*

tantsin aknalaual, surmale rõõmsalt
lähedal, alati rõõmsalt lähedal. ronin alla,
olen väike nefriidist hobune sinu pihus,
sulle lähedal. hoiad mu pihta, hoiad pilti
endast hoidmas mu pihta – su käsi on
käsipeegel ja seegi on surma lähedus.
karmiinleevikesed tõusevad lendu me
voodist, muugivad lahti meenutuse
lukus maja, ruumi, milles olen inim-
juustega nukk, kuni mind puudutad.
iha aitab surmaga toime tulla, aitab
hoida käsi, mille ajalugu ma ei soovi
teada, valides armumise. ehkki käed
on kõige elusamad, kui nad on kurvad.
ehkki haukame üksteisest nii nagu laps
haukab oma emast ja siiski hoiab ema
lapse käest kinni ja seegi on surma lähedus.

 

*

ära me kaevu mürgita, lein ja ihnus. kuigi luud tulevad
             maa seest välja,
                          kuigi tuul on kirve läige –

kuid siin pole puu külge nööritud
             ühtegi ohvrit.
                          iga inimese sõrmeotstel kasvavad

naerusuised, linnukujulised õied.
             ükski pole vanglavõti.
                          igaüks on oluline kummitus.

mis siis, kui iga nööbikarp, ümbrik
             ja rahakassa on haud?
                          ma tean, kes sa oled silmalaugude taga.

su hääl on vesi
             ja kui laulad, uputad kõik
                          valusa. kuni sa ei tea surmast midagi.

kuni keha on vaid laul iseendale.
             surnuaiapingil luude lumesajus
                          on ööbik vaid –

kuula teda. kuula, kuidas su enda hääl naeratab,
             kui laulad. ära arva,
                          et sinagi pole maa: oled maa

nagu teised loomad. riputa oma riided
             noorkuu raudnaela otsa
                          ja armasta seda lihtsat maad,

oma tavalist nälga. talla ahelatel,
             mitte teistel.
                          ole selle maa ohjeldamatu laps,

ole selle maa ohjeldamatu laps.

 

*

tuuletu järv pildistab pilvi
ja põldlõokest, kes laulab kõik nimed
katki. kadunuidki
                               pildistab.
luule ei olnud leinariide õmblemine.
luule tõi sind järve ligi.
            kivide, nende külmunud leibade ligi
mida meie kadunud öösiti
                            lahti püüavad raiuda.
järve kaldal tantsi. iga tants on mäss
kalestumise vastu.
                              kividki mäletavad seda.

 

Metskitsetall

kevadel jätavad surnute valged sõrmed
talle selga tähnid. see juhtub
hommikul

kastemärjal põllul
mis sädeleb
kui rasvaga läikima löödud jahipüss.

lastena olime õega haiglas
kopsupõletikus
ei teadnud

et ka tall
sumbub samasse tõppe.

kuulda on praksumist:
sõrad vajuvad läbi lumekooriku.
tall ta kõhus.