*

Miski minus magab sügavat und,
ja mõnikord jõuavad pildid ja kujundid sealt unest minuni,
tekitades kahtlusi minu mina, minu elu reaalsuses.
Võib-olla on see kõik lihtsalt tooraine, lähtematerjal,
millest keegi loob midagi täiesti uut, ennenägematut,
või olen mina kõigest koorik, kest omaenda une jaoks.
Muidugi ei kuulu tema mulle, vaid mina talle,
ja ükskord ta ärkab üles ja läheb minust välja
nagu linnupoeg munast, nagu ülestõusnud surnu sarkofaagist,
nagu tõeline reaalsus illusioonist,
ja ma ei tea, kas jään igavesti elama oma elluärganud unne
või mind heidetakse kõrvale ja unustatakse, või saab minust
hoopis oma virgunud une uus uni.

 

*

Valu elab oma elu, elab endale kaasa,
võitleb oma elu eest, ja elu ise on samuti
üks iseliiki valu. Valu tõmbab terava pliiatsiga
meie, meie saatuste, me lootuste
ja pettumuste kontuurid – elu ei ole maal,
elu on terava pliiatsi joonistus;
meie oleme pildid, kujundid värvimisraamatus,
saame valida värve, kuid mitte kontuure,
ja me ei tea, mis on päriselt seal, kontuuride taga,
peene musta joone taga, me ei tea,
mis juhtub, kui seda puutuda,
kas jääb midagi järele kõigest sellest, mida meile on õpetatud,
millega oleme harjunud, mida uskusime,
midagi peale puruneva klaasi klirina.

 

*

Kui kaugel on kõik, kui kaugel reaalsus sellest, mis meile ta kohta teada;
kui kaugel sõnad mõtetest, inimene inimesest ja iseendast;
kui kaugel päikene maast, me vanast rehealusest.
Vaevu-vaevu jätkub ta kiirtel jõudu, et valgustada saapaid ahju ees,
hüpata sealt vihmaveeämbrile ja kaduda
kuni järgmise päevani… Pole päris selge, miks olen nii kurb.
Võib-olla on see pakasest ja lumest, sellest, et päikene
tõuseb vaevu-vaevu põllu tagant metsalatvadeni.
Pühad on läbi, kõik sõitnud minema, olen jäänud üksi koju.
Kass magab diivanil; hoian väikest tšintšiljat põue vastas.
Ta surub end mu rinnale, nosides tasa-tasa rosinat,
ainult et tema süda lööb kiiresti, palju kiiremini kui mul.

 

*

Riigikeel, riikide keel,
aina vähem arusaadav, aina kaugem inimkeelest.
Riigid räägivad, tõustes aina kõrgemale
nagu minaretid ja kellatornid; nende hääl kõlab
meie peade kohal, meie arusaamise kohal,
ja sealt, kõrgustest ulatuvad-pudenevad meieni
sõnad, fraasid, mõisted, tiireldes ja põrisedes ümber me pea
nagu herilased või paksud mustad kärbsed, kes toituvad
raipest, veel ühe tsivilisatsiooni jäänustest.

 

*

Vaatan, kuidas käsi kirjutab pastakaga märkmikku veel mõned sõnad, read, mingid kujundid, fraasid – visandi uue luuletuse tarvis. Näen seda veel, kuigi hämarik on juba laskunud.
Kas see sündiv luuletus on ikka päriselt uus? Kõik on juba öeldud, ja seda, et kõik on juba öeldud, on samuti öeldud rohkem kui korra.
Saabub öö. Ööliblikad on juba magama läinud, pääsukesed tõusnud kõrgele-kõrgele ja magavad seal, kus päeval ujusid valged pilved. Tõusen üles ja lähen välja.
Sõnad jäävad sinna, pimedusse, ja kõik voolab mööda, kõik voolab läbi nende, jätmata jälge.
Nemad, sõnad, ei saa und, nad mõtlevad sellele, kas neil on veel tähendust.
Nad pole unustanud, et kunagi üks neist sai lihaks. Kuid kõikidele pole säärast saatust antud. Enamikul neist tuleb seista päevad, aastad, aastasajad tihedates ridades, võimaluseta valida endale partnerit.
Nad kardavad, et hakkavad vähehaaval kaotama tähendust, muutuma järjest läbipaistvamaks, järjest eristamatumaks õhust, üha enam sellisteks, mida üks keskaja filosoof nimetas flatus vocis – hääle hingus.
Sõnad tahaksid nii väga olla lähemal sellele, mida nad peavad tähistama, nad tahaksid omandada värvi, lõhna, raskust, pehmust ja soojust, midagi tuntavat, midagi lapse käe õrnuse või naise puusade ümaruse sarnast.
Nad tahaksid kõlada nagu suveöö, täis suminat, sirinat, sahinat ja tähtede vilkumist taevas, mis päikeseloojangu ja -tõusu vahel hoiab midagi veel alles oma sinast.
Sõnad tahavad hoida alles midagi oma algsest puhtusest, oma osalusest nii paljudes suurtes ja väikestes saladustes.
Sõnad kõnelevad minuga, nad paluvad, anuvad mind, peaaegu usuvad mind, usuvad, et ma ei jäta neid maha, et jään nendega kuni lõpuni välja,
et me jääme kokku ja suudame kaitsta ja hoida raasukest selle pageva öö imest, mis kallistab ja paitab meid nagu ema poegi, kes valmistuvad kaugeks raskeks sõjakäiguks.

 

Vene keelest MÄRT VÄLJATAGA

Luuletused koondkogu „Наши тени так длинны” („Meie varjud on väga pikad”) viimasest, IX tsüklist „Третья книга стихов” („Kolmas raamat värsse”).