Mari-Liis Müürsepa luulet Loomingust nr 10

Foto: Kris Moor
Foto: Kris Moor

 

*

tanksaabaste talla alla
koguneb kive
toon need sammudega esikusse

võimatu on kõiki kokku korjata
võimatu olukord
võimatud kivid

nopin üles nii palju kui saan
ja ehitan sinuni

ühe võimatu tee

 

Flamingod

mu vannitoas on kaks flamingot
ja ikka

pärast seda
kui mind on jäetud iseenda
kellegi teise
või ajukeemia pärast

kui minust on ähvardatud teha
maailma kõige õnnelikum naine
ja kui mind on ähvardatud tappa

pärast seda
kui keegi on kinnitanud
kolmandat korda
et on päris
ja siis jälle
mängutoosina katki läinud

pärast seda
kui elu on saanud läbi
ja mul pole juba ammu
põhjust uskuda
et see võiks kunagi päriselt alata

on mul vannitoas ikka kaks flamingot

ja ikka
keeran nad näoga
teineteise poole

 

Muna

Rotermanni kvartali keskel
on monument
suur rauast muna

selle otsas istub kajakas

eelmine nädal nägin
kuidas buldooser
lammutas hoonet
mille otsas oli kajaka pesa
väikesed munad
väikeste kajakatega
suures ohus

nüüd haub linnuema
Rotermanni kvartali
rauast hiigelmuna otsas

see on suur
kajakas teab et
niisugusest tuleb poegi
vähemalt tuhat tükki

ja kõik nad on rauast

 

*

karda inimest
kes elab
ilma et keegi
ütleks talle iga päev
ma armastan sind

kõik mis sa teed
on õige
sina oled
nii üleni õige

karda inimest
kes korjab ennast
hommikul kokku ise
ilma kellegi suudluseta
ja läheb magama
nii et kellegi käed
ei hoia teda öödel
kui seda on vaja

karda inimest
kelle veri on külm
aga ei jäätu

kes leiab kogu jõu
iseendast
kes hingab kuulmata
et temast on kasu

kes kiindub kardab
põleb kustub
üksi

 

*

õhtul jälle
kui olen küsinud vastuseid kuult
aga pole neid saanud
jään magama
käsi natuke ripakil
teki alt väljas

hommikul on peos
jälle üks täht

see pole vastus
vaid lohutus
keegi tahab
et mul see oleks

keegi tahab
et ma oleks

Looming