisel jõulupühal 1987 ühendus, mis hiljem sai nimeks „Wellesto”. Kuupäev jäi hästi meelde ja avaürituseks oli Linnart Mäll Tartust kaasa võtnud linnase­leiva, mida jagas Jeesuse kombel igale kokkutulnule. Kui algul moodustasid tuumiku Kirjanike Liitu mittekuuluvad literaadid, siis peagi paisus see interdistsiplinaarseks ühenduseks, kus oli koht ka orientalistidel, muusikutel, füüsikutel, keeleteadlastel, estofiilidel… See seltsing ei tunnistanud ei rahvus- ega riigipiire, küll aga jumaldas eesti keelt. Manifesteeriti, korraldati Eesti linnades kirjandusõhtuid, avaldati toetust Václav Havelile ja Tartu Kivisilla taastamisele. Organiseeriti Saaremaal, Mändjalas suur suvelaager paljude külaliste osavõtul, anti välja esimene album ja oma ajaleht, valmis olid järgmisedki materjalid — siis aga otsustas trükkitoimetaja millegipärast Eestist jalga lasta. Maimu Bergi eestvõttel valmistati küll kõigile „Wellesto” särgid ja Merca rott Perestroika osales koosolekutel vaatlejana.

D. K.: „Wellesto” oli mõnes mõttes ilmutuslik. Tundus, et kui niivõrd erinevad suveräänsed isiksused on suutelised üheskoos loovalt tegutsema, on Eesti Vabariik võimalik. Aga vajalik oli „Wellesto”-taoline ühendus ainult mõneks ajaks, enesetõestusena. Pikas perspektiivis oleks üksmeel kindlasti murenema hakanud.

O. R.: Jah, mingil hetkel kõik vaibus. See ootamatu palang ei olnud üksnes „Wellesto” pärisosa. Sama palavik oli haaranud näiteks ka „Loomingu” toimetust, kus tehti iga numbrit nagu viimast, eesmärgiks avaldada ootamatu hingetõmbe ajal nii palju tõtt kui vähegi võimalik, et uute surveaega­de naasmisel oleks võimudel raskem valetada. Elustasime vaimus Eesti aega. Teadsime kaunis täpselt, mida me ei taha, aga ei teadnud päriselt, mida õieti tahame. Ei teadnud seda päris täpselt ka ükski „Wellesto” käivitajatest. Osa meie hulgast jäi humanitaarseltsi mõtte juurde, teised lõid enda meelest kirjandusrühmitust, kolmandad unistasid inglise klubist. Ja kui sai mööda see õnnelik aeg, mida võis iseloomustada, et, poisid, teeme midagi, oli ka „Wellestol” aeg laiali minna. See oli olnud aeg, mil tähtis oli tegu, liikumine, mitte aga seisund.

D. K.: Just seesama toimus „Sirbis”, tundus, et palavik oli haaranud kogu Eesti vaimuelu. Kui asjad aga paika hakkasid settima, sai sinust 1998. aastal ajalooajakirja „Tuna” asutaja ja siiani oled ka peatoimetaja. „Tuna” on tõusnud Thomson-Reutersi indekseeritud ja refereeritud ajakirjade auväärsesse ritta. Kuidas oled rahul retseptsiooniga ja kas näed peale kasvamas uut põlvkonda, kelle kätesse südamerahuga rool usaldada?

O. R.: „Tuna” tuli mu jaoks pea sama ootamatult ja päevapealt nagu kunagi „Wellesto”. Olen ühes oma luuletuses kirjutanud: „Olla näitleja ja keset vaatust / mitte mängida, vaid minna mööda saatust.” Pärast „Loomingu” kahtekümmend kolme aastat hüppasin ma tundmatus kohas vette, et panna käima ajalookultuuri ajakiri „Tuna”. Kuna olin „Loomingu” aegadel ajalooartikleid organiseerides ja toimetades saanud üsna paljude ajaloolastega tuttavaks, siis pöördus 1997. aasta jõulude eel tolleaegse Riigiarhiivi teadusnõunik Jaak Valge otse minu poole. Ajakirja loomise mõtte taha tulid kõik Eesti juhtivad arhiivid. See oli minu jaoks eriti intrigeeriv ettepanek, sest paar aastat enne seda oli tollane „Loomingu” peatoimetaja Andres Langemets öelnud: keda see ajalugu ikka enam huvitab. Nagu hiljem on välja tulnud, oli see just optimaalne aeg niisuguse ettevõtmisega alustada. Kõigepealt tuli kõigi ajakirja alusepanijatega selgeks vaielda, millise mahuga, millise kujundusega ajakirja me tahame, kuidas teha, et ajakiri oleks teaduslik, aga loetav. See koosmõtlemise vaim on aidanud „Tunal” liikuda edasi praegusele rahvusvaheliselt kõrgele tasemele. Kui peatoimetaja välja arvata, siis praegu on välismaalasi ja Eestis olijaid kolleegiumis võrdne arv. Mis puutub retseptsiooni, siis on lugejate hulgas palju inimesi, keda ma ka muidu väga hindan. Kui Rein Lang hakkas toetama raamatukogudele kultuuriajakirjade hankimist, tegi tellijaskond märgatava hüppe.

Mis puudutab ajaloolasi, siis korra mõtlesime tähtpäeva puhul kõik elusolevad „Tuna” autorid kokku kutsuda. Paraku läks arv nii suureks, et meil polnud vastavat ruumi võtta.

Rooli üleandmine on väga tinglik mõiste, aga küll see veel tuleb. Õigel ajal ja nõnda, et ajakiri elab ja areneb edasi, nagu poleks midagi juhtunud. Sel puhul olen oma ülesande täitnud.

