Õde
Unistasime nii paljudest eludest, õde.
Seal polnud külmi istmeid, ootamist
pöördvärava taga, unetuid öid haigla-
koridoris. Seal polnud busse,
kus meid taskulambi valgusega äratatakse.
Seal polnud joodi ega kuse lõhna.
Kihutasime mäest üles ja jooksime vee äärde välja,
ja hulpisime kuristiku pinnal,
enne kui jõudsime järelegi mõelda.
Kahju, et me ei osanud seda kasutada,
kõndisime ümber armastuse,
nagu kõnnitakse ümber
enneaegselt õide puhkenud puu.
Tahtsime elada unetut ja tihket elu,
mis oleks nagu muusika Argentina rannikul,
oleks terviklik nagu kullakang,
aga vahetasime ta sellise haleda kursiga rõõmu vastu.
Ja nüüd, kus me oleme lukustatud
umbsesse öösse – kas ma saan sinuga vähemalt hüvasti jätta?
*
Vabaduse köök on räpane
ja segi, vabandust. Ainult õnneseened
jõuavad enda järelt koristada.
Ainult õnneseened, kel kõige rohkem õnne,
teevad siin endale süüa.
Ja ikkagi
ei jõua siin kõiki tehtud toite ära süüa,
sest pole rooga, mis rikneks kiiremini
kui vabadus.
Ja need, kes jätsid oma retseptid seinale,
teadsid, kui mitu korda
tuleb otsast alustada.
Veel üks põlvkond põlenud kastruleid,
suitsu ja tuletõrjeredeleid
kesköiseks taganemiseks.
Veel üks põlvkond elusid.
Nagu varjud libiseme mööda
bistroo puhastest akendest, kus neoonvalguses
ootavad toitu mehed ja naised
kahtlaselt sarnastes rõivastes.
*
Mis keel valida, et karjuda appi?
Kõik mu keeled on märgistatud, neid ei saa lahti vahetada.
Nad on nagu baarilauad, kuhu on kõvasti jooki ümber aetud.
Üks lakub haavu, teine uurib enda omi.
Kõik nad on nagu tuulesahin põõsastes korraliku kodu akna all.
Millist neist ma ka ei valiks – kuulen ainult kaja
ega tea, kas see on minu hääl või hüüab keegi seal appi.
See, kes neid appi hüüab, tundku end süüdi,
see, kes palub andestust, palugu lihtsalt süüa,
see, kes neid ähvardab, astub ise noa otsa,
see, kes ütleb „armastan”, ongi ilmselt milleski süüdi.
*
Keel, mida teised peavad
kapriisseks, kangekaelseks,
isepäiseks, ekstsentriliseks –
justkui sa haaraksid kööginoa,
sellal kui teised võtavad viisakalt kahvli,
ja lõikaksid sellega ühist teemat,
kuni temast hakkab verd purskama.
Ega mina teda ei valinud, ütlen ma,
mind toideti lapsest saati
selle noaga,
olen harjunud niimoodi sööma,
ma ei saa ilma vereta, tean,
et ta on kõikjal, rääkigu me siis muusikast
või õhust,
olen kaua oma keelt verest pühkinud
ja vahel on see täiesti puhas, nagu uus,
nagu poleks ta mind taskus sandistanud,
nagu poleks juhtunud, et ta pidet ei jõutud parandada,
ja siis ma vajutan jälle liiga kõvasti,
vere ja tühjuseni välja,
ja juba on hilja
– alati hilja –
andeks paluda.
*
Ärge kartke, sõda ei nakka sülje kaudu,
isegi vere kaudu ei nakka, mis on hämmastav.
Piisab, kui me riided ära pesta ja välja kuivama riputada.
Pole kohustust koos meiega vaikida, hoiame ülal
vestlust muusikast ja veinist, pikkadest
rannapidudest, see ei solva meid. Vaikus
ei tee kahjutuks, ei õigusta, ei meelita.
Tean, mis teid häirib: kõik oli meil
teiega liiga sarnane.
Olgem siis tulnukad peeglist.
Panime teie kaitseloitsud kirja kirillitsas, kus kõik on vastupidi, ja nõnda
kutsusime kuradi välja, selle asemel et teda tõrjuda.
Või olgem nagu teismelised, kes sõitsid
teilt laenatud autoga sinna, kuhu ei peaks.
Olgu peale: me ei taha teid rohkem kurvastada.
Peseme end õhuga tühjast kraanist,
joome pudelist varju. Jagame
üht kiiresti lahustuvat unenägu.
Aga hommikul kirjutame kõik tagasi, korjame üles
iga elavhõbedakuuli teie kena kodu põrandalt –
ja tuleme tagasi.
Ukraina keelest MAARJA KANGRO
