Mart Kivastik: „Autoportree naise ja hobusega”.

„Väike Öömuusika”, 2015. 221 lk.

 

Mart Kivastiku jutukogu „Autoportree naise ja hobusega” jaguneb kolmeks. Üks osa on raamatu pikem avalugu „Angeliki”, pigem jutustus kui novell, aga mitte just lühiromaan, nagu raamatu tutvustus sedastab. Teise osa moodustavad peategelase ja sündmuskoha kaudu seotud kõrtsilood „Esmaspäevast reedeni 11-02”, „Gunn, Gunn, vana munn!”, „Kas sa mäletad tookord kui me” ja „Vaade”, mille keskmes toimetab, jälgib, dotseerib ja meenutab baarmen Gunn. Kolmas osa koosneb omaette lugudest, eesotsas 2015. aastal Tuglase novelliauhinna pälvinud novelliga „Õnn tuleb magades”, mille järel vantsivad lühemad, parimal juhul vahepalana, halvemal juhul augutäitena võetavad „Vile”, „James Webbi teleskoop” ja kogumikku lõpetav „Karistus”.

Kivastik on muidugi viljakas kirjanik, kes kirjutab jutte ning kolumne, sebib stsenaariumidega ja vorbib näidendeid, mõned õnnestuvad, näiteks kunstnikutriloogia, mõned pigem ei õnnestu, näiteks „Vares”. Produktiivse kirjaniku asi, ei midagi enneolematut ega erandlikku.

Kindlasti on Kivastikul olemas oma fännibaas — kui kasutada superstaari-saate retoorikat —, mille liikmed iga uue teose huvi ja kaasaelamisega vastu võtavad, kuid kardetavasti on eesti kirjanduse tarbijate väikeses hulgas rohkem neid, kes võtavad Kivastikku paratamatusena, eriliste etteheidete või ootusteta tema loomingu suhtes.

Kui vaadata kirjaniku loomingut nagu masinavärki, siis olen Kivastiku loomingu üle arutledes kohanud võrdlust hammasratastega, mis ühe teose piires töötavad algul täiesti sujuvalt, aga siis kipub mehhanism kinni kiiluma, hammasrattad krigisevad, mootor jookseb peaaegu kokku, ja kui veel midagi liigub, siis inertsist ning vastu tahtmist. Oma kibe tõde selles võrdluses peitub.

Raamatusse „Autoportree naise ja hobusega” koondatud lugudes seda kokkujooksmist niisugusel moel pole, et väga häirima hakkaks, kõik töötab, isegi kui määret kipub väheks jääma. Alustatu viiakse lõpule kas või läbi halli kivi, eriti kehtib see niminovelli kohta, ja Kivastik on vaieldamatult professionaal, kelle stiilile tervikuna ega võtetele ükshaaval midagi ette heita pole. Iseasi, kuidas saada ühele lainele sellega, mida ta oma loomingus räägib ja kuidas seda teeb, ning see ei pruugi kõige kergem ülesanne olla.

Ühele lainele saamine oligi kõige keerulisem raamatust veidi alla kolmandiku hõlmava „Angelikiga”. Põhjus võib peituda selles, et kuigi autor kirjeldab nii sündmuspaika kui tegelasi, jääb atmosfääri loomine poolikuks. Kivastikul on märkimisväärne filmitaust, ja kui arvesse võtta, et „Angeliki” tegevus keerlebki filminduse, õigemini selle telgitaguste ümber, siis jäävadki täpsemad kirjeldused pigem ära või on pinnapealsed. Kui stsenaarium märgib tegevuskoha, siis enamat polegi vaja, pilt näitab täpsemalt, mis seal vaadata on, milline on õhustik, millised on inimesed.

Väga stsenaariumlikud on täpse ajamääratluse ja asukohaviitega peatükialgused, mille filmilikkus sisseelamist algul pärsib, ent kui läheneda sellele nagu omalaadsele filmitekstile, mis kõnelebki filmitekstist ja millele autor finaalis kahte võimalikku lõppu kirjeldades vindi peale keerab, siis moodustab iga osa väljapeetud ja põhjendatud süžeekäikudega kompaktse terviku.