D. K.: Mida pead tarkuseks? Mismoodi see sinu meelest avaldub — meestes ja naistes, lastes ja loomades?

O. R.: Minu silmis taandub tarkus armastuseks, eluhoidmiseks endaks. Sa oled ise öelnud, et kui mehed mõtlevad, siis naised taipavad. Mõnikord tõesti leiavadki nad seeläbi otsesema tee tõe juurde. Kui välja jätta kogemused, siis lapsed on alati oma vanematest põlvkonna jagu targemad. Mis puudutab loomade tarkust, siis otse mu silme ees päästis mu kodukassi käitumisstrateegia majakoera võõra peni rünnakust.

Elutee on mind kokku viinud fantastiliselt targa naise Mila Mahašviliga, kes enne Sahharovi saatmist Gorkisse töötas tuumafüüsikuna samas instituudis. Nüüd elab ta juba aastaid oma tuumafüüsikust mehe Vodopja­noviga Silicon Valleys. Pärit tippspetsialistide perekonnast, oli ta juba 1980. aastate lõpuks jõudnud veendumusele naiselikkuse erilistes väärtustes. Tema ei rääkinud naiste ja meeste formaalsest võrdõiguslikkusest, vaid naiste erilisuse avamisest selle täiuslikkuses nii kunstis kui elus. Seega mitte võrdsus, vaid ülivõrdsus. Kui ma temast õigesti aru saan, siis tuleks lähtuda inimõiguste deklaratsioonist, et kõik inimesed on sündinud vabadena. Naisi ei tuleks toppida meeste maailma, vaid tuleks täielikult avada maailma naiselik pool. Ta ise maalis, mängis klaverit ja jumaldas luulet ning tema tütar lõpetas edukalt Harvardi ülikooli.

D. K.: Mulle on jäänud mulje, et ka sina ise toetud ennekõike vaistlikule tarkusele, usaldad intuitsiooni rohkem kui informatsiooni. Mida sa elus otsid ja kuidas leiad? Mille järgi hindad inimesi — ja kunsti? Millest tundub praegu kõige rohkem puudus olevat?

O. R.: Otsin igavese elu eliksiiri ja leian seda loomingus. Elu ise on minu jaoks suurim looming. Inimesi hindan võime järgi armastada iseenesest imekaunist maailma. Armastan inimesi, kes oskavad iseenese üle naerda. Kord istusin hambaarsti ukse taga pärast hamba väljatõmbamist, nägu üsna paistes. Minu vastaspingil istus neiu täpselt samas seisus. Me pilgud kohtusid hetkeks ning kummagi näole ilmus selles absurdses situatsioonis lai naeratus. Edasi jätkaksin Suumani Sassi sõnadega: „Ei ole õige öelda, et inimesed / tulevad ja lähevad. / On inimesi, / kes tulevad / ja kunagi ei lähe. / Nad on sooja hommiku sarnased. / Nad tulevad / ja tulevad / ja nende tulek on lõpmatu liginemine.” Enamik inimesi minu ümber ongi õnneks sellised.

Kunstis igatsen vanamoelisena eelkõige ilu, mida ei peaks häbenema. Natuke nõutuks teeb mind, et kunsti hinnatakse peamiselt läbimüügi põhjal. Ja ma pole kuigi kindel, et spordist kultuuri ülevõetud võistluslikkuse printsiip oleks just kõige arukam.

Millest on puudus? Eks sellest, millest alati. Juhan Viidingu suur buum algas pärast ta surma, kuigi just neid häid sõnu oleks ta suurpoeedina ja omanäolise näitlejana väärinud oma elupäevadel, ja surm oleks tõenäoliselt taganenud. Paraku on Eestis suurvaimude elu tihti raskeks või ebameeldivaks tehtud, et neid siis tagantjärele — paraku liiga hilja — meenutada nostalgilises hiilguses. Muidugi on see mõnevõrra lohutavam Venemaa kombest eluajal inimesi variserlikult ülistada ja pärast põrmu paisata.

D. K.: Kui kõrgemad jõud otsustaksid sulle juubeli puhul kinkida juurde ühe kunstiande, siis milline oleks su esimene eelistus?

O. R.: Ei ole vähimatki kahtlust, et see oleks muusikaanne. Muusika on otseside kõiksusega. Vaikuski on täis muusikat. Sven Grünberg ütles kord mulle ja Hardo Aasmäele — sümboolselt endise konservatooriumi maja ees —, et helilooja ei ole looja, vaid kõrgemalt antu vastuvõtja.

D. K.: Mis on peamine põhimõte, mille järgi oled elanud — või millisena näeksid oma epitaafi?

O. R.: Minule on elu armastus ja sellisena igavene. Selle armastuse sisse mahub nii võitlus, truudus, sõprus kui ausus. Olen püüdnud võimalust mööda teha kõike, mida teen, kirglikult — või üldse mitte teha. Ja epitaafi laenaksin Erich Maria Remarque’ilt: „Üks on sama tähtis kui miljonid”, sest mis muud on miljonid kui miljonid ühtesid.

D. K.: See on tõelise reamehe jutt — keda ei näe kunagi rivis. Või nagu oled ise kirjutanud, ehk oma liivi sugulusliinidele mõeldes: „Maris Pupolinš / riia poiss / vene sõdur / voosterfilosoof / minupikkune / seisis ükskord / mu kõrval rivis / et öelda / rivis tuleb olla / nii vähe kui võimalik / pärast seda / ei näinud ma enam ei Pupolinši / ega rivi.” Tõesti, sinus on alati elanud vaba mehe vaim.

Õnne ja südikat jätku!