Valimispalavik

 

Ideeta ja ideaalita, õigeks loputatud ajud

pakuvad ähmaseid oletusi tõeluse pähe.

Hirmuäratava muutuse sunnil

valmistavad erakonnad plaastreid konnasilmadele.

Poliittehnoloogid suurustavad korpaskeeli:

meie teame, kust pärineb surmahirm,

ihugem kivist odaotsi mammutijahiks!

 

Kuidas kloonida ajalugu paigallennul?

Millise mõõdikuga kodanikke mõõta,

kõrvus kajamas tuttav valvesireen:

astugem ühte jalga, meie jalga, muidu —?

 

Kust kuningaks kutsuda Midas,

kes muudaks kõik kullaks?

 

Ära esita kulunud silmakirjalikke küsimusi!

 

Kuula, kuis kohiseb uute lubaduste jõgi!

Sellele ehita kas või elektrijaam.

 

 

Meelehärm

 

Pahupidi pööratud arusaamad, ülbuse üledoos.

Võõrad lennukid rikuvad piiri, vee all varitseb kurjus.

Maailm kõmiseb plahvatustest, verd voolab ojadena.

Õhk on täis ähvardust. Inimsus inertne kui gaas.

 

Millest haarata kinni keset õhtut, olemasolu?

Kõik, millesse mõte puutub, tundub libisev,

mööda hõljuv, samas ka liikumatu, raskepärane.

 

Valgusel on oma kaal ja värvid, paralleeltõelus.

Spektraalanalüüs näitaks sinugi värve, videvik,

kaardistaks areaale, kus sa kustutad

häirivaid käsitamatuid aimusi.

 

Ainuüksi tuulelipp ülendab meelt,

kinnitab usku ilusasse homsesse,

kustumatusse päikesepaistesse.

 

 

Päevakohaselt

 

Taevarannal pilve valge puri kutsub viirastuste laeva.

Vaata metsakasvanud varemeid, kõndu — ilus oled, isamaa!

Mässu- ja katkujärgsed neljateistkümnenda sajandi maastikud,

ei inimhinge, suitsu silmapiirini. Ainult lehelind laulab.

 

Mis ajavoolule võid vastu seada? Kas vere tuikamise?

Ulmaudu, mis saatuslikul silmapilgul jätab su hätta?

Või kannatuste Katalaunia väljalt tõmmata endale kaela

mõni süü, mida keegi üksipäinis kanda ei suuda?

 

Tundmine pole veel teadmine. Kuidas ületada ahistust?

Roostest puhastada ammuseid relvi, taastada lahinguid?

Sangarite siluette käärilõikes? Mis kuumaks kütaks meeled?

Viimaks teeselda ennast paremaks, targemaks, julgemaks?

 

Miski pole ebatõenäoline. Targutused homsest ilusast elust,

pakatavast õnnest vakatavad: pimedusevürst koondab vägesid!

Laotuses pea kohal must auk. Lutsifer oma seisuseuhkusega.

Sõpruse pidamine saatanaga on endistviisi petlik sisendus.

 

 

Leppimatud

 

Ärritatud hääled, staatilised väited, vaht suunurgas.

Protest tulija vastu. Protest mineja vastu.

Kõige keevalisem protest olija vastu.

Tema on käepärast, alati süüdi. Et on teinud musta.

Või pole piisavalt mustanud neid, keda tarvis.

On hoopis liblikana enda ümber koonud võrgendiku.

Eelarvamused hoiavad kõigel silma peal.

Nende pidurid ei kulu.

 

 

Reformieliksiir

 

Kõik poolik ja puudulik loobitud ühte üüratusse patta.

Kui palju subtiilseid selgitusi, ärevaid hüüdeid,

umbrohtuvaid raiesmikke inimeste ja rahvaste vahel!

Sundolukorrad kihutavad tagant, tegijate magnetväli

nõrgeneb ühtesoodu (kui tõsiteaduslikult seda võtta?).

Muutuste mõistmine rabe, paljutõotav, heitlik.

Mida vähem uisapäisa uuendusi, seda kindlam enesetunne.

Ükski kardselt helklev muudatus ei paku päriselt seda,

mida aastakümneid õhinal oodatud.

 

Pole doktriini, mille arvustamisestki

ei saa lõpuks silmakirjalik sõnakolin.

 

 

Läbi vine

 

Läbi vine minevik ei paista.

Tulevik heljub külmas loomisudus.

Vaid praegu vilgendab piiratud ulatuses.

Praam liigub, ahter ees, sadamast välja,

pöörab vööri majesteetlikult sõidusuunda.

Lahkuvast laevast jääb lahele lainene jälg.

Seisan terminalis akna juures, pilk saatmas praami,

kõrvus veel väljarändaja lastepere

reisielevad kilked: isa juurde, rutem, rutem!

Võõrsil töös kuumavad kulmud, selgivad sihid.

Kui kauaks kauge kaugeks jääb,

kas need lapsed veel kunagi kolivad kodumaale?

Mu kõrval ja selja taga pole enam hingegi.

Need, kes jagasid teeleasujate häälivat rõõmu,

on lahkunud, hinges rahuldamatu uudsusiha.

 

 

Hobusepidamisest

 

Ruttu nürinevad haagid jääl, kiviteel,

hobune tuleb ümber rautada iga kuue nädala järel.

Varsa kapju peab värkima nelja nädala tagant.

 

Nii arvati. Nii tehti.

 

Et Eestis polnud Aleksander Suurt,

siis ka tema ratsut Bukephalast,

kes kartis oma varju.

Aga oli Alexander Theodor von Middendorff,

kes kirjutas põhjaliku essee,

kuidas sööta, joota, puhastada, kanda hoolt

enda aretatud tori tõugu hobuse eest.

 

Akadeemik ei lausunud aga sõnagi,

mismoodi ümber käia Pegasusega,

kes on vedanud toksilisi tokerjaid,

tervekssaanuid, ellujäänuid

jääl, kiviteel, Türgi sõjas?

Kuidas hooldada luulehobu kujutletavaid kapju?

 

Ja kes peaks värkima kapju Pegasuse varsal,

kes vahib huvitatult puu heitlemist marutuulega,

oskamata veel tormi eest hoida

oma väljakujunemata tiibu?

 

 

Tume aine

 

Hawking istub ratastoolis, ei liiguta ega räägi.

Kosmoloogi vaimusilm ei looju. Ta tõuseb hilju

laotuskõrgetele karkudele, jalge all Maa kui pähkel.

Mõtiskleb universumi mitmest eluloost. Sõlme

tõmbunud aegruumi ääremaastumisest. Võimalusest,

et me oleme suure mulli sees toimuva varjud.

Põhjala sinkjashalli ööna kaob ta vari silmapiiri taha,

hajub kõiksuse energiatesse. Suureneb valguse sininihe,

järjest sinisemaks värvuvad kujutised.

Ajarännakul läbi ussiuru viibib Hawking tähelaeva pardal,

mängib Newtoni, Einsteini ja Dataga pokkerit,

heidab nalja, et universum on hiiglasuur mängupõrgu.

Kujutlus ja imelikud impulsid laiendavad pilti, kõlavad

kaasa otsatusega. (Naisluuletaja leiaks soojemaid toone.)

Maailmaruum on kõle, armastuse hahasulgedega

vooderdamata. Kiirgused pole seda kuumaks kütnud.