Lugu, mida jutustatakse, ehk kulgemine Cannes’i festivali ida-eurooplastest stsenaristide programmis ühelt kohtumiselt teisele ja ühelt joomingult järgmisele, on täpselt tüütuks muutumise piiril.

Lugedes hakkab iga peatüki lõpetamise järel tekkima painav tunne, et aitab nüüd sellest kõigest, kõik on juba olnud, kõik on öeldud, pilt on loodud, aga päriselt peale see tüdimus ometi ei tule. Siin ongi väga meisterlikult edasi antud East Draft’i ja teiste samalaadsete töökokkutulekute valu ja võlu koos päritolu, rahapuuduse, võõrandumise ja tüdimuse painega.

Tühised, enamasti vindisena, harvemini selge peaga öeldud repliigid Montenegro meeste, ameeriklaste, rannas kepitegemise või ükskõik mille kohta on täpselt sellised, millega standardsetes rahvusvahelistes seltskondades ikka ja jälle pause täidetakse.

Lugu, millest „Angeliki” tegelikult räägib, peategelase Pauli abstraktsevõitu ja hillitsetud igatsus, eestlaslikult vaoshoitud iha kauni Angeliki vastu, kulgeb taustal ja ei lase asjal tõepoolest tüütuks tööreisikirjaks muutuda.

Kui autori eesmärk oli anda ette­kuju­tus sellest, mis Cannes’i või mõne teise filmifestivali punasest vaibast veidi kaugemal toimub, siis see on tal väga naturaalselt ja põhjalikult õnnestunud. Taustal peaaegu olematultki kulgev Angeliki-liin hoiab seda kõike lolliks latramiseks muutumast.

Ei pääse ka „Angeliki” tervet „Autoportreed” hõlmavast põhiteemast, et kõik on halvasti, miks mitte öelda perses. Nii ütlevadki väga paljud Kivastiku tegelased (aga ainult eestlased, teiste rahvuste esindajatel ei ole kõik perses ja nende naised naeratavad, mitte ei vahi mornilt nagu meie kaasmaalastest tüdrukud Cannes’i Eesti telgis).

„Pärast teist mahvi mõtles Paul kurvalt, et elu läheb nii mõttetult mööda ja sa ei saa midagi. Teine asi on, et elu ei lähe kuhugi, sa ise seisad paigal või kuidas?” (lk. 44) — siin ongi üks selle „kõik on halvasti, õigemini perses” ilminguid „Angelikis”. Sealt leiame ka nii mõnegi paljudest raamatus ohatavatest ohetest, kui ilus ja nägus Elvis, filmirežissöör Sloveeniast ütleb Paulile: „Sa ohid kogu aeg.” Ja too vastab: „Ma olevat kogu elu vahele jätnud.” (Lk. 47.)

Välja arvatud Gunni-lood, kõnelevad pea kõik „Autoportree” novellid sellest, kui halb võib inimestel olla, õigemini, kui halvasti nad suudavad end tunda. Kõige halvemini tunneb end raamatu nimiloo peategelane Peeter, kelle eksistentsi võib lühidalt kokku võtta avalausega: „Kui tuli välja, et kõik on täiesti perses, ei jäänud muud üle kui Pille ära müüa.” (Lk. 90.) Samale järeldusele jõuab „Angelikis” ka Paul: „Kõik läheb alati perse!” (Lk. 74.) Ent Peetril on veel halvem, sest ta mõtleb ka, et „käigu perse see Annika” (lk. 95), ja tunnistab Pillele, hobusele: „Näed, siin on kõik perses.” (Lk. 101.)

Jutt „Autoportree naise ja hobusega” räägib üsna vähe hobusest, kuigi temast siiski piisavalt, ja veel vähem naisest, nii et jääb vaid autoportree. Hobuselood ja eriti hobusefilmid on klassikaliselt need kõige kurvemad, aga Kivastiku hobuselugu ei ole pisarakiskuja, pigem hoopis vingulugu, mida raamistab hobuse sundmüük. Kahju ei hakka kellestki, ei Peetrist ega Pillest, võib-olla veidi Peetri naisest, kes ei saa magada, sest end konstantsesse masendusse elanud ja mõelnud mees vähkreb.

Hobune on ilmselgelt see üks ja ainus asi, mis Peetrile elus korda läheb ja sellele üldse mingi mõtte annab, aga novellist ei taha see küll kuidagi välja tulla. Nimetatud jutt võikski olla hea näide selle kohta, kuidas Kivastiku masinavärk raginaga kinni kiilub. Lugu on lihtne — see on voorus, ei peagi tingimata keeruline olema —, sisaldab piisavalt detaile, professionaalsus on samuti tuntav, lugu on, jutustamine on, aga loojutustamist ei ole.

„Õnn tuleb magades” võitis Tuglase-auhinna, fakt, mida ma ei saa ei ühel ega teisel moel kommenteerida, sest olin ise žürii liige, kuid ega need auhinnad olegi igaviku palge ees nii tähtsad. Ma vähemalt väga loodan.

Kui kõnelda Kivastiku professionaalsusest lugude jutustaja ja komponeerijana, siis selles loos on kõik kõige paremal moel esindatud. Kuigi taas on kõik perses, sest peategelasel on liiga väikesed rinnad, ta tajub osatamiste tõttu oma vananemist ja hakkab põdema valesti tehtud valikut, mis ta muusika juurest farmatseutikasse on viinud, jääb see siiski helge tundetooniga looks. Peategelane Viivi isegi naeratab korra, kuigi on varakeskealine eesti naine.

Novelli tegevus on sama sirgjoone­line ehk filmilik kui „Angelikis” või „Auto­portrees naise ja hobusega”. Aeg-ajalt kandub Viivi küll lühikestes­se meenutustesse, võte, mida Kivastik ikka jälle õnnestunult kasutab, aga kui see lugu lähitulevikus tõesti filmiks saab — ja saama ta peaks, sest ise­gi raha, vähe küll, aga piisavalt, olevat olemas, ja kui on raha, on ka film —, siis need mälupõiked ilmselt kaovad, neil pole selleks piisavalt tummisust, aga jutu kulgemise tegid need väikesed kõrvalepõiked ladusamaks, andsid vajalikke hingamispause ja muutsid peategelast inimlikumaks.

Novelli „Õnn tuleb magades” on nimetatud naistekaks, mis on muidugi rumalus. Kas tõesti teeb ühe kirjandusteose naistekaks see, et selle tegelased on peaasjalikult naised ja kõik mehed on episoodilistes rollides? Kas Richard Roht kirjutas siis loomakaid või? Soorollide üle kemplemine või naljaviskamine paistab küll igal sammul hädavaja­lik, autorid ning raamatute retsept­sioongi lähevad sellega kaasa, kuid siinkohal unustaks heameelega tolle „naisteka” või „meesteka” liigse rõhutamise, sest see hakkaks varjutama tõsiasja, et „Õnn tuleb magades” on raamatu inimlikumaid ja sestap sümpaatsemaid tekste üldse.

Raamatu kolm napimat teksti „Vile”, „James Webbi teleskoop” ja lõpulugu „Karistus” on ülevaatena mõeldud kogumikus kõik vajalikud, sest avavad ühe tahu autori loomingust.

„Vile” on nõrk, jutukogu kui terviku seisukohast tarbetu ja kohatu. Ema ja poja vestlus, väike sugukondlik taak, paar südamlikku meenutust, mis lugu ei päästa, ja pettumust valmistav lõpp. „James Webbi teleskoop” on kena keskmine jutt. Ladus, armas ja isiklik, taas inimlik ja empaatiline, nagu ka novell „Õnn tuli magades”, ning loogilise, kurva, kuid helge lõpuga. „Karistus” on eriti väike, isegi visandlik teekonnakirjeldus, kuid äärmiselt stiilne, aimub sarmi, mille puudumine Kivastiku loomingus kahjuks sageli kipub ilmnema. Seda juba vindikeeramisega ei matki. „Karistus” on tõeliselt hea lugu, hoogne, terav, detailirohke ja napp, ning Kivastiku stiili iseloomustava filmiliku dialoogita, aga omal lüürilisel moel kõnekas. Just sellist Kivastikku tahaks rohkem lugeda, lugusid, mis pole virisevad ja otsekui kogu maailma kiuste lõpuni veeretatud kurtmised, et „kõik on perses” .

Kolmanda tervikliku osa Kivastiku jutukogust moodustavad Gunni-jutud. Autor on ise kõrtsmik olnud, võib-olla on praegugi, eks tartlased tea paremini, ja püsikundedega baarielu nning -jutte need kõik kajastavadki. Iseenesest üsna lihtsad lood on tuntavalt Tartu boheemlikust kõrtsiintellektuaalsusest läbi imbunud ja moodustavad tugeva sisulise ja stilistilise terviku, mis paneb tahtma täismahuga omaette raamatut, milles saaks Gunni-lugudesse veel paremini sisse elada ja neid nautida, ilma et teised ja hoopis teistsugused jutud tervikut heas või halvas mõttes lõhuksid.

Kivastiku püsimotiive, nagu ohkamine ja nentimine, et kõik on perses, kohtab Gunni-lugudes muidugi küll ja küll. Gunn postuleerib õpipoiss Haimurile: „Kõik hakkab perse minema naistest” (lk. 174), ja ohkamine jõuab jutus „Esmaspäevast reedeni 11-02” lausa uuele tasemele. „Toigas ohkas nagu hobune. Nagu teinekord hobused koplis, kuid nad ohkavad nii, et endal ka kergem hakkab. Kergem hakkas.” (Lk. 166.)

See on lootus, lootus, et läheb paremaks, kui ohkad. Paulil „Angelikis” lootust eriti ei tekkinud, Peeter „Autoportrees” oli lootusest, et hakkab kergem, veelgi kaugemal, ent Gunni kõrtsis ohatakse hobuse moodi ja hakkabki kergem. Baar, milles Gunn töötab, on sõbralik ja suitsuvingust ning alkoholiaurudest läbi imbunud paik, mis viib mõtte sellele, et kui inimene end ise kuskil hästi tunneb, siis suudab ta sellest hea tundega lugusid kirjutada.

Gunni baar on ilmselt parim võimalikest maailmadest, milleni Kivastiku loomingus võib jõuda. Jah, kelder on küll pime ja kõle, aga vähemalt on kuskil New York, ja seal on käidud ja seda on nähtud, nagu jutus „Vaade”. Gunn leiab küll seal keldris Ameerika suurlinna meenutades ja nutma puhkedes, et „nüüd ei ole enam midagi” (lk. 203), aga vähemalt ei ole kõik perses, ja kord jõuab ta lausa selleni, et: „Mõnikord tahaks hoopis öelda, et… tahaks öelda, et perse see kassa!” (Lk. 177.)

Gunni keldribaar tõi meelde ühe teise hubase koha eesti nüüdiskirjandusest, „Opossumi” Andrus Kivirähki romaanist „Maailma otsas”. Samavõrd, kui Kivirähki kujutatud söögi-joogi­paik on väga Tallinn, on Kivastiku kujutatu väga Tartu ja annab toeka panuse eesti kõrtsikirjanduse varamusse.

Raamatu kaanel on Imat Suumanni tehtud suurepärane foto, millel näeme Mart Kivastiku peegeldust Tartu Toomkiriku müüride vahele kogunenud veeloigus, aga mitte peegeldatavat ennast. See pilt illustreerib teraselt, isegi eneseirooniliselt kogu raamatut, mille juttudes näeme pigem autori peegel­dust, kuid mitte teda ennast, ja elu peegeldust, mitte elu ennast.

„Autoportree naise ja hobusega”, millesse on koondatud eri aegadel valminud novellid, kipub jääma ebaühtlaseks, vahel on asi detailides, näiteks ühes loos kehtivad juba eurod ja teises alles Eesti kroonid; vahel kordustes, mis ühtede kaante vahel koormavaks muutuvad. Ei pea vist enam rõhutama, kus täpselt „kõik on”, ja kui ühest raamatust liiga palju joomalugusid lugeda, siis on pohmell kindlustatud, ja ainus asi, mis on hullem kui poh­mell, on pohmell, mis tuleb ilma tegeliku joomiseta. Kuid eks see kõik käi Kivastiku lugemise juurde, sealhulgas pohmell, mis teebki tema raamatust tema novelliloomingu kasuliku ülevaate, andes fännibaasile jutuainet ja esmalugejale võimaluse seista kahe tee ristis, kus teeviit suunab nii edasi Kivastiku juurde kui ka Kivastikust eemale. Mõlemad valikud on õiged